2001 a.
406 lk.
The zor is just one of the alien races that humanity encounters when it travels to the stars, and from the very first meeting it has been all-out war. For many years the conflicts have been sporadic, usually ending with an Earth concession and a treaty. But the zor does not respect mankind and has no any intention of honoring the agreements. When the zor decide to mount a surprise attack against human colonies, the normally self-absorbed government of Earth realizes that something must be done before it is too late.
A controversial scholar by the name of Marais is brought in. A nonmilitary man, he has spent his entire life studying the zor and claims to have a plan to deal with them once and for all. With so few options remaining, Marais is put in charge of the battlefleet.
Earth just wants the threat neutralized and would be happy with a stalemate, but Marais has other ideas. He believes himself to be the mythic Dark Wing, destined to exterminate the zor....
Arvamus:
Militaarulme. Inimesed sõdivad juba 60 aastat kotkasarnaste zoridega. Sõda käib veidralt: zorid hävitavad hakatuseks mõnel planeedil inimeste koloonia, sellele järgneb inimeste laevastiku rünnak, zorid saavad peksa, paluvad rahu ja jäävad osast oma valdustest ilma. Paar aastat peale rahu sõlmimist zorid ründavad jälle ning kõik kordub... ning nii ikka ja jälle.
Inimesed ei saa zoridest aru, zorid ei pea inimesi üldse arusaamist väärivatekski. Lõpuks leidub üks kabinetiadmiral, kes järjekordse rahu ajal veidi zoride maailmas reisib, arvab siis neid mõistvat ja kirjutab sellest raamatu. Kui zorid järjekordselt vaherahu rikuvad ja sõda alustavad, paneb Imperaator tolle admirali laevastiku etteotsa, annab talle piiramatud volitused ja saadab ta zoride vastu. Kõigi üllatuseks selgub, et admiral ongi midagi zoridest aru saanud ja seekord ei ähvarda zore enam mitte ainult järjekordne kaotus, vaid lausa kas inimeste poolt täielikult hävitatud saamine või kohustus vastavalt oma religioonile kogu rahvusega enesetapp sooritada. Leidub siiski ka kolmas tee...
Raamat oli minu arvates väga kuiv ja sirgjooneline (et „igav” kohta veidi viisakamalt öelda). Palju on pööratud tähelepanu poliitilistele intriigidele Maal: saame teada, et Imperaator on täielik jobu (kes kohe, kui admirali sõjakäik näib õnnestuma hakkavat, püüab teda peatada ja antud ulatuslike volitusi tagasi võtta), parlamendis (on isegi selline asi impeeriumis) valitseb populism, demagoogia ning üksteisele ärategemine, Impeeriumi luure ajab vist mingit oma rida, rahvas on manipuleeritav nagu ikka jne.
Veel suurem tähelepanu on pööratud zoride maailmavaatele, usule, elulaadile. Kohe algul ütleb autor, et see on inimestele mõistetamatu ja meie omast täiesti erinev. No nii karm asi muidugi ei olnud (olnuks see mõistetamatu, poleks sellest ju kirjutada saanud), aga erinev oli ta küll ja Hunt oli sellega kõvasti vaeva näinud. Alustades sellest, et zoride nimesid oli peaaegu võimatu meeles pidada, mis muutis ka kogu nende maailmasüsteemist arusaamise üsna raskeks. No kui ikka enamus nimed ja mõisted meelde ei jää, ega siis nüanssidest aru ka ei saa. Ja kogu seda värki koos seletustega endale paberile kirja panna ka nagu ei viitsinud, lugesin ju ikkagi ilukirjandust, mitte ei teinud teaduslikku tööd.
Ainus veidi ootamatum moment kogu raamatus oli veel mingi kolmanda jõu osalemine sündmustes, aga see liin jäi väga episoodiliseks ja vähemalt selles raamatus arusaamatuks.
Peale raamatust läbinärimist vaatasin, mida tast ka mujal maailmas arvatakse. Amazonis oli hinnang lausa neli ja pool viiest?! No ei tea... minult üle nigelapoolse kolme küll ei tule. Seda Dark Wing sarja on veel lausa kolm raamatut, aga esimene osa võttis minult küll tükiks ajaks ära soovi järgmisega jõudu proovida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar