2008 a.
320 lk.
Спасая Галактику от наступления Хаоса, космонавигатор Глеб Танаев добровольно согласился стать частью компьютера космической станции, построенной древней цивилизацией антов. В судьбу Глеба, очнувшегося от небытия через тысячелетия, вмешивается главный враг рода человеческого, на сей раз представившийся Танаеву князем Хронстом. Ставка в их противостоянии - прародина человечества...
Arvamus:
Väga veider raamat. Koosneb kahest täiesti eri stiilis poolest. Sellise sousti otsa polegi ma varem nagu sattunud.
Raamatu esimene pool on keskpärane lugu sellest kuidas inimesed uurivad üht elutut planeeti, kus ei paista midagi tähelepanuväärset olevat. Siis hakkab aga elektroonika tasapisi jukerdama, robotid kontrolli alt väljuma ja avastatakse mingi veider tsoon, kus entroopial on hoopis arusaamatud seadused. Selgub, et planeedi pinnase sees on mingi kupliga kaetud ala. Asi lõpeb sellega, et uurimislaeva piloot Tanajev satub kupli sisse, laev ise on sunnitud planeedilt aga kiiresti jalga laskma.
Kupli sees asub mingi muistse rassi superarvuti, mis sealt Kaosel silma peal hoiab ja seda kontrollib. Et viimaste sündmuste käigus kompuuter veidi viga saab, tuleb Tanajevil end arvuti varuosadeks ohverdada ehk teisiti öeldes ta lahustub aatomite kujul arvutisse. See on siis raamatu esimene pool.
Raamatu teine pool algab väikese lühisega superhüperarvutis, Tanajevi aatomid ja molekulid kogunevad hiiglaslikus masinas tasapisi ühte ja tal tekib jälle teadvus. Tollel tekkinud teadvusel tekib soov taastada ka keha (no vähemalt midagi selle sarnast) ja arvutist sõltumatut elu jätkata. No igatahes mingi keha teadvus endale meisterdabki ja kohe seejärel saabub oma hiiglaslikul keskaegset kindlust meenutaval kosmoselaeval kohale keegi vürst-maag kõigi oma halbade plaanidega ja loomulikult on tal vaja Tanajevit oma alluvate hulka saada.
Siin läheb lahti kõige ehtsam fantasy. Kusjuures autorile on ühtäkki millegipärast ka Bulgakov ilmselt meelde tulnud. Igatahes tuleb mängu kõnelev must kass, kes ruumikontiinumis liikuda oskab; kena ärapiinatud geenmuundatud neiuke (Margarita?); mingi imeasi nimega Prometeuse mõõk....
Täielik pudru ja kapsad. See raamat on vist millegi esimene osa, aga järgmist osa ma õnneks siiski avastanud ei ole. Mida sellest asjast tervikuna arvata? Oeh... no ei tea, raamatu esimene pool on kesine kolm. Aga mis pagan on see teine pool? Möga ja üks, iroonia Bulgakovi teemal või hoopis kummardus Bulgakovile?! Või pole autor üldse Bulgakovit silmas pidanud ja paralleel on minu meelekujutuse vili?
No mitte ei tea... panen ikkagi kolme ära, aga kellelegi seda teost soovitada küll ei julge.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar