The Synchroncity War 2
2014 a.
312 lk.
The alien race bent on exterminating Humanity is winning. Victor Shiloh's precognitive visions are slowing them down but not stopping them. Time is running out. When Shiloh gets the vision that he's been dreading, of a devastating attack on Earth, his only hope to pull Humanity back from the abyss rests with his A.I. pilots. Fiercely loyal, they will defend Humanity at all costs...and will avenge us if we fall.
Arvamus:
Nagu ma Wehri sarja esimesest osast kirjutades kartsin, jäigi selle raamatu lugemine mul poole peal katki.
Kõigepealt see osa oli minu arvates veel kuivem kui esimene.
Ainus põhimõtteliselt uus asi võrreldes sarja esimese raamatuga oli see, et nüüd tõi autor mängu ka ajaga manipuleerimise. Ja siit siis ka tehisintellekti poolt sõjale pandud nimi - "The Synchronicity War" - sõda ei käinud mitte ainult ruumis vaid ka ajas.
See ajafaktori juurdetoomine oli autori poolt üllatav käik, ma nagu ei osanud Shilohi nägemuste põhjal arvata, et autor nendega ajas manipuleerimise poole sihib. See on loomulikult igati hea asi, kui raamatu autor sind üllatab.
Märgin siin lühidalt ära oma suhte igasugustesse ajas rändamistesse ja ajaga manipuleerimistesse. Üldiselt ma neid ajasrändamise raamatuid ei loe. Mitte just nii kategooriliselt nagu ma ei loe näiteks üldse fantasyt või horrorit, aga üldiselt püüan end time travel alla käivatest asjadest eemale hoida. Omal ajal on sedasorti raamatuid mulle ikka üksjagu kätte sattunud ja nüüd tagantjärele võin vaid mõnda üksikut neist tõeliselt heaks selle žanri teoseks nimetada, enamus oli minu arvates ikka täielik jama.
Ja miks jama - aga sellepärast, et kui neis teostes toimuva üle loogiliselt mõtlema hakata, siis võib enamasti lõpuks ikka täiesti ajaparadokside labürinti (või mülkasse...) ära eksida (mida raamatu autoritega mingitel saladuslikel asjaoludel tavaliselt ei juhtu sest nemad oskavad end ise kõrvupidi sellest mülkast kenasti välja tõmmata. Ei tea, kas nad ise ei mõtle või... :D). Asjalikumad sellel teemal kirjutavad autorid on probleemidest muidugi aru saanud ja oma raamatutes enda poolt teatud piirid/reeglid kehtestanud, mis asjal liiga käest ära minna ei lase. Aga siis tekib minul kohe küsimus, et miks ajaga manipuleerimise kohta antud raamatus just sellised ja mitte teistsugused reeglid kehtivad? Ja tavaliselt on neisse reeglitesse ikka auke sisse jäänud mis seda ajateemat antud raamatu käsitluses edasi arendades viivad enamasti asja ikka jällegi täiesti puntrasse. Ja kui lood sedasi nende juures oma pead ja loogikat kasutades tunduvad sõlme jooksvat, siis see ei ole need minu arvates head lood.
On mõned kirjanikud kes on osanud oma ajareeglid nii paika panna, et mina pole sealt loogilisi auke leidnud (aga siis jääb ikka küsimus, et miks just sellised reeglid) ja on mõned kirjanikud, kes on sinna ajaga mängimise ümber nii haarava loo kirjutanud, et mõned (aja)vääratused ei riku üldmuljet, aga selliseid ajaga manipuleerimisest kirjutada oskavaid kirjanikke on minu arvates maru vähe. Nii et ma igaks juhuks hoidun "ennetava abinõuna" neist time travel sümptomite ja suundumustega raamatutest heaga eemale.
Tunnistan, et mul pole aimugi, kuidas Wehr kunagi hiljem oma ajamanipulatsioonid välja mängib, aga pooleteise raamatu lugemise järel mul praktiliselt mingeid lootusi arvestatavale tulemusele ei ole.
Seega loo jätkuv kuivus-igavus ja lisaks veel ajaga manipuleerimise mängutoomine, jääb see sari katki. Milleks midagi poolvastumeelselt ja poolvägisi lugeda kui lugemata raamatuid on ju nii tohutu palju ja alati on lootus millegi parema peale sattuda. Poolelijätmise märgiks on hinne 1.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar