Planet Predators

Saxon Andrew
Lens of Time 2
2012 a.
218 lk

Earth has managed to steal technology from both the Alliance and the Moet Empire and build starships that can now stand up to the two strongest civilizations in the Galaxy. However, they are millions of years behind the Blue Giant Ships that are planning another invasion to destroy all space faring civilizations in the Milky Way. What makes the situation dire is that the species that wiped out the Blue Giants and the Jenze in both the Milky Way and the Andromeda Galaxies four million years earlier is returning to repeat the process on new civilizations.

Even the Blue Giants have no chance against the returning warships from the giant galaxy, M-87 and time is growing short. The Moet and Alliance are evacuating their planets and Earth will be left behind to face the coming menace. The only hope of salvation is a Crazy Cuban that may be the difference maker in the coming war.

The story continues and Christopher Conner’s invention will have to be used again to find salvation for all Mankind in the distant past. Even that may not be enough. The Violet Colored ships are coming and planets will die under the beams of the Planet Predators.

Arvamus:

Üllatus-üllatus, sarja teine osa oligi parem kui esimene. Peale siinset teise osa lugemist võib toda esimest raamatut vaadata kui nuppude mängulauale seadmise või kaartide laialijagamisena ja muu sarnase ettevalmistava tegevusena. Paremaks see teadmine esimest raamatut muidugi ei muuda aga vähemalt veidi selgitab, miks ta just selline oli.
Planet Predatorsi võib aga juba küllalt normaalseks üllitiseks lugeda, eriti nende ulmehuviliste jaoks, kes militaarulmest lugu peavad.

Paari aastaga on inimesed suutnud luua meie galaktika kõige võimsama ning efektiivsema sõjatehnika ja inimkonna tohutu kiire võidurelvastumine jätkub ka selles raamatus – minevikust korjatakse üles eesrindliku tehnoloogia killukesi ja neid õnnestub seejärel veel märgatavalt parendada. Meie galaktika kaks senist rivaalitsevat ja omavahel võitlevat suurvõimu, Allianss ja Moet, on inimestele äkki jõu poolest selgelt alla jäämas.

Inimesed ise tunnetavad ka oma jõudu ja otsustavad hakatuseks meie galaktikas korra majja lüüa. Alliansile ja Meotile antakse karm käsk omavaheline sõdimine jalamaid lõpetada (väiksemate-vähemarenenute tsivilisatsioonide mahanottimisest rääkimata) ja tehakse neile näitlikult selgeks, et kes käsku ei täida, see tappa saab.
Ja kõik see ikka sellepärast, et meie sarja targad-ilusad-õilsad... peategelased on otsustanud kõikjal valitseva hammas hamba vastu ehk jahimees/saak ideoloogia asendada „Davaite šit drušna!” maailmavaatega. Mille juurutamist galaktikate siseste ja vaheliste kümnete aastamiljonite jooksul väljakujunenud ning kivistunud käitumismallide tõttu saab esialgu küll vaid toore jõu abil alustada.

Võetaks ühendust ka meie Linnutee ründamist kavatsenud ja sellest viimasel hetkel loobunud Andromeedast pärit Siniste Giantlaevade tsivilisatsiooniga ja antakse neile veelgi mõtteainet. Sest vahepeal on selgunud, et M87 galaktikas on mingi veelgi kõvem tsivilisatsioon kes viimati neli miljonit aastat tagasi nii Linnuteel kui Andromeedal kõik arenenumad tsivilisatsioonid hävitas ja nüüd jälle siiapoole suurpuhastust tegema on tulemas. Ehk püüda neile ühiselt vastu hakata?

Raamatu tegevus käib hirmus laiahaardeliselt ja on juba arvestatavalt põnev. Mingit muud sügavat mõtet raamatus küll pole kui et sõda on paha ja tuleb rahu poole püüelda, aga ega see halb põhimõte ka pole... Nii et põnevust ja haaravust ikka on, mulle vastuhakkavaid momente oli vähem kui sarja esimeses osas ja kui tollele esimesele venitasin kolme välja, siis sellele raamatule venitan juba nelja... ja ei saagi sarja lugemist pooleli jätta.