Savage Homecoming

Joshua Dalzelle
Omega Force 3
2013 a.
313 lk.

Ever since he joined Omega Force, Captain Jason Burke has lived with the underlying fear that one day Earth would be discovered. His desire to keep Earth’s existence and location a secret has driven him to extremes, and kept him far away from his homeworld for a long time.

But now Jason’s greatest fear is realized, and a fleet of alien ships has attacked his planet.

Omega Force rushes to Earth’s defense, but the ships are like none they’ve ever encountered, and employ weapons they have no defense for. Will their lone gunship be able to slug it out with the unknown fleet holding the planet hostage? Or will this be a one-way trip for the crew of the Phoenix?

Arvamus:

No ei lähe lugu edenedes paremaks, pigem vastupidi...
Selles raamatus ilmub siis uuesti välja sarja esimeseest raamatust tuttav Deetz ja tahab kapten Burke'ilt Phoenixit tagasi saada. Kohe väga tahab. Ja mõtleb selleks igasuguseid (pehmeltöelda) sigadusi välja. Ja et need Deetzi ettevõtmised Maa otseselt ohtu seavad, siis tormab Burke kui marutõbine peni ringi et Deetz kätte saada. Kohati käib madin ka Maal, nii et inimestele kukub isegi üks purukslastud tulnukate laev pähe - saavad kõrgtehnoloogiat, mida uurida ja kopeerida üritada. Millega see Burke'i ja Deetzi vastasseis lõpeb, selles pole muidugi mõtet kahelda.

Kahelda ei saa ma ka selles, et see raamat mulle enam kohe mitte ei meeldinud ja et ta minu arvates ikka eriti lahja ja kesine oli. Kusjuures rasvase punkti pani loole viimane lehekülg kus USA valitsus kutsub Phoenixi Maale (Burke millegipärast tulebki), käsib seersant Burke'il ebaseaduslikult omandatud lennumasin neile üle anda ja Burke nad otsusekindlalt :) peesse saadab. No milleks sellist nõmedust lõppu veel vaja oli? Selleks, et saaks järgmise osa tekitada, kus Burke USA valitsusega vägikaigast veab? Ei tea kuidas see võimalik peaks olema, kui Maal pole absoluutselt mingit kosmosevõimekust?
Internetis on raamatule lausa ridamisi viisi laotud, minu hinne kõigub aga kusagil kahe ja kolme vahel ja kaldub lõpuks ikka kahe poole.

Soldiers of Fortune

Joshua Dalzelle
Omega Force 2
2013 a.
350 lk.

After the daring rescue of a political dissident, Omega Force is contracted to investigate a rash of violent attacks on civilian shipping lanes within a group of star systems known as the Concordian Cluster. It seems a simple enough job with a huge payday at the end and it’s exactly what the ragtag group of mercenaries needs in order to keep their ship flying and to stay one step ahead of those hunting them.

However, the further they delve into the seedy underworld of the Cluster the more they realize they may be in over their heads. With innocent lives hanging in the balance, Captain Burke and his crew begin a desperate race to uncover who is responsible for these attacks, and why, before their ultimate goal can be realized.

Arvamus:

Ei midagi erilist, sarja esimene osa oli minu arvates ehk isegi veidi parem raamat kui see. Ajaviitekirjandus küll, aga on olemas ka palju paremat ja põnevamat ajaviitekirjandust.

Omega Tiim täidab siis erinevaid tellimusi (loomulikult kui need on vastavuses nende õilsate põhimõtetega). Põhitegevus toimub ühe sõltumatu planeedisüsteemi heaks töötades, keda naabruses asuv suur Föderatsioon enda rüppe soovib saada ja selleks kaugeltki mitte  ilusaid võtteid kasutab. Omega Tiim paljastab lõpuks salaplaanid ja ajab nende täideviimise nurja.

Rohkem polegi siin midagi kirjutada, kesisevõitu, lahja värk. Hindeks kolm.

The Other Side

William Wolfe
2013 a.
132 lk.

Where did we come from?

Humanity has discovered a Rip in space which is thought to be the origin of the Big Bang. Captain Darren Quest leads a team of the Universe’s top scientists and military leaders on a historical mission to discover the origin of the Universe. Once they pass through the Rip, the team is confronted by sentient life, new worlds, and answers to some of the Universe’s oldest questions.

The mission could provide humanity with a deeper knowledge of the Universe than we could ever imagine. But passing through the Rip is the only way to find out.

Action, adventure, drama, and romance await…on The Other Side.

Arvamus:

Uuritakse Lõhet (Auku, Rebendit...) mis peaks asuma Universumis Suure Paugu kohal (ühesõnaga Universumi keskpunkt olema), tahetakse leida vastust küsimusele, kust me pärineme ja miks olemas oleme. Põrutatakse meie universumi suurima laevaga sealt august läbi ja leitakse end meie Universumi peegelpildis, aga tagasiteed sealt enam pole.
Sellest lõhest läbiminekul on inimestele ülikõrge radioaktiivsuse tõttu teatud tagajärjed: kellele kasvab paugupealt(!) kolm saba, kes hakkab teiste mõtteid lugema, kel tekib telekineesi võime... aga kõik see on köki-möki võrreldes sellega, et august läbi minnes tabab inimesi ka Teadmine - et pole Jumalat ega Loojat, on vaid Universum (Tühjus, Mitte Midagi). Ja seal Teiselpool (peegeluniversumis) tabab selle asukaid sama Teadmine. Et meie lõime nemad ja nemad meie. Et tühjus lõi nemad ja meie selleks, et me hävitaksime Universumi, viies ta tagasi algsesse mittemillegi seisundisse...  Vist aitab sisust :).

No ma lugesin lausa viiendiku sellest raamatust läbi, enne kui ta kõrvale viskasin, eks ikka nende Teadmiste ja Tühjuste teie-meie-loomiste tõttu (ja see oli alles algus...), see filosoofia(??) ei olnud minu mõistusele.
Aga peale selle värgi oli raamat ka lihtsalt kehvasti kirjutatud, näiteks oli äärmiselt pealiskaudne, tegelased olid kui mingid skeemid, kriipsujukud jne. Kõige selle juures mind algul isegi ei häirinud peategelase kapten Q homoseksuaalsus, ma ei pööranud sellele tähelepanu, aga kui minu loetud ca 30 lehekülje juures seda aspekti juba mitmendat korda eriliselt rõhutama ja eraldi välja tooma hakati, siis viskas see ka lõpuks ära.

Nii et üle mõne aja hindeks kindel 1. Ja hoiatus: seda raamatut küll lugeda ei tasu!

Omega Rising

Joshua Dalzelle
Omega Force 1
2013 a.
280 lk.

Jason Burke was a man hiding from himself in a small cabin high in the American Rocky Mountains when his simple, quiet life was shattered one night by what he first assumed was an aviation mishap. But when he investigates the crash, what he finds will yank him out of his self-imposed exile and thrust him into a world he could have never imagined.

He suddenly finds himself trapped on a damaged alien spacecraft and plunged into a universe of interstellar crime lords and government conspiracies, along the way meeting strange new friends… and enemies. As he struggles to find his way back home he is inexorably drawn deeper into a world where one misstep could mean his death. Or worse. He desperately wants to get back to Earth, but it may be the end for him.

… or is it just the beginning?

Arvamus:

Lihtne ja pretensioonitu ajaviitelugu (tuleviku Robin Hoodist - vähemalt selle osa põhjal näib lugu sinna kiskuvat...).
Endine sõdur (Iraak, Afganistan) John Burke läheb enda arvates vaatama mägedesse allakukkunud lennukit ja satub hoopis tulnukate kosmoselaeva pardale. Varsti selgub, et see väike aga arvestatavalt tugev lahingulaev täidab mingi tulnukast mafifiabossi tellimusi. Kui too kriminaal Burke'i likvideerida otsustab, pole mehel muud võimalust, kui laev oma vahepeal tekkinud paari sõbra abil üle võtta ja hulga mafioosode varaga uttu tõmmata. No ja et mees Maale tagasi eriti ei kipu ja kosmoses põnev on, otsustab ta oma mõne kaaslasega Omega Tiimi moodustada ja oma laevaga meie galaktilise spiraalharu tagakiusatuid ja nõrku kaitsma hakata.

Kerge ladus lugemine, pead millegagi vaevata ei tulnud, igav ei olnud, mingit mõtteainet ka ei pakutud... korralik kolm.

Proxima

Stephen Baxter
Proxima 1
2013 a.
464 lk.

The very far future: The Galaxy is a drifting wreck of black holes, neutron stars, chill white dwarfs. The age of star formation is long past. Yet there is life here, feeding off the energies of the stellar remnants, and there is mind, a tremendous Galaxy-spanning intelligence each of whose thoughts lasts a hundred thousand years. And this mind cradles memories of a long-gone age when a more compact universe was full of light...The 27th century: Proxima Centauri, an undistinguished red dwarf star, is the nearest star to our sun - and (in this fiction), the nearest to host a world, Proxima IV, habitable by humans. But Proxima IV is unlike Earth in many ways. Huddling close to the warmth, orbiting in weeks, it keeps one face to its parent star at all times. The 'substellar point', with the star forever overhead, is a blasted desert, and the 'antistellar point' on the far side is under an ice cap in perpetual darkness. How would it be to live on such a world? Needle ships fall from Proxima IV's sky. Yuri Jones, with 1000 others, is about to find out...P ROXIMA tells the amazing tale of how we colonise a harsh new eden, and the secret we find there that will change our role in the Universe for ever.

Arvamus: 

Raamatus on kaks tegevusliini: esiteks meie lähima naabertähe Proxima Centauri ümber tiirleva planeedi Proxima c koloniseerimine ja teiseks sellega paralleelselt ja kohati lõikuvalt Päikesesüsteemis toimuv. Sündmused algavad umbes 200 aasta pärast tulevikus.

Esimene väljaspool Päikesesüsteemi toimuv koloniseerimine on raamatu peamine teema ja toob see pähe võrdluse sellega, kuidas inglased kunagi Austraaliat vangidega asustasid - on selline kangesti vägivaldne, sunniviisiline, brutaalne värk. Hulk mittevabatahtlikke pannakse Proximale maha, antakse neile veidi varustust ja öeldakse, et vaadake nüüd ise, kuidas toime tulete. Just see koloniseerimise algus ning planeedi olud ja eluvormid olid minu jaoks raamatu kõige huvitavam osa ja seal oli Baxteril paar päris huvitavat mõtet.
Ning paralleelselt Proximal toimuvaga näeme sündmusi kliimasoojenemise järgsel Maal, asustatud (niivõrd-kuivõrd) ja kaheks jagunenud Päikesesüsteemis ja tuleviku poliitikat mille kõige üle laiub uue külma sõja õhustik. Seekord on siis vastakuti Hiina ja ÜRO (lääs). Ja see külm sõda läheb lõpuks päris kuumaks...
Raamatus on ka paar ülivõimsat tehisintellekti ja muidugi kellegi mahajäetud super-artefaktid millest keegi midagi eriti aru ei saa, mis aga sellele vaatamata innukat kasutamist leiavad.

Nii nagu lugu rahulikus ühtlases tempos algab, nii ta sedasi ka kuni lõpuni kulgeb. Ei mingeid pingetõuse ega tõsipõnevaid kohti, ootamatusi ega arvestatavaid üllatusi. Samuti polnud loo ükski tegelane nii hästi lahti kirjutatud, et oleks endale tõsiselt kaasa elama pannud. Ja raamatu finaal oli minu arvates veel eriti lahja. Lahtised otsad jäidki lahtisteks ja midagi tõeliselt üllatavat raamatu lõpus polnud.

Baxter on võtnud mõned faktid: Proxima Centauri, eksoplaneedid, päikesepurje, uurinud meie praegusi arusaamu teiste tähesüsteemide koloniseerimisest, lisanud veidi salapära ulmeliste artefaktide näol, vürtsiks lisanud enda nägemuse Maa poliitilisest tulevikust ja kõik selle üsna lihtsa süžeega kokku liitnud. Minu arvates tulemus just hiilgav ei ole, hindeks nõrgemat sorti kolm.