Evergence 2
2000 a.
420 lk.
In this exciting follow-up to the co-author's cutting-edge American debut, Intelligence agent Morgan Roche turns renegade to seek out a genetically enhanced warrior, whose very existence threatens the future of mankind.
"A very satisfying, classic Golden Age-style yarn. Superior."-Locus
"A very satisfying, classic Golden Age-style yarn. Superior."-Locus
Arvamus:
Sean Williamsi ja Shane Dixi Evergence sarja teine raamat on küll 2001. aastal Ditmar Award’i - Best Long Fiction nimetuse saanud, kuid mulle avaldas see raamat vähem muljet, kui sarja esimene osa.
Juba alguse väga pikk kosmoselaevas istumine ja kõige uurimine ja arutamine mõjus esimese raamatu hoogsusega võrreldes tüütult. Raamatu keskmises kolmandikus hakkab juba rohkem tegevust toimuma, aga siis jäävad Cane ja Maii kohe mängust välja ja kogu tegevust jäävad vaid Roche’i ja „Kohvri” kanda (ja „Kohver” on ka peaaegu kogu aeg laevaga kusagil kosmosesügavustes). Viimases kolmandikus toimub siis otsustav tegevus ja põnevust ning ootamatuid pöördeid on samuti, kuid oleks veel enamat lootnud.
Nii et esimene osa oli minu arvates parem.
Sisust. Selgub, et üks kloon-sõdur (Cane’i lähisugulane seega) on mingit kõrvalist tähesüsteemi rünnanud ja seal kõik inimesed tapnud. Roche lendab asja uurima, et kloon-sõduritest rohkem teada saada, nende tegutsemise eesmärk välja uurida ja nende looja välja selgitada. Kohale jõudes selgub, et keegi on kogu tähesüsteemi hüperruumi tõstnud, ilmselt selleks, et kloon-sõdur sinna lõksu jääks. Hüperruumis asuvasse tähesüsteemi on siiski võimalik teatud tingimustel ja teatud raskustega siseneda ja seda Roche muidugi ka teeb.
Tähesüsteemis selgub, et kloon-sõdurist huvitatuid on sinna teisigi saabunud. Roche’i koostöö nende teistega muidugi ei õnnestu ja Maii ning Cane võetakse vangi. Edasi on Roche’il juba rohkem tegemist enda vangilangemise vältimisega ja oma kaaslaste vabastamise kavandamisega kui kloon-sõduri uurimisega. Ja rohkem sisu ära rääkida ei tahakski.
Ei ole üldse halb raamat (ega ta muidu ju austraallaste ulmeauhinda ilmselt saanud oleks) ja muidugi asusin selle läbilugemise järel kohe sarja viimast osa lugema (no uudishimu kõigile tekkinud küsimustele vastuste saamiseks on ikka suur), aga esimese osaga võrdluse tõttu hindasin seda raamatut neljaga.
Juba alguse väga pikk kosmoselaevas istumine ja kõige uurimine ja arutamine mõjus esimese raamatu hoogsusega võrreldes tüütult. Raamatu keskmises kolmandikus hakkab juba rohkem tegevust toimuma, aga siis jäävad Cane ja Maii kohe mängust välja ja kogu tegevust jäävad vaid Roche’i ja „Kohvri” kanda (ja „Kohver” on ka peaaegu kogu aeg laevaga kusagil kosmosesügavustes). Viimases kolmandikus toimub siis otsustav tegevus ja põnevust ning ootamatuid pöördeid on samuti, kuid oleks veel enamat lootnud.
Nii et esimene osa oli minu arvates parem.
Sisust. Selgub, et üks kloon-sõdur (Cane’i lähisugulane seega) on mingit kõrvalist tähesüsteemi rünnanud ja seal kõik inimesed tapnud. Roche lendab asja uurima, et kloon-sõduritest rohkem teada saada, nende tegutsemise eesmärk välja uurida ja nende looja välja selgitada. Kohale jõudes selgub, et keegi on kogu tähesüsteemi hüperruumi tõstnud, ilmselt selleks, et kloon-sõdur sinna lõksu jääks. Hüperruumis asuvasse tähesüsteemi on siiski võimalik teatud tingimustel ja teatud raskustega siseneda ja seda Roche muidugi ka teeb.
Tähesüsteemis selgub, et kloon-sõdurist huvitatuid on sinna teisigi saabunud. Roche’i koostöö nende teistega muidugi ei õnnestu ja Maii ning Cane võetakse vangi. Edasi on Roche’il juba rohkem tegemist enda vangilangemise vältimisega ja oma kaaslaste vabastamise kavandamisega kui kloon-sõduri uurimisega. Ja rohkem sisu ära rääkida ei tahakski.
Ei ole üldse halb raamat (ega ta muidu ju austraallaste ulmeauhinda ilmselt saanud oleks) ja muidugi asusin selle läbilugemise järel kohe sarja viimast osa lugema (no uudishimu kõigile tekkinud küsimustele vastuste saamiseks on ikka suur), aga esimese osaga võrdluse tõttu hindasin seda raamatut neljaga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar