Evergence 3
2001 a.
400 lk.
In a universe where Earth no longer exists, the remnants of humanity survive in space stations and starships. Now, an army of genetically enhanced warriors is sent to destroy mankind-once and for all.
Only one woman can stop them: renegade intelligence agent Morgan Roche.
Arvamus:
Ka Evergence sarja kolmandale osale on auhind leidunud, seekord siis Aurealis Award: Best Science Fiction Novel, 2001. Ei tea, kas polnud auhinnajagajatel eriti kellegi hulgast valida või milles probleem, aga mina pean ikka sarja esimest auhinnavaba osa sarja parimaks.
Morgan Roche jätkab oma missiooni ja jõuab kloon-sõdurite päritolu ja eesmärgi otsinguil Päikesesüsteemi. Vanast heast Päikesesüsteemist ongi küll vaid Päike järel ja kõik planeedid kadunud, aga tühi nendega. Nii et planeete pole, aga millegipärast saabub Päikesesüsteemi kõikjalt meie galaktika nurkadest erinevate inimrasside esindajaid. Kogunevad nagu kloon-sõduritega võitlema või uurima, millist ohtu nad kujutavad, ega kohaletulnud isegi täpselt aru saa. Selge on vaid see, et midagi suurt on siin juhtumas. Raamatu lõpus küll selgub, kes selle „kokkutuleku” korraldas, aga esialgu on oluline see, et tuhandete erinevate inimrasside ja saja tuhande kosmoselaeva vahel kipub kohe vanade arvete klaarimiseks minema.
Roche tegevus jätab mulle üsna peata kana mulje, kes ei tea, kuhu poole vaadata, kuhu poole pöörata ega mida teha. Küll aga tekib pidevalt juurde neid, kes mingil põhjusel Roche’i maha nottida tahavad ja seda ka üritavad.
Siis ilmneb Roche’i unikaalne võime kloon-sõdureid muu massi seast tuvastada ja pikapeale saab selgeks, et ta omab mingit ülitähtsat rolli inimeste ja vaenlaste vahelise võitluses. Ehk otse öeldes on tema see võti, mis avab tee ühele kahest võimalikust tulevikku. Selgub, et Roche’i otsusest sõltub tuhandeteks järgmisteks aastateks kogu inimkonna saatus ja ehk isegi inimkonna püsimajäämine üldse.
Läbi mitmete seikluste ja kannatuste teeb Roche oma otsuse, ehk veidi ootamatu ja nagu lõpuks selgub, puudulikule infole ja ekslikule sisetundele põhineva. Kas see saab inimkonna lõpu alguseks või uue arengu aluseks, kes teab...
Kõik muud lahtised sõlmitakse raamatu lõpus kokku, ootamatuid pöördeid ja üllatusi on siingi. Saame teada, kes (ja miks) Roche tegelikult on, kes on kloon-sõdurid ja mis on nende eesmärk, mis oli Cane’i käitumise taga, kõrgemate inimeste rollist...
Raamatus võib ju ka filosoofilist külge näha: kas kellelgi on õigus otsustada teise (liigi) elu ja surma üle; kas on õige, kui kunagi kellegi poolt kordasaadetu eest peavad vastutama nende kauged järglased; kas sõjas on kõik vahendid lubatud jne. aga no vaevalt neid palju on, kes selles raamatus seda külge esile tõstaks.
Esimene pool raamatust oli üsna tüütu, edasi läks juba tempokamaks ja haaravamaks. Finaalis toimus muidugi eriti intensiivne ja ootamatustega pikitud otste kokkutõmbamine, aga mulle avaldas kõige enam muljet see, et lõpp ei olnud kaugeltki mitte happy end, mulle jäi lõpust päris kurb tunne.
Just selle lõpu nukruse pärast, kui tegelastega, kellele 3 raamatut on kaasa elatud, juhtub nii nagu juhtub, panen hindeks nelja, muidu oleksin pidanud kolme ja nelja vahel tõsiselt kaaluma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar