Proxima 1
2013 a.
464 lk.
The very far future: The Galaxy is a drifting wreck of black holes, neutron stars, chill white dwarfs. The age of star formation is long past. Yet there is life here, feeding off the energies of the stellar remnants, and there is mind, a tremendous Galaxy-spanning intelligence each of whose thoughts lasts a hundred thousand years. And this mind cradles memories of a long-gone age when a more compact universe was full of light...The 27th century: Proxima Centauri, an undistinguished red dwarf star, is the nearest star to our sun - and (in this fiction), the nearest to host a world, Proxima IV, habitable by humans. But Proxima IV is unlike Earth in many ways. Huddling close to the warmth, orbiting in weeks, it keeps one face to its parent star at all times. The 'substellar point', with the star forever overhead, is a blasted desert, and the 'antistellar point' on the far side is under an ice cap in perpetual darkness. How would it be to live on such a world? Needle ships fall from Proxima IV's sky. Yuri Jones, with 1000 others, is about to find out...P ROXIMA tells the amazing tale of how we colonise a harsh new eden, and the secret we find there that will change our role in the Universe for ever.
Arvamus:
Esimene väljaspool Päikesesüsteemi toimuv koloniseerimine on raamatu peamine teema ja toob see pähe võrdluse sellega, kuidas inglased kunagi Austraaliat vangidega asustasid - on selline kangesti vägivaldne, sunniviisiline, brutaalne värk. Hulk mittevabatahtlikke pannakse Proximale maha, antakse neile veidi varustust ja öeldakse, et vaadake nüüd ise, kuidas toime tulete. Just see koloniseerimise algus ning planeedi olud ja eluvormid olid minu jaoks raamatu kõige huvitavam osa ja seal oli Baxteril paar päris huvitavat mõtet.
Ning paralleelselt Proximal toimuvaga näeme sündmusi kliimasoojenemise järgsel Maal, asustatud (niivõrd-kuivõrd) ja kaheks jagunenud Päikesesüsteemis ja tuleviku poliitikat mille kõige üle laiub uue külma sõja õhustik. Seekord on siis vastakuti Hiina ja ÜRO (lääs). Ja see külm sõda läheb lõpuks päris kuumaks...
Raamatus on ka paar ülivõimsat tehisintellekti ja muidugi kellegi mahajäetud super-artefaktid millest keegi midagi eriti aru ei saa, mis aga sellele vaatamata innukat kasutamist leiavad.
Nii nagu lugu rahulikus ühtlases tempos algab, nii ta sedasi ka kuni lõpuni kulgeb. Ei mingeid pingetõuse ega tõsipõnevaid kohti, ootamatusi ega arvestatavaid üllatusi. Samuti polnud loo ükski tegelane nii hästi lahti kirjutatud, et oleks endale tõsiselt kaasa elama pannud. Ja raamatu finaal oli minu arvates veel eriti lahja. Lahtised otsad jäidki lahtisteks ja midagi tõeliselt üllatavat raamatu lõpus polnud.
Baxter on võtnud mõned faktid: Proxima Centauri, eksoplaneedid, päikesepurje, uurinud meie praegusi arusaamu teiste tähesüsteemide koloniseerimisest, lisanud veidi salapära ulmeliste artefaktide näol, vürtsiks lisanud enda nägemuse Maa poliitilisest tulevikust ja kõik selle üsna lihtsa süžeega kokku liitnud. Minu arvates tulemus just hiilgav ei ole, hindeks nõrgemat sorti kolm.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar