The Way Series 1
1985 a.
503 lk.
The 21st century was on the brink of nuclear confrontation when the 300 kilometer-long stone flashed out of nothingness and into Earth's orbit. NASA, NATO, and the UN sent explorers to the asteroid's surface...and discovered marvels and mysteries to drive researchers mad.
For the Stone was from space--but perhaps not our space; it came from the future--but perhaps not our future; and within the hollowed asteroid was Thistledown. The remains of a vanished civilization. A human--English, Russian, and Chinese-speaking--civilization. Seven vast chambers containing forests, lakes, rivers, hanging cities...
And museums describing the Death; the catastrophic war that was about to occur; the horror and the long winter that would follow. But while scientists and politicians bickered about how to use the information to stop the Death, the Stone yielded a secret that made even Earth's survival pale into insignificance.
Arvamus:
Tegemist on Hard SF-ga, ja kohe väga „hard-iga”.
21. sajandi algul lendab Maa juurde 300 km pikkune ja pea 100 km läbimõõduga asteroidijurakas. USA ja NATO uurivad seda, NSVL oma liitlastega uurib. Selgub, et kivimürakas on sees tühi, või õigemini see sisemine tühjus on täis kellegi poolt mahajäetud kraami. Selle peale kuulutab USA kivi enda omandiks, suur osa avastatavast salastatakse ja teisi (näiteks venelasi) lastakse asja uurima väga piiratud ulatuses.
Uurida on seal aga nii mõndagi, Kivi sisemine tühjus on jagatud seitsmeks osaks, kahes neist on Kivi endiste asukate linnad, kuuendas kambris on mingid salapärased mootorid, Kivi seitsmes kamber lõpeb aga mingi tunneliga (Tee, nagu pärast selgub), mis näib lõpmatusse minevat.
Uurides Kivi sees olevate mahajäetud linnade raamatukogusid, saavad jänkid teada, et Kivi esialgsed asukad olid... inimesed Maa tulevikust, kes on nüüd seitsmenda kambri Teed mööda kuhugi edasi liikunud. Ilmneb, et nende Kivi algasukate Maa on pärit meie Maa paralleeluniversumist, ning nende ajalugu on haruldaselt sarnane meie Maa praegusele ajaloole. Sellest ajaloost aga järeldub, et peagi on ka meie Maal puhkemas tuumasõda.
Et ameeriklased seda teadmist varjavad ja üldse kommaritele Kivi uurimisel igasuguseid takistusi teevad, siis võib ka nii öelda, et Kivi ilmumine põhjustabki meie maailmas tuumasõja ja pääsevad sellest puutumata vaid paar tuhat Kivi sees olevat uurijat ja sõjaväelast. Muide venelasi kujutab Bear ikka liigagi karikatuurselt. Ei tea, ehk raamatu kirjutamise ajal jänkidel oligi venelastest selline ettekujutus? Ja on ehk praegugi? No pole siis ime, et ka päriselt peaaegu tuumasõjaks kiskus .
Siis tulevad aga mängu ka Kivi endised elanikud, kel sellega omad plaanid ja poliitilised mängud käimas ja kõigele lisaks veel mingite kurjade tulnukatega paras madin Tee sees käimas.
Kivi sisemuse ja kambrite kirjeldused ja seal kehtivad füüsikaseadused, tulevikuinimeste mahajäetud linnad – kõik see on juba päris ulmeline. Kui Kivi uurimisse kaasatakse jänkide noor matemaatikageenius Patricia, kes hakkab n-dimensionaalsest ruumist ja paralleeluniversumitest rääkima ja seda seitsmendast kambrist algavat lõputut läbi lõputu hulga paralleeluniversumite minevat Teed paika panema, ei kipu ma enam eriti kärul püsima – mina sellest jutust enam suurt midagi aru ei saanud. Ja kui jõutakse tulevikuinimeste linnadeni, nende ühiskonna kirjeldamiseni ja Teelt eri maailmadesse avanevate väravate juurde (rääkimata nende väravate tagustes maailmades elavatest olenditest), ei kippunud ka mu kujutlusvõime enam sellega kaasa tulevat.
Mida kokkuvõtteks öelda? Tuli pähe raamatu võrdlus väga kvaliteetse ja hea limusiiniga, millega sõidetakse kiirteel 60-ga. Raamatu teises pooles no ehk 70-ga. Raamatu süžee ise on see limusiin, raamatu loetavus ja põnevus aga see 60-70-ga loksumine. Arvan, et autori suurepäraste ideede põhjal oleks ka paremini loetava, tempokama ja põnevama loo saanud kokku kirjutada. Kui ikka pead lugemises lausa pause tegema, et püüda veidigi aru saada, mis füüsikaimesid autor nüüd kirjeldada ja sõnastada püüab ning mõnede tulevikumaailma vigurite endale ettekujutamisest ma kohe heaga loobusin, sest ega see nagunii õnnestunud poleks, siis kogu süüd selles enda rumaluses ja fantaasiapuuduses nüüd ka nagu näha ei tahaks, ju ikka autoril ka oma osa selles oli.
Midagi pole teha, mina üle nelja sellele raamatule ei pane. Ja loo järgmist osa (Eternity) ka niipea kätte ei võta, ma kõigepealt puhkan korralikult siin loetust, lasen oma ajudel jahtuda ja kogun tasapisi jõudu veel üheks selliseks katsumuseks.
For the Stone was from space--but perhaps not our space; it came from the future--but perhaps not our future; and within the hollowed asteroid was Thistledown. The remains of a vanished civilization. A human--English, Russian, and Chinese-speaking--civilization. Seven vast chambers containing forests, lakes, rivers, hanging cities...
And museums describing the Death; the catastrophic war that was about to occur; the horror and the long winter that would follow. But while scientists and politicians bickered about how to use the information to stop the Death, the Stone yielded a secret that made even Earth's survival pale into insignificance.
Arvamus:
Tegemist on Hard SF-ga, ja kohe väga „hard-iga”.
21. sajandi algul lendab Maa juurde 300 km pikkune ja pea 100 km läbimõõduga asteroidijurakas. USA ja NATO uurivad seda, NSVL oma liitlastega uurib. Selgub, et kivimürakas on sees tühi, või õigemini see sisemine tühjus on täis kellegi poolt mahajäetud kraami. Selle peale kuulutab USA kivi enda omandiks, suur osa avastatavast salastatakse ja teisi (näiteks venelasi) lastakse asja uurima väga piiratud ulatuses.
Uurida on seal aga nii mõndagi, Kivi sisemine tühjus on jagatud seitsmeks osaks, kahes neist on Kivi endiste asukate linnad, kuuendas kambris on mingid salapärased mootorid, Kivi seitsmes kamber lõpeb aga mingi tunneliga (Tee, nagu pärast selgub), mis näib lõpmatusse minevat.
Uurides Kivi sees olevate mahajäetud linnade raamatukogusid, saavad jänkid teada, et Kivi esialgsed asukad olid... inimesed Maa tulevikust, kes on nüüd seitsmenda kambri Teed mööda kuhugi edasi liikunud. Ilmneb, et nende Kivi algasukate Maa on pärit meie Maa paralleeluniversumist, ning nende ajalugu on haruldaselt sarnane meie Maa praegusele ajaloole. Sellest ajaloost aga järeldub, et peagi on ka meie Maal puhkemas tuumasõda.
Et ameeriklased seda teadmist varjavad ja üldse kommaritele Kivi uurimisel igasuguseid takistusi teevad, siis võib ka nii öelda, et Kivi ilmumine põhjustabki meie maailmas tuumasõja ja pääsevad sellest puutumata vaid paar tuhat Kivi sees olevat uurijat ja sõjaväelast. Muide venelasi kujutab Bear ikka liigagi karikatuurselt. Ei tea, ehk raamatu kirjutamise ajal jänkidel oligi venelastest selline ettekujutus? Ja on ehk praegugi? No pole siis ime, et ka päriselt peaaegu tuumasõjaks kiskus .
Siis tulevad aga mängu ka Kivi endised elanikud, kel sellega omad plaanid ja poliitilised mängud käimas ja kõigele lisaks veel mingite kurjade tulnukatega paras madin Tee sees käimas.
Kivi sisemuse ja kambrite kirjeldused ja seal kehtivad füüsikaseadused, tulevikuinimeste mahajäetud linnad – kõik see on juba päris ulmeline. Kui Kivi uurimisse kaasatakse jänkide noor matemaatikageenius Patricia, kes hakkab n-dimensionaalsest ruumist ja paralleeluniversumitest rääkima ja seda seitsmendast kambrist algavat lõputut läbi lõputu hulga paralleeluniversumite minevat Teed paika panema, ei kipu ma enam eriti kärul püsima – mina sellest jutust enam suurt midagi aru ei saanud. Ja kui jõutakse tulevikuinimeste linnadeni, nende ühiskonna kirjeldamiseni ja Teelt eri maailmadesse avanevate väravate juurde (rääkimata nende väravate tagustes maailmades elavatest olenditest), ei kippunud ka mu kujutlusvõime enam sellega kaasa tulevat.
Mida kokkuvõtteks öelda? Tuli pähe raamatu võrdlus väga kvaliteetse ja hea limusiiniga, millega sõidetakse kiirteel 60-ga. Raamatu teises pooles no ehk 70-ga. Raamatu süžee ise on see limusiin, raamatu loetavus ja põnevus aga see 60-70-ga loksumine. Arvan, et autori suurepäraste ideede põhjal oleks ka paremini loetava, tempokama ja põnevama loo saanud kokku kirjutada. Kui ikka pead lugemises lausa pause tegema, et püüda veidigi aru saada, mis füüsikaimesid autor nüüd kirjeldada ja sõnastada püüab ning mõnede tulevikumaailma vigurite endale ettekujutamisest ma kohe heaga loobusin, sest ega see nagunii õnnestunud poleks, siis kogu süüd selles enda rumaluses ja fantaasiapuuduses nüüd ka nagu näha ei tahaks, ju ikka autoril ka oma osa selles oli.
Midagi pole teha, mina üle nelja sellele raamatule ei pane. Ja loo järgmist osa (Eternity) ka niipea kätte ei võta, ma kõigepealt puhkan korralikult siin loetust, lasen oma ajudel jahtuda ja kogun tasapisi jõudu veel üheks selliseks katsumuseks.
