Evergence 1
1999 a.
400 lk.
In the first novel in a new series, Commander Morgan Roche of the Commonwealth of Empires is charged with escorting an artificial intelligence unit to her superiors, with the aid of a genetically engineered warrior who suffers from amnesia.
Arvamus:
See raamat üllatas mind kõvasti. Positiivselt. Ma polnud neilt autoritelt enne seda raamatut midagi lugenud ega hellitanud teose osas erilisi lootusi. Tuli aga välja, et tegemist oli põneva, pinget ja tegevust täis ning pidevalt ootamatuid sündmuspöördeid pakkuva ”space & planetary adventure’ga”.
Tegevus toimub väga kauges tulevikus (vist umbes 50 tuhande aasta pärast), inimesed on mitmeteks eri harudeks evolutsioneerunud, tuhandeid tähesüsteeme asustanud ja mingi Maa olemasolu ei mäleta enam keegi. Olgugi, et tehnika on kaugele arenenud ja kosmoses liikumiseks tehakse ruumihüppeid, siis ega neist tehnikasaavutustest ülearu juttu polegi.
Oluline on see, et ka nii kauges tulevikus on kõigil inimliikidel küljes täpselt needsamad head ja halvad iseloomujooned ja omadused, mis meil praegu, poliitikud on sama äraostetavad ja vastikud kui nüüdki ja tähesüsteemid ning tähesüsteemide liidud sõdivad omavahel nagu tänapäeva riigid. Tänapäevast erinev on see, et on olemas ka kõrgem rass, need on inimesed, kes on end arendades Ülestõusmise sooritanud ja suudavad galaktikas toimuvat tervikuna mõista, ajavad mingeid oma kõrgemaid asju ja eriti tavaliste inimrasside tegevusse ei sekku. Peale mõne erandi.
Ning üks neist erandeist teeb ühe Impeeriumi valitsuse tellimusel valmis uut tüüpi tehisintellekti mingi tolle sõjaväe juhtimissüsteemi jaoks. Diplomaadikohvri suurust tehisintellekti saadetakse sihtkohta toimetama luureohvitser Morgan Roche.
Vaenlane ega muidugi ei maga, ründab teel Roche’i kosmoselaeva ja tol tuleb oma kohvriga lähedalasuvale planeedile põgeneda. Kaaslasteks saab ta kusagilt kosmosest paar päeva enne rünnakut välja ilmunud muudetud geenidega supersõduri (kes osutub hiljem mingi iidse hävitatud inimrassi kättemaksuks kogu inimkonnale ja kes kättemaksu asemel hetkel millegipärast hoopis Roche’i kaitseb), mingi mõjuvõimsa ärimeeste kasti esindaja (keda hiljem mässuliste juht asendab) ja kurttummaks ning pimedaks muudetud ja superrelvaks koolitatud tütarlapse, kes suhtleb inimestega mõtete abil, näeb maailma läbi teiste inimeste silmade ja suudab inimeste mõtteid lugeda ning neid suure maa tagant oma tahtele allutada. No ja viiendaks on muidugi tehisintellekt ehk „kohver”, keda Roche kangelaslikult kaasa tarib ja kes infot jagab ning nõu annab, kõike lendavat juhtida suudab, iga arvutivõrgu üle võib võtta ning nagu lõpuks selgub, on arvatud TI-st midagi hoopis rohkemat, soovib hoopis enda galaktilise tasemega asju ajada ja omi plaane kavandab.
Nii et siis peale vaenlase rünnakut põgeneb Roche koos kaaslastega vanglaplaneedile ja tagaajamine ning võitlus jätkub kõrbes, koobastes, mägedes, mahajäetud linnas, maa-aluses linnas, mängu tuleb planeedi kauaaegsete asukate vabadusliikumine jne. Ning raamatu finaaliski suudavad autorid jälle korraliku surmasõlme sooritada ning taaskord selgub, et asjad pole tegelikult üldsegi nii, nagu nad kogu eelnenud raamatu jooksul paistnud on.
Minule meeldis väga. Sedavõrd kaasahaarav raamat pole mulle juba mõnda aega kätte sattunud. Kindel „5” ja asusin kohe sarja järgmist osa lugema. Loodetavasti on see sama hea ja põnev kui antud raamat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar