Volume 1
2015 a.
308 lk.
An explorer-tug captain, Alex Racine detects a damaged alien craft drifting into the system. Recognizing a once in a lifetime opportunity to make first contact, Alex pulls off a daring maneuver to latch on to the derelict.
Alex discovers the ship was attacked by an unknown craft, the first of its kind ever encountered. The mysterious silver ship's attack was both instant and deadly.
What enfolds is a story of the descendants of two Earth colony ships, with very different histories, meeting 700 years after their founding and uniting to defend humanity from the silver ships.
Arvamus:
700 aasta eest kui elu Maal kliimamuutuse, ressursside lõppemise ja pidevate sõdade tõttu üsna võimatuks muutus, otsustasid suuremad riikide ühendused inimkonna päästmiseks hulga koloonialaevu teele saata. Suurejooneline plaan kukkus läbi, teele jõuti saata vaid kolm laeva.
Ühe laeva kolonistide saatus on kena olnud (Méridien). Saabuti probleemideta väljavalitud planeedile, kõik on kenasti sujunud, nüüd koloniseeritakse juba lähedalasuvaid tähesüsteeme, teadus ja tehnika on aastasadadega kõvasti arenenud (nanotehnoloogia, antigravitatsioon, valgusest kiirem liikumine...), on loodud vägivallavaba heaoluühiskond.
Teisel laeva kolonistidel oli väga "raske lapsepõlv" ja planeet (New Terra) kuhu laevaga toimunud avarii tõttu satuti, polnud ka kõige inimsõbralikum. Siiski on suudetud ellu jääda ja samuti üsna rahumeelne ühiskond luua ja jõutud juba enda tähesüsteemi ressursside väikestviisi kasutuselevõtmiseni. Oma tehnika arengult ollakse méridienlaste kolooniast muidugi kaugel maas.
Ja kumbki koloonia ei tea enne raamatu sündmusi teise olemasolust.
Juhtub aga nii, et méridienlaste ühte laeva rünnatakse, asja uurima läinud reisilaev Reveur augustatakse tundmatu hõbedase laeva poolt ka põhjalikult ära ja kuigi ta põgenema pääseb, ütlevad laeva mootorid peagi üles ja alus jääb kosmosesse triivima. 70 aastat hiljem on Reveur New Terra tähesüsteemist läbi triivimas. Raamatu kangelane Alex Racine märkab triivivat "tulnukate" alust ja tal õnnestub see oma uurimislaev-puksiiriga kinni püüda. Edasi äratatakse Reveuri vähesed ellujäänud reisijad "unest" üles... Alexist saab esmalt méridienlaste eestkõneleja... siis nende kapten... sõlmitakse lepe méridienlaste ja uusmaalaste (New Terra) vahel - ühed parandavad méridienlaste õpetuste järgi nende laeva, varustavad kõige vajalikuga ja aitavad nad koju tagasi ja saavad vastutasuks méridienlaste kõrgtehnoloogia. Kõik sujub ja méridienlaste poolt enda juhiks valitud Alexil on nende kojuviimisega seoses vaid üks, aga väga suur mure. Mis siis, kui méridienlasi rünnanud tulnukad on juba nende koduplaneedile jõudnud? See tähendaks, et tuleks olla valmis võitluseks, enda kaitsmiseks, aga...
Méridienlastega on nimelt see häda, et nad on oma heaoluühiskonnast tulenevalt äärmiselt rahumeelsed, neil pole sõdimisest halli aimugi. Ka uusmaalased pole kunagi sõdinud, kuid nende psühholoogiale pole vähemalt vajadusel sõdimise mõte sedavõrd vastuvõetamatu, ilmselt seepärast, et nende uus koduplaneet pakkus aastasadade eest nende esivanematele üsna karme väljakutseid.
Aga aitab sisust. Mulle see vana-stiilne kosmoseooper meeldis. Mitmedki asjad olid raamatus sümpaatsed aga kui vaid ühte eraldi rõhutada, siis ma tooks välja selle, et raamat ei olnud kuri, tige. Militaarulmet lugedes (see siinne raamat kuulub küll kosmoseooperite hulka) jääb tihti mulje, et autoritele kohe väga meeldib kirjeldada, kuidas igasuguseid vaenlasi notitakse, kuidas nood pikalt ja piinarikkalt surevad. Minule aga meeldib jälle rohkem militaarulme see külg, kus kirjeldatakse, kuidas vaenlasest jagusaamiseni jõutakse, millist mõttetööd selleks tehakse, kuidas vaenlast üle kavaldada püütakse. Kas aga mingi vaenlane hävitatakse lõpuks kümne lehekülje asemel viiekümnel leheküljel, see pole minu jaoks nii oluline.
Nii et mulle meeldis selle raamatu positiivne õhkkond. Võib öelda, et see oli ehk liigagi positiivne, kõik muudkui sujus ja tagasilööke praktiliselt polnud (tehnoloogia varguskatse ja lõpus ühe hävitajapiloodi enda lollusest otsasaamine on terve raamatu kohta ikka vähe). Kurjust on ümbritsevas elus ja raamatuteski nii palju, et vahel kulub sõõm positiivsust ära küll. Eriti veel siis, kui selle positiivsuse juurde käib moraal, et ole sa nii arenenud ja nii ilusate aadete-vaadetega kui vähegi võib, siis kõik see on absoluutselt tähtsusetu, kui sa end ja oma maailma(vaadet) vajadusel kaitsta ei suuda.
Ei arva, et raamat kirjanduslik šedöövr oleks (?), aga viie miinusega saab ta minult hindeks küll. Jään järge ootama.
Autori saidi aadress on http://scottjucha.com/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar