4. aprill 2010

Остров надежды

Андрей Ливадный
Экспансия: История Галактики 8
2005 a.
640 lk.

Четыреста лет боролись за выживание на чужих планетах колонисты Первого рывка, брошенные Землей на произвол судьбы. Но легендарная прародина захотела решить все свои проблемы за счет Свободных Колоний и напомнила о себе внезапной атакой Третьего ударного флота под командованием беспощадного адмирала Тиберия Надырова и разрушительными орбитальными бомбардировками мирных планет. Так началась Первая галактическая война, навеки изменившая жизнь человечества и других разумных рас Вселенной...
 
Arvamus:
 
  No jah, selle raamatu lugemisega oli mul alguses raskusi. Ma püüdsin aru saada, et milles küll asi on, et lugemine ei edene, aga ega päris ühest vastust enda jaoks ei leidnudki. Üks põhjustest oli kindlasti see, et alul oli seda Livadnõi „targutamist” minu jaoks liiga palju, see hakkas ennast juba kordama ja sündmustiku jälgimist ja sellele kaasaelamist häirima. Teiseks ei olnud sisu ise alguses just mitte kõige kaasakiskuvam ja kolmandaks tundus lugu mulle kuidagi hüplev ja katkendlik, mis kõik kokku tegigi raamatu raskesti loetavaks. Raamatu teine pool tundus aga juba parem - ma päriselt ei saanudki aru, kas autor muutis veidi stiili või kohanesin mina raamatuga.

Arutasin endamisi, millest see küll tuleb, et kui sarja järjest lugeda, siis mõnele väga heale, kaasakiskuvale raamatule järgneb minu arust tükk maad nõrgem üllitis ja seejärel on järgmine osa kohe jälle väga hea. Vaevalt, et ma ainutõeni jõudsin, aga kas pole mitte selle üheks põhjuseks see minu poolt juba varem ühes arvustuses mainitud sarja raamatute järjekorra erinemine nende kirjutamise ajalisest järjekorrast?

Igatahes näib see sarja osa kirjutamise aja järgi üks Livadnõi esimesi raamatuid-jutustusi üldse olevat. Seega on siis vist tegemist algaja kirjaniku teosega, raamatute kirjutamine pole veel „sisse töötatud” ja ilmselt on enne kirjutamahakkamist inimese hinge kogunenud nii palju seda, mida ta soovib välja öelda, et selle kõige sujuv äramahutamine ühte teosesse ei õnnestunud kõige ladusamalt. Veidi palju nagu sai seda väljaöeldavat! Aga olgu, igatahes ma juba tean, et hiljem (ajaliselt) õnnestub Livadnõil see oma mõtete ja vaadete raamatute tegevustikku sulandamine hulga sujuvamalt.

Raamatu sisust ka. Tegevustik on nagu naelutatult juba mitmendat osa järjest ikka esimese suure Maa ja kolooniate vahelise madina juures ja liigub siis mööda ühte sellest tõuke saanud sündmusteahelat edasi. Aastateks märgib autor 2609 – 2717.

Toimub esimene suur vaenupoolte ühendlaevastike kokkupõrge. Mõlemalt poolelt osaleb selles sadu sõjalaevu. Lahing on lõppemas kolooniate laevastiku täieliku hävinguga. Sellises lootusetus olukorras võtab kolooniate laevastiku ülemjuhataja ette äärmusliku sammu – annihileerib lahingupaiga lähedal asuva planetoidi. Plahvatuse tulemusena on hetkega mõlemad võitlevad laevastikud muudetud vanarauaks ning inimesed hukkunud.

Aastad lähevad ja laevade vrakkidest on moodustunud kosmosesse sfäär. Sfäär pole aga täiesti elutu: selgub, et plahvatuse elas mõnikümmend inimest üle. Samuti ka suur hulk igasuguseid küberneetilisi tapamasinaid, mis vastavalt oma programmile hävitustööd jätkata püüavad. Aastad lähevad ja lõpuks on inimestest laevade vanarauahunnikus elus vaid kaks oma elu eest võitlevat last (poiss ja tüdruk muidugi). Kui lastest hakkavad juba täiskasvanud saama, õnnestub neil oma androidi abiga üks laevavrakk mingil määral lendamiskõlblikuks remontida ja sfäärist lahkuda. Läbi veel ühe lahingu jõutakse tsiviliseeritud maailma, aga see maailm pole oma olemuselt sugugi selline, nagu lapsed seda oma unelmates ette kujutasid ega erinegi nende sfäärist oma sisu poolest kuigivõrd. Ning noored näevad enda jaoks ainsat lahendust lahkumises sellest sõjahullusest haaratud „tsiviliseeritud” maailmast ning oma erineva tee otsima asumises.Kolm.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar