Дабог

Андрей Ливадный
Экспансия: История Галактики 4
2000 a.
ainult e-raamat

Это назвали `акцией устрашения`, чтобы следующие миры, которым было определено по плану военного командования Земного Альянса быть захваченными, не оказывали сопротивления. Планета Дабог в результате орбитальных ядерных бомбардировок превратилась в кусок обожженного камня. Но захватчики просчитались: ее жители, уйдя в подземные бункеры, не прекратили сопротивления. Их техника - бывшие аграрные роботы, вооруженные лазерами, стала для землян сущим кошмаром. Однако война только начиналась...

Arvamus:

Sari on jõudnud aastasse 2607. Ja Maa koos Päikesesüsteemiga järgmisesse ülerahvastusest tingitud kriisi. Kui 400 aastat tagasi lahendati olukord sadade koloniseerimislaevade teadmatusse saatmisega, siis seekord näeb Maa Liidu president Hammer lahendust vana plaani modifikatsioonis. Aga ikka põhimõttel: eesmärk pühitseb abinõu.

Tänu teaduse arengule on suudetud Maal kindlaks teha, kuhu minevikus gravitatsioonianomaaliatesse saadetud laevad tegelikult lendasid. Maa juhtkond on ka luuret teostanud ja leidnud planeedid, kus kolonistid on suutnud ellu jääda. Presidendi plaan on lihtne: sundida kolooniad sadu miljoneid maalasi vastu võtma. Sundida sellepärast, et kolooniates salaja teostatud arvamusuuringud näitavad, et need pole nõus Maalt iga suvalist tüüpi vastu võtma, vaid soovivad tulijaid valida.

Maal valitakse välja 5 arenenuimat kolooniat, mis otsustatakse jõuga alistada, et siis ülejäänud planeedid juba sõnakuulelikud oleks. Ja viiest rünnatavast esimeseks osutub Dabog. Maa laevastik saabub kohale, kolonistidele ei hakata isegi ultimaatumit esitama, vaid visatakse hakatuseks paar tuumapommi planeedi suurematele linnadele ja saadetakse dessant planeedile. Osutub aga, et paari asjaga lõigatakse kõvasti sõrme. Nimelt oli Dabog omal ajal maalaste sinna saabudes nii karm planeet, et esimesed 200 aastat elasid inimesed seal sügaval maa all punkrites, mis omavahel tunnelitega ühendati. Maa all asusid ka näiteks tehased ja kõik muu eluks vajalik. Seega põgenesid esimese tuumapommituse üleelanud sissetungijatele kättesaamatult maa alla. Veel suuremaks ebameeldivaks üllatuseks sissetungijatele oli Dabogi aastasadu vana põllumajandusrobot, mis rakettide ja laseritega varustatult oli lahingus dessantvägede tehnikast peajagu üle. Ning kõige ootamatum oli sissetungijaile ilmselt see meeleheitlik visadus, millega Dabogi asukad oma kodu eest lootusetut võitlust pidasid – ka siis, kui nende planeedi pind oli juba tuumalöökidega radioaktiivseks kõrbeks muudetud ja planeedil tuumatalv valitses.

Livadnõi kirjeldab usutavalt ja veenvalt motiive, mis paneb inimesi keerulistes olukordades ühtesid või teisi otsuseid tegema. Ta näitab, millised kahtlused, kõhklused, hirmud võivad inimesi vallata, millised on inimeste läbielamised, moraalsed dilemmad ja mida võib sõda inimestega teha, milliseks neid muuta. Ja muidugi on võitlusepisoodid hästi kirjutatud.

Esimene pool raamatut, kui tegevus toimus Dabogil, oli minu arust väga hea. Teise poole alguses kui sündmused kandusid planeedile Kassia ja mängu tuli järjekordne kõrgete moraalsete ja eetiliste väärtustega nutune neiuke (vihje Alleni „The Shattered Sphere’ile” ja preili Colette’ile) ning lisaks veel ka õiglustunde sunnil poolt vahetav Maa Liidu (sund)palgasõdur, läks lugu minu jaoks liiga hollywoodlikuks ja sealt enda läbinärimisele kulus mul 2 nädalat. Õnneks oli raamatu lõpp jälle rohkem minu maitsele vastav, nii et see vahepealne Hollywood ei suutnud raamatu üldmuljet väga rikkuda ja hindeks saab jälle 4 olema. Ja kahtlemata on Livadnõi saanud mu huviga seda (siiani) põnevat sarja lugema ja ühe osa lõppedes kohe järgmise kallale asuma.