2007 a.
384 lk.
Twelve-thousand feet beneath the Atlantic Ocean . . .
scientists are excavating the most extraordinary undersea discovery ever made. But is it the greatest archaeological find in history—or the most terrifying?
Former naval doctor Peter Crane is urgently summoned to a remote oil platform in the North Atlantic to help diagnose a bizarre medical condition spreading through the rig. But when he arrives, Crane learns that the real trouble lies far below—on “Deep Storm,” a stunningly advanced science research facility built two miles beneath the surface on the ocean floor. The topsecret structure has been designed for one purpose: to excavate a recently discovered undersea site that may hold the answers to a mystery steeped in centuries of myth and speculation.
Arvamus:
Naftaplatvormil kusagil Islandi ja Gröönimaa vahel avastatakse puurimise käigus mingid maakoore seest tulevad signaalid. Asja asuvad uurima USA valitsus ja sõjavägi. Kõik käib muidugi hirmsa saladuskatte all. Naftaplatvormi alla ookeanipõhja rajatakse tohutu uurimisjaam ja asutakse signaaliallika suunas puurima.
Kui inimesed uurimisjaamas haigestuma hakkavad, kutsutakse appi endine mereväe arst Peter Crane. Too on siis romaani positiivne superkangelane.
Mida lähemale maapõues olevale anomaaliale jõutakse, seda enam inimesi haigestub ja seda enam leitakse mingeid inimesele käsitlematut tehnoloogiat kasutavaid tillukesi majakaid, mis mingit signaali edastavad.
Sõjaväelaste lootus on muidugi maakoore sügavusest ükskõik mis hinnaga arvatav uus ülikõrge tehnoloogia kätte saada, mille keegi kunagi sinna matnud on. Teadlastel tekivad aga tasapisi kahtlused, kas siin ikka on tegemist inimestele kunagi siiajäetud lahke kingitusega.
Lõpuks teadlased dežifreerivad majakate signaalid, mis osutuvad hoiatuseks „Mitte puutuda!”. Sõjaväelased teadlaste juttu muidugi ei usu ega kuula, vaid jätkavad puurimist. Crane teadagi püüab samuti sõjaväelasi peatada, erilise eduta.
Viimaks jõutakse otsituni ja selgub karm tõde, millega tegemist on. Tulnukate objekti kaitsemehhanism käivitub, uurimisbaas hävib, Crane aitab baasist hulgal tavainimestel pääseda.. Kõik.
Jutu mõte, idee? Saadi teada, milline oli tulnukate „kingitus”. Ja siis? Nii nagu see aastasadu seal maakoores on olnud, nii ta sinna ka jääb ja inimesed oma arengutasemega ei pääse sinna ligigi (jumal tänatud), ja kui pääseksidki, poleks sellega ikkagi midagi peale hakata.
Saime siis teada, et tulnukad on pahad (õigem oleks vist öelda hoolimatud) ja sõjaväelased lollid (ehk siis omi eesmärke saavutada püüdes sama hoolimatud). Tasus sellest nüüd paksu raamatut kirjutada? Ehk isegi tasus aga lugeda küll eriti ei tasu...
Mulle meenutas see raamat kõige enam hoopis Hollywoodi massiliselt toodetavaid keskpäraseid action-filme, kus üks superkangelane (siin Crane) kõigi pahadega võitleb ja neid võidab. Ainult et see raamat ei lõpe ju ka mingi võiduga laiemas mõttes.
Kirjutatud polnud ju halvasti ja kohati oli isegi huvitavaid kohti, aga kõik oli kuidagi väga skemaatiline ja tegelased ei pannud endale piisavalt kaasa elama, seega lõppkokkuvõttes raamat mulle mitte ei meeldinud. Saab minult priske „kahe”.
scientists are excavating the most extraordinary undersea discovery ever made. But is it the greatest archaeological find in history—or the most terrifying?
Former naval doctor Peter Crane is urgently summoned to a remote oil platform in the North Atlantic to help diagnose a bizarre medical condition spreading through the rig. But when he arrives, Crane learns that the real trouble lies far below—on “Deep Storm,” a stunningly advanced science research facility built two miles beneath the surface on the ocean floor. The topsecret structure has been designed for one purpose: to excavate a recently discovered undersea site that may hold the answers to a mystery steeped in centuries of myth and speculation.
Arvamus:
Naftaplatvormil kusagil Islandi ja Gröönimaa vahel avastatakse puurimise käigus mingid maakoore seest tulevad signaalid. Asja asuvad uurima USA valitsus ja sõjavägi. Kõik käib muidugi hirmsa saladuskatte all. Naftaplatvormi alla ookeanipõhja rajatakse tohutu uurimisjaam ja asutakse signaaliallika suunas puurima.
Kui inimesed uurimisjaamas haigestuma hakkavad, kutsutakse appi endine mereväe arst Peter Crane. Too on siis romaani positiivne superkangelane.
Mida lähemale maapõues olevale anomaaliale jõutakse, seda enam inimesi haigestub ja seda enam leitakse mingeid inimesele käsitlematut tehnoloogiat kasutavaid tillukesi majakaid, mis mingit signaali edastavad.
Sõjaväelaste lootus on muidugi maakoore sügavusest ükskõik mis hinnaga arvatav uus ülikõrge tehnoloogia kätte saada, mille keegi kunagi sinna matnud on. Teadlastel tekivad aga tasapisi kahtlused, kas siin ikka on tegemist inimestele kunagi siiajäetud lahke kingitusega.
Lõpuks teadlased dežifreerivad majakate signaalid, mis osutuvad hoiatuseks „Mitte puutuda!”. Sõjaväelased teadlaste juttu muidugi ei usu ega kuula, vaid jätkavad puurimist. Crane teadagi püüab samuti sõjaväelasi peatada, erilise eduta.
Viimaks jõutakse otsituni ja selgub karm tõde, millega tegemist on. Tulnukate objekti kaitsemehhanism käivitub, uurimisbaas hävib, Crane aitab baasist hulgal tavainimestel pääseda.. Kõik.
Jutu mõte, idee? Saadi teada, milline oli tulnukate „kingitus”. Ja siis? Nii nagu see aastasadu seal maakoores on olnud, nii ta sinna ka jääb ja inimesed oma arengutasemega ei pääse sinna ligigi (jumal tänatud), ja kui pääseksidki, poleks sellega ikkagi midagi peale hakata.
Saime siis teada, et tulnukad on pahad (õigem oleks vist öelda hoolimatud) ja sõjaväelased lollid (ehk siis omi eesmärke saavutada püüdes sama hoolimatud). Tasus sellest nüüd paksu raamatut kirjutada? Ehk isegi tasus aga lugeda küll eriti ei tasu...
Mulle meenutas see raamat kõige enam hoopis Hollywoodi massiliselt toodetavaid keskpäraseid action-filme, kus üks superkangelane (siin Crane) kõigi pahadega võitleb ja neid võidab. Ainult et see raamat ei lõpe ju ka mingi võiduga laiemas mõttes.
Kirjutatud polnud ju halvasti ja kohati oli isegi huvitavaid kohti, aga kõik oli kuidagi väga skemaatiline ja tegelased ei pannud endale piisavalt kaasa elama, seega lõppkokkuvõttes raamat mulle mitte ei meeldinud. Saab minult priske „kahe”.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar