Galactic Warlord

Douglas Arthur Hill
Last Legionary 1
1996 a.
127 lk.

The Legionaries of Moros have been annihilated by an evil force known as the Deathwing. The only survivor was Keill Randor, a young but highly skilled warrior, who embarks on a quest to find the unknown being who leads the Deathwing. This is the first book in the "Last Legionary" series.

Arvamus:

See on lasteraamat (mida ma lugema hakates kahjuks ei teadnud). Nii umber „nooremale koolieale”. Superkangelane tarkade juhtimisel ja tulnukast telepaadi abil oma rahva hävitajaid otsimas ja neile kätte maksmas. Sain vaevalt lugema hakata, kui juba toimus suur lõpukaklus ja kogu lugu. Kirjutatud oli raamat kuidagi kuivalt. Ja kiiritada saanud sureva peategelase kogu skeleti millegi metalsega asendamine tarkade poolt (no mis sest vahetada, lihtsam olnuks ehk mingi küborg valmis teha...) ei läinud mulle mitte peale.

Lapsena oleksin seda kindlasti õhinaga lugenud ja nüüd nostalgiliselt meenutades viie pannud. Aga praegu kättesattunuina jäi raamat kuidagi kesiseks. Aga et ta nii õhuke oli, polnud läbilugemine probleem ja poolelijätmise mõtet pähe ei tulnud ja seegi, et ulmet ka väga noortele kirjutatakse, on muidugi ka positiivne. Seega paneb minusugune valest vanuseklassist olev lugeja talle hindeks kolme.

Deep Storm

Lincoln Child
2007 a.
384 lk.

Twelve-thousand feet beneath the Atlantic Ocean . . .
scientists are excavating the most extraordinary undersea discovery ever made. But is it the greatest archaeological find in history—or the most terrifying?
Former naval doctor Peter Crane is urgently summoned to a remote oil platform in the North Atlantic to help diagnose a bizarre medical condition spreading through the rig. But when he arrives, Crane learns that the real trouble lies far below—on “Deep Storm,” a stunningly advanced science research facility built two miles beneath the surface on the ocean floor. The topsecret structure has been designed for one purpose: to excavate a recently discovered undersea site that may hold the answers to a mystery steeped in centuries of myth and speculation.

Arvamus:

Naftaplatvormil kusagil Islandi ja Gröönimaa vahel avastatakse puurimise käigus mingid maakoore seest tulevad signaalid. Asja asuvad uurima USA valitsus ja sõjavägi. Kõik käib muidugi hirmsa saladuskatte all. Naftaplatvormi alla ookeanipõhja rajatakse tohutu uurimisjaam ja asutakse signaaliallika suunas puurima.
Kui inimesed uurimisjaamas haigestuma hakkavad, kutsutakse appi endine mereväe arst Peter Crane. Too on siis romaani positiivne superkangelane.
Mida lähemale maapõues olevale anomaaliale jõutakse, seda enam inimesi haigestub ja seda enam leitakse mingeid inimesele käsitlematut tehnoloogiat kasutavaid tillukesi majakaid, mis mingit signaali edastavad.
Sõjaväelaste lootus on muidugi maakoore sügavusest ükskõik mis hinnaga arvatav uus ülikõrge tehnoloogia kätte saada, mille keegi kunagi sinna matnud on. Teadlastel tekivad aga tasapisi kahtlused, kas siin ikka on tegemist inimestele kunagi siiajäetud lahke kingitusega.

Lõpuks teadlased dežifreerivad majakate signaalid, mis osutuvad hoiatuseks „Mitte puutuda!”. Sõjaväelased teadlaste juttu muidugi ei usu ega kuula, vaid jätkavad puurimist. Crane teadagi püüab samuti sõjaväelasi peatada, erilise eduta.

Viimaks jõutakse otsituni ja selgub karm tõde, millega tegemist on. Tulnukate objekti kaitsemehhanism käivitub, uurimisbaas hävib, Crane aitab baasist hulgal tavainimestel pääseda.. Kõik.

Jutu mõte, idee? Saadi teada, milline oli tulnukate „kingitus”. Ja siis? Nii nagu see aastasadu seal maakoores on olnud, nii ta sinna ka jääb ja inimesed oma arengutasemega ei pääse sinna ligigi (jumal tänatud), ja kui pääseksidki, poleks sellega ikkagi midagi peale hakata.
Saime siis teada, et tulnukad on pahad (õigem oleks vist öelda hoolimatud) ja sõjaväelased lollid (ehk siis omi eesmärke saavutada püüdes sama hoolimatud). Tasus sellest nüüd paksu raamatut kirjutada? Ehk isegi tasus aga lugeda küll eriti ei tasu...

Mulle meenutas see raamat kõige enam hoopis Hollywoodi massiliselt toodetavaid keskpäraseid action-filme, kus üks superkangelane (siin Crane) kõigi pahadega võitleb ja neid võidab. Ainult et see raamat ei lõpe ju ka mingi võiduga laiemas mõttes.

Kirjutatud polnud ju halvasti ja kohati oli isegi huvitavaid kohti, aga kõik oli kuidagi väga skemaatiline ja tegelased ei pannud endale piisavalt kaasa elama, seega lõppkokkuvõttes raamat mulle mitte ei meeldinud. Saab minult priske „kahe”. 

The Dark Imbalance

Sean Williams, Shane Dix
Evergence 3
2001 a.
400 lk.

In a universe where Earth no longer exists, the remnants of humanity survive in space stations and starships. Now, an army of genetically enhanced warriors is sent to destroy mankind-once and for all.

Only one woman can stop them: renegade intelligence agent Morgan Roche.

Arvamus:

Ka Evergence sarja kolmandale osale on auhind leidunud, seekord siis Aurealis Award: Best Science Fiction Novel, 2001. Ei tea, kas polnud auhinnajagajatel eriti kellegi hulgast valida või milles probleem, aga mina pean ikka sarja esimest auhinnavaba osa sarja parimaks.

Morgan Roche jätkab oma missiooni ja jõuab kloon-sõdurite päritolu ja eesmärgi otsinguil Päikesesüsteemi. Vanast heast Päikesesüsteemist ongi küll vaid Päike järel ja kõik planeedid kadunud, aga tühi nendega. Nii et planeete pole, aga millegipärast saabub Päikesesüsteemi kõikjalt meie galaktika nurkadest erinevate inimrasside esindajaid. Kogunevad nagu kloon-sõduritega võitlema või uurima, millist ohtu nad kujutavad, ega kohaletulnud isegi täpselt aru saa. Selge on vaid see, et midagi suurt on siin juhtumas. Raamatu lõpus küll selgub, kes selle „kokkutuleku” korraldas, aga esialgu on oluline see, et tuhandete erinevate inimrasside ja saja tuhande kosmoselaeva vahel kipub kohe vanade arvete klaarimiseks minema.

Roche tegevus jätab mulle üsna peata kana mulje, kes ei tea, kuhu poole vaadata, kuhu poole pöörata ega mida teha. Küll aga tekib pidevalt juurde neid, kes mingil põhjusel Roche’i maha nottida tahavad ja seda ka üritavad.

Siis ilmneb Roche’i unikaalne võime kloon-sõdureid muu massi seast tuvastada ja pikapeale saab selgeks, et ta omab mingit ülitähtsat rolli inimeste ja vaenlaste vahelise võitluses. Ehk otse öeldes on tema see võti, mis avab tee ühele kahest võimalikust tulevikku. Selgub, et Roche’i otsusest sõltub tuhandeteks järgmisteks aastateks kogu inimkonna saatus ja ehk isegi inimkonna püsimajäämine üldse.

Läbi mitmete seikluste ja kannatuste teeb Roche oma otsuse, ehk veidi ootamatu ja nagu lõpuks selgub, puudulikule infole ja ekslikule sisetundele põhineva. Kas see saab inimkonna lõpu alguseks või uue arengu aluseks, kes teab...

Kõik muud lahtised sõlmitakse raamatu lõpus kokku, ootamatuid pöördeid ja üllatusi on siingi. Saame teada, kes (ja miks) Roche tegelikult on, kes on kloon-sõdurid ja mis on nende eesmärk, mis oli Cane’i käitumise taga, kõrgemate inimeste rollist...

Raamatus võib ju ka filosoofilist külge näha: kas kellelgi on õigus otsustada teise (liigi) elu ja surma üle; kas on õige, kui kunagi kellegi poolt kordasaadetu eest peavad vastutama nende kauged järglased; kas sõjas on kõik vahendid lubatud jne. aga no vaevalt neid palju on, kes selles raamatus seda külge esile tõstaks.

Esimene pool raamatust oli üsna tüütu, edasi läks juba tempokamaks ja haaravamaks. Finaalis toimus muidugi eriti intensiivne ja ootamatustega pikitud otste kokkutõmbamine, aga mulle avaldas kõige enam muljet see, et lõpp ei olnud kaugeltki mitte happy end, mulle jäi lõpust päris kurb tunne.

Just selle lõpu nukruse pärast, kui tegelastega, kellele 3 raamatut on kaasa elatud, juhtub nii nagu juhtub, panen hindeks nelja, muidu oleksin pidanud kolme ja nelja vahel tõsiselt kaaluma. 

The Dying Light

Sean Williams, Shane Dix

Evergence 2

2000 a.

420 lk.

In this exciting follow-up to the co-author's cutting-edge American debut, Intelligence agent Morgan Roche turns renegade to seek out a genetically enhanced warrior, whose very existence threatens the future of mankind.

"A very satisfying, classic Golden Age-style yarn. Superior."-Locus

 

Arvamus:

 

Sean Williamsi ja Shane Dixi Evergence sarja teine raamat on küll 2001. aastal Ditmar Award’i - Best Long Fiction nimetuse saanud, kuid mulle avaldas see raamat vähem muljet, kui sarja esimene osa.

Juba alguse väga pikk kosmoselaevas istumine ja kõige uurimine ja arutamine mõjus esimese raamatu hoogsusega võrreldes tüütult. Raamatu keskmises kolmandikus hakkab juba rohkem tegevust toimuma, aga siis jäävad Cane ja Maii kohe mängust välja ja kogu tegevust jäävad vaid Roche’i ja „Kohvri” kanda (ja „Kohver” on ka peaaegu kogu aeg laevaga kusagil kosmosesügavustes). Viimases kolmandikus toimub siis otsustav tegevus ja põnevust ning ootamatuid pöördeid on samuti, kuid oleks veel enamat lootnud.

Nii et esimene osa oli minu arvates parem.

Sisust. Selgub, et üks kloon-sõdur (Cane’i lähisugulane seega) on mingit kõrvalist tähesüsteemi rünnanud ja seal kõik inimesed tapnud. Roche lendab asja uurima, et kloon-sõduritest rohkem teada saada, nende tegutsemise eesmärk välja uurida ja nende looja välja selgitada. Kohale jõudes selgub, et keegi on kogu tähesüsteemi hüperruumi tõstnud, ilmselt selleks, et kloon-sõdur sinna lõksu jääks. Hüperruumis asuvasse tähesüsteemi on siiski võimalik teatud tingimustel ja teatud raskustega siseneda ja seda Roche muidugi ka teeb.

Tähesüsteemis selgub, et kloon-sõdurist huvitatuid on sinna teisigi saabunud. Roche’i koostöö nende teistega muidugi ei õnnestu ja Maii ning Cane võetakse vangi. Edasi on Roche’il juba rohkem tegemist enda vangilangemise vältimisega ja oma kaaslaste vabastamise kavandamisega kui kloon-sõduri uurimisega. Ja rohkem sisu ära rääkida ei tahakski.

Ei ole üldse halb raamat (ega ta muidu ju austraallaste ulmeauhinda ilmselt saanud oleks) ja muidugi asusin selle läbilugemise järel kohe sarja viimast osa lugema (no uudishimu kõigile tekkinud küsimustele vastuste saamiseks on ikka suur), aga esimese osaga võrdluse tõttu hindasin seda raamatut neljaga.

The Prodigal Sun

Sean Williams, Shane Dix
Evergence 1
1999 a.
400 lk.

In the first novel in a new series, Commander Morgan Roche of the Commonwealth of Empires is charged with escorting an artificial intelligence unit to her superiors, with the aid of a genetically engineered warrior who suffers from amnesia.

Arvamus:

See raamat üllatas mind kõvasti. Positiivselt. Ma polnud neilt autoritelt enne seda raamatut midagi lugenud ega hellitanud teose osas erilisi lootusi. Tuli aga välja, et tegemist oli põneva, pinget ja tegevust täis ning pidevalt ootamatuid sündmuspöördeid pakkuva ”space & planetary adventure’ga”.

Tegevus toimub väga kauges tulevikus (vist umbes 50 tuhande aasta pärast), inimesed on mitmeteks eri harudeks evolutsioneerunud, tuhandeid tähesüsteeme asustanud ja mingi Maa olemasolu ei mäleta enam keegi. Olgugi, et tehnika on kaugele arenenud ja kosmoses liikumiseks tehakse ruumihüppeid, siis ega neist tehnikasaavutustest ülearu juttu polegi.
Oluline on see, et ka nii kauges tulevikus on kõigil inimliikidel küljes täpselt needsamad head ja halvad iseloomujooned ja omadused, mis meil praegu, poliitikud on sama äraostetavad ja vastikud kui nüüdki ja tähesüsteemid ning tähesüsteemide liidud sõdivad omavahel nagu tänapäeva riigid. Tänapäevast erinev on see, et on olemas ka kõrgem rass, need on inimesed, kes on end arendades Ülestõusmise sooritanud ja suudavad galaktikas toimuvat tervikuna mõista, ajavad mingeid oma kõrgemaid asju ja eriti tavaliste inimrasside tegevusse ei sekku. Peale mõne erandi.

Ning üks neist erandeist teeb ühe Impeeriumi valitsuse tellimusel valmis uut tüüpi tehisintellekti mingi tolle sõjaväe juhtimissüsteemi jaoks. Diplomaadikohvri suurust tehisintellekti saadetakse sihtkohta toimetama luureohvitser Morgan Roche.
Vaenlane ega muidugi ei maga, ründab teel Roche’i kosmoselaeva ja tol tuleb oma kohvriga lähedalasuvale planeedile põgeneda. Kaaslasteks saab ta kusagilt kosmosest paar päeva enne rünnakut välja ilmunud muudetud geenidega supersõduri (kes osutub hiljem mingi iidse hävitatud inimrassi kättemaksuks kogu inimkonnale ja kes kättemaksu asemel hetkel millegipärast hoopis Roche’i kaitseb), mingi mõjuvõimsa ärimeeste kasti esindaja (keda hiljem mässuliste juht asendab) ja kurttummaks ning pimedaks muudetud ja superrelvaks koolitatud tütarlapse, kes suhtleb inimestega mõtete abil, näeb maailma läbi teiste inimeste silmade ja suudab inimeste mõtteid lugeda ning neid suure maa tagant oma tahtele allutada. No ja viiendaks on muidugi tehisintellekt ehk „kohver”, keda Roche kangelaslikult kaasa tarib ja kes infot jagab ning nõu annab, kõike lendavat juhtida suudab, iga arvutivõrgu üle võib võtta ning nagu lõpuks selgub, on arvatud TI-st midagi hoopis rohkemat, soovib hoopis enda galaktilise tasemega asju ajada ja omi plaane kavandab.

Nii et siis peale vaenlase rünnakut põgeneb Roche koos kaaslastega vanglaplaneedile ja tagaajamine ning võitlus jätkub kõrbes, koobastes, mägedes, mahajäetud linnas, maa-aluses linnas, mängu tuleb planeedi kauaaegsete asukate vabadusliikumine jne. Ning raamatu finaaliski suudavad autorid jälle korraliku surmasõlme sooritada ning taaskord selgub, et asjad pole tegelikult üldsegi nii, nagu nad kogu eelnenud raamatu jooksul paistnud on.

Minule meeldis väga. Sedavõrd kaasahaarav raamat pole mulle juba mõnda aega kätte sattunud. Kindel „5” ja asusin kohe sarja järgmist osa lugema. Loodetavasti on see sama hea ja põnev kui antud raamat.

Ceux de nulle part

Francis Carsac
Ceux de nulle part 1
1954 a.
183 lk.

A Space Opera par excellence, Francis Carsac's masterpiece "Ceux de nulle part‎" (They from Nowhere) has it all: mind-boggling intergalactic (yes, as in "more than one galaxy involved") struggle, sacrificially heroic military action on a part of multi-species alliance of "good" races, incomprehensibly hostile and immensely powerful aliens, set out to extinguish all light in the Universe, and all the other attributes one would expect from the genre. Of course, no such setting would be complete without an Earth-born hero, and an alien princess with whom he is bound to fall in love. As good as the novel is, being written in the 50s shows: it won't rival the sophistication or technical detail of "Pandora's Star", nor the depth of "Ender's Game". Nevertheless, "Ceux de nulle part‎" more than makes up in sheer scale, and doesn't feel dated at all. Highly recommended. Besides the original French, there are Spanish and Russian translations.
If you love Space Opera and have been looking for a reason to learn French, this is your chance: head over to Livemocha and get started. You'll be rewarded with this forgotten Sci-Fi gem, that (for crying shame) has never been translated to English.

Arvamus:

Kangesti naiivne, lapsik, pealiskaudne ja seetõttu igavavõitu. Isegi 1954. aasta kohta. Hirmus palju väga erinevaid asju oli tahetud ühte raamatusse ära mahutada.

Ainus tõesti hea leid olid mislikid. Tänu neile 2.

Ja paar mõtet veel. Kahju, et Carsac raamatu kirjutamise ajal midagi arvutitest ei teadnud või neid raamatusse sisse kirjutada ei osanud. Ikka pagana jama on lugeda, kui seda ahhuunis lendamist kordi ja kordi arvutada tuleb ja siis jälle üle kontrollida jne. Hüperruumis lennatakse, aga arvutused selleks tehakse põhimõtteliselt käsitsi - naljakas.

Või selline asi, et lendamisel enda rihmadega istme külge kinnitamisest oleks Carsac ikka teadma pidanud. Olen kindel, et juba selle aja lendurid olid turvarihmadega oma kohale kinnitatud. Nüüd pidi Carsacil aga vaene peategelane ahhuuni minnes kümne küünega istme käetugede külge klammerduma. See polnud enam naljakas ka mitte.
Kaks.

Loetud sai algust inglise keeles ja siis teine pool vene keeles. Raamatust on 1994. a. ka eestikeelne variant ilmunud - "Tulnukad eikusagilt" - aga see kätte ei juhtunud 

Зона власти

Игорь Ревва
Наемник 1
2004 a.
342 lk.

Кирк ван Детчер - бывший капитан десантных бригад, а ныне - наемник. Человек, продающий свое умение убивать и выживать в любых условиях, даже в полном опасностей Лабиринте на второй планете системы Анкора. Человек, неожиданно для себя самого круто изменивший жизнь Императора, судьбу всей Межзвездной Империи Людей и всех остальных галактических рас. И все потому, что однажды ему просто надоело быть на поводке у сильных мира сего.

Arvamus:

Dessantvägede erukapten Kirk van Datcher(?) tuuakse ühe tolle maailma vägeva ette ja palutakse tal tolle tegelase poega päästma minna (valikuvõimalusena võib erukapten oma järelejäänud elunatukese uraanikaevanduses veeta).
Aga ära tuleb pojake tuua Ankori nimelisel planeedil asuvast salapärasest labürindist, mis kujutab mingit jõuväljadega matrjoška moodi 12 osaks jagatud muistset linna. Labürint on muidugi eriti kahtlane koht omaenda füüsikaseadustega, igasuguste lõksudega, seal kolavad ringi teistest dimensioonidest pärit elukad ja zombid ning haigutavad ruumilõhed. Oluline on ka see, et labürindist võib leida igasuguseid salapäraseid tehnikavidinaid, mis juhul, kui sellisega labürindist elusalt välja tulla õnnestub, selle leidja ja mahamüüja rikkaks teha võivad ja seega liigub labürindis veel ka igasuguseid õnneotsijaid, kes konkurentidele iga hetk on valmis hambaid kõrri lööma.
Paneb siis Kirk oma tiimi kokku (kaptenile lisaks veel 2 inimest, üks inimkloon ja 2 võõrrasside esindajat, mis annab kirjanikule võimalusi nende kuue omavahelisi suhteid värvikalt kujutada) ja suundub labürinti. Peale igasugu jamaga kokkupuutumist jõutaksegi lõpuks viimasele ehk 12ndale tasemele. Seal selgub, et tegelikult saadeti nad labürinti hoopis muul eesmärgil. Kirk saab ka selle eesmärgi täitmisega hakkama, aga tema esialgne viha oma „tööandja” vastu vaid kasvab ja mees otsustab ka enda tuleviku kindlustamisele ja kättemaksule mõelda, mitte vaid maailma vägevate veel vägevamaks muutumise tööriistaks olla..
Põnevuse säilitamiseks sisust ma rohkem ei räägigi.

Selline raamat siis, kus polnud midagi sellist, mida ühes või teises raamatus ühel või teisel kujul juba olnud poleks - kasvõi ajamasin, erinevad dimensioonid, zombid, labürindi läbimine, surematus, isegi see, et inimestest kõrgemal vaimsel tasemel olevad olendid otsustavad meiega kaklemise asemel teise galaktikasse evakueeruda, tuleb nagu tuttav ette - aga mis oli kõik ladusalt kokku segatud ja huvitavaks kirjutatud. Ei mingeid suuri mõtteid, uusi ideid, lihtsalt põnev kaasahaarav lugemine. Saab minult korraliku nelja.