The Alien Within

Johanna M Bolton
Mier Silver 1
1988 a.

Arvamus:

Jälle üks selline raamat, mis mul poolelei jäi. Nii et mis ma siin suurt ikka arvata oskan.

Kordan jälle, raamat peab algama nii, et ta ei sunni end käest ära viskama. Ma saan aru, et iga loo alguse loomulik osa on teatud sissejuhatus. Lugejal aidatakse toimuvasse sisse elada. Aga see osa ei tohi liiga pikk ja igav olla. Siis lugeja ju nende järgnevate põnevate sündmusteni ei jõuagi. Nagu mina ja siin.

No veidi põnevust ju algul oli, mingi telepaadist varga(?) tagaajamine ja kinnivõtmine. Aga siis kaldus lugu ühe kosmoselaeva kapteni lapsepõlvele. Kuidas ta oma poolmetsikul planeedil karjas käis ja nomaadielu elas. Ning sinna see lugu minust jäigi.
Kui ikka 300 leheküljelise raamatu 100ndaks leheküljeks pole ikka veel sealt karjamaalt tulema saadud ja tulevane kapten ikka alles mingite elukate järel katkise püksipersega ringi kappab, siis tänan, mulle aitab. No millel seal tõelisteks sündmusteks siis minema peaks? Kaua ma ootama pean?

Selle alguse eest priske 1 ja jutul lõpp! 

Crystal Dragon

Steve Miller, Sharon Lee
The Great Migration Duology 2
 2006 a.
336 lk.

You can't go home again... What do you do when home is a conspiracy that's been discovered and destroyed? When home is a planet in a star system that's gone missing? When home means working for the destroyers of galaxies? When home is a spaceship that's calling out to the enemy? Cantra 'yos Phelium isn't a quitter, but she has more than a little problem: the Enemy has accelerated its attacks and how do you fight an Enemy whose major form of attack is the de-crystallization of everything around itself? A smuggler with a rogue soldier for a co-pilot, and a tree with an attitude for crew, Cantra's the only one who can get close to the man who holds equations that might, that just might - thwart the Enemy. All she has to do is help a young pilot from a missing world, juggle a slippery promise she never quite made to a pair of wizards, and then forget who she is along with everything, and everyone, she's ever known.

Arvamus:

Eelmises osas alanud võitlus sheriekade ja nende mässamahakanud abiliste vahel jätkub. Või õigemini öeldes pole tegemist võitlusega, kuna sheriekad on võitmatud ja kõikvõimsad. Vastuhakkajad otsivad lihtsalt võimalust sheriekade eest tulemuslikult põgeneda. Ja põgenemise käigus võiks ilmselt ka mingi tühine hulk inimesi ellu jääda. Sellest põgenemisest arvatavasti ka sarja pealkiri „Great Migration„, kuigi inimeste arvu poolest ta lõpuks eriti suur ju nagu polnudki. Põgenemise kaugus võis vist küll „great” olla.
Otsustav tegevus käib nii kõrgetel energia-, tõenäosuste- ja ruumitasemetel ning sellistes dimensioonides, millistega inimestel mingit pistmist pole ja mis neile ettekujutamatud on.
Seega jääb raamatus inimeste osaks väikeste abistavate ülesannete täitmine. No niiöelda positiivsete tõenäosuste juurdetekitamine. Ja õnnega mängimine – sellele olulisele tegurile vist millegipärast mõned inimesed „meeldisid”.

Nojah, aga et kusagil n-ndal energiatasandil toimuva mõistmine või galaktiliste tõenäosusvektorite ümberseadmine pole lugejale mõistetav asi (ega ole seda ilmselt ka teose autoritele :-) ), siis raamat räägibki jälle peamiselt Cantrast, Jelast ning Puust tavaülesannete täitmisel.

Kahjuks meeldis see raamatu mulle esimesest osast vähem. Raamatu esimene pool oli liiga aeglane ja liigselt süüviti pisiasjadesse. Paljudel asjadel, millele tähelepanu pöörati, polnud loo edasise arengu seisukohalt mingit tähtsust. Milleks siis nendele nii palju aega raisata? Poole raamatu peal said vist ka autorid aru, et lugu kipub venima ja äkki kappasid nad edasi juba hulga kiiremas tempos. Ja kaldusid minu arvates teise äärmusesse. Kohati läks päris rabistamiseks, toimuv oli katkendlik, kiiresti ühelt sündmuselt teisele hüplev, vahel oli raske mõne lehekülje jooksul mitu korda täiesti erinevatele sündmustele ümber lülituda.

Ega midagi, positiivsed tegelase olid taas sümpaatsed, põnevust oli (kuigi võinuks rohkemgi olla), kujutlusvõimet autoritel jagus, teatud fantasy vihje oli ka sees (õpetlaste tornid, Puu oma lendavate draakonitega)... neli. 

Crystal Soldier

Sharon Lee, Steve Miller

The Great Migration Duology 1

2005 a.

400 lk.

 

Centuries in the past, mankind fought a seemingly unbeatable adversary from sector to sector across the Spiral Arm until the war ground to a standstill and the Enemy withdrew. Believing that they had won, the citizens of the galaxy rebuilt. The Inner Worlds, which had escaped the worst of the war's ravages, became even more insular, while the Rim worlds adopted a free and easy way with law and order. Now, hundreds of years after their withdrawal, the Enemy is back - and this time they'll be satisfied with nothing less than the extinction of the galaxy.

 

Arvamus:

 

Ehk oleksin pidanud tutvust Lee ja Milleri loominguga alustama nende põhiteosest, Liaden Universe sarjast, aga et see on lausa 8-osaline (pluss veel peoga hulk samaainelisi lühijutte), siis igaks juhuks võtsin endale esmalt tagasihoidlikuma eesmärgi ja arvasin, et kaheosalisest Great Migration sarjast peaks esmatutvuseks piisama küll. Pealegi sain ma Lee ja Milleri kohta infot uurides aru, et seda Great Migration sarja võib ka iseseisvana vaadata.

Loo taust. Inimkond on arenenud kahte suunda. Peategelased kuuluvad sinna inimkonna poolde, kes on ennast vähem muutnud, põhimõtteliselt ikka meile tuttavateks inimesteks on jäänud. Kuigi endaga igasugu muudatusi ja moderniseerimisi ja täiustusi on muidugi ette võetud. Ja soovi korral mingi eesmärgi täitmiseks, töö tegemiseks piiratud võimalustega inimesi ka „konveierilt” välja lastakse.
Teine inimkonna pool läks enda edasiarendamise ja täiendamisega aga nii kaugele, et nüüd pole neis inimestest enam praktiliselt midagi säilinud. Võiks ju mõelda, et jumal sellega, ise teavad, mida teevad, aga siin on selline konks juures, et need millekski muuks arenenud inimesed – sheriekad – on enda eesmärgiks seadnud ülima täiuslikkuse ehk siis sellise maailma, kuhu peale nende ükski teine elusolend ei mahu. Ja lõpuks poleks neile vist enam ka maailma vaja.
Igatahes on sheriekad asunud meie galaktikat „prahist” puhastama ja selles üsna edukad olnud. Vähem muutunud inimkonna pool ei kipu neile kuidagi vastu saama. Sheriekad on oma arengus neist lihtsalt kaugel ees. Aga võidelda muidugi püütakse ja vahel on ka väikest edu.

Raamatus on kolm peategelast:
Sõdur – M. Jela Granthor's Guard. Saab juhtkonnalt sheriekade vastase ülesande ja püüab seda kõigi oma oskuste ja võimalustega täita. Oskused ja võimed on tal aga tänu geenitehnoloogiale suured.
Piloot ja salakaubavedaja - Cantra yos’Phelium. Üksikettevõtjale kohaselt küüned enda poole hoiakuga intelligentne naisterahvas. Samuti modifitseeritud.
Puu - ssussdriad. Sõdur päästab ta surevalt planeedilt. Selgub, et pole mingi tavaline lehekandja, vaid mõistuslik, suhtleb Sõduriga telepaatilisel moel ning millised ta tegelikud võimed on, hakkab alles raamatu lõpus pisitasa välja tulema. Tuleb ilmselt lugeda kolmiku võrdväärseks liikmeks, kui mitte enamaks.

Jela kohtub oma ülesannet täites juhuslikult Cantraga. Asjad arenevad halvasti ja Jela ainsaks võimaluseks oma missiooni jätkata on kasutades Cantra kosmoselaeva koos selle piloodiga. Cantra pole aga sündmuste sellisest pöördest sugugi vaimustatud ja plaanib Jelast ja Puust kiiret vabanemist. Ning käivitubki kosmiliste seikluste jada.

Meeldiv on see, et inimestest peategelased on raamatus oma modifitseeritusele vaatamata väga inimlikud. Nende mõtted, soovid ja eesmärgid on loomulikud ning lihtsalt mõistetavad. Nad panevad endale kaasa elama. Huvitav on jälgida nende vaadete ja seisukohtade muutumist ja arenemist. Ja meeldiv on see, et nende tegelaste karmi koore all on kõige tavalisemat inimlikkust rohkemgi, kui nad seda endalegi tunnistada julgevad, ammugi siis veel välja näidata tahavad.
Sündmused on haaravad, paraja tempoga. Ja kuigi loo taustaks on ju sõda osa inimkonna ellujäämise nimel, pole autorid selle „tapmise ja tagaajamise” ning üksteise nottimise poolega sugugi üle pingutanud. Ja veel tundub mulle, et kohati õhkub raamatust mingit teatud omapära ja headust. Seda on keeruline seletada, aga mulle see tunne-õhkkond meeldis.

Kokkuvõttes oli minu arvates tegu meeldiva ja loetava raamatuga. Miks siis mitte viis panna... 

Dauntless

Jack Campbell
The Lost Fleet 1
2006 a.
304 lk.

Captain John “Black Jack” Geary’s legendary exploits are known to every schoolchild. Revered for his heroic “last stand” in the early days of the war, he was presumed dead. But a century later, Geary miraculously returns from survival hibernation and reluctantly takes command of the Alliance Fleet as it faces annihilation by the Syndic.

Appalled by the hero-worship around him, Geary is nevertheless a man who will do his duty. And he knows that bringing the stolen Syndic hypernet key safely home is the Alliance’s one chance to win the war. But to do that, Geary will have to live up to the impossibly heroic “Black Jack” legend...

Arvamus:

Raamatu (ja kogu The Lost Fleet sari) on John G Hemry kirjutatud Jack Campbelli pseudonüümi all. Tegu on militaarulmega.

Inimesed sõdivad juba üle 100 aasta omavahel: Allianss versus Sündikaat. Miks sõditakse, seda ei tea vähemalt Alliansis keegi. Ja võit ei kipu kummalegi poolele kalduma.
Kohe sõja algul lasti tükkideks Alliansi poolel võidelnud kapten John Geary laev ja kapten ise jäi sajandiks päästepaadis külmutatuna kosmosesse triivima. Kuni üks Alliansi laevastik Sündikaadi territooriumile lõksu meelitatakse, nad seal kõvasti peksa saavad, madina käigus juhuslikult kapteni päästepaadi leiavad ja mees üles äratatakse. Selgub, et kaptenist on möödunud saja aastaga Alliansis suur kangelane - John „Black Jack” Geary – tehtud. Peagi on mees sunnitud hättasattunud laevastiku etteotsa asuma ja siis vaatavad kõik tema kui messiase poole, kellelt laevastiku päästmiseks imet oodatakse.

Kuidas Geary ka ei püüa selgitada, et ta pole mingi kangelane ega imetegija, vaid tavaline inimene, kes pealegi kohe oma esimeses lahingus laeva kaotas, on see muidugi lootusetu ettevõtmine, seda ei kuula keegi. Ei jäägi kapten Gearyl muud üle, kui üritada räsitud laevastik Sündikaadi tagalast mingil viisil omade juurde tagasi juhtima.

Kirjutatud on raamat ladusalt, on kergesti loetav. Palju tähelepanu on raamatus pööratud sellele, kuidas Geary üritab enda isikukultust ümber lükata, aga see, mis saja aastaga on pähe taotud, ei kipu muidugi taanduma. Ja ehk on juhi kangelasoreool just see, mis annab üsna lootusetus olukorras laevastikule jõudu tegutseda? Ja võimaldab Gearyl diletantidest koosnev laevastik (hea väljaõppega sõjaväelased on ammu surma saanud, uute koolitamiseks pole eriti aega) peata lambakarjast lahingüksuseks muuta?

Militaarulme kohta on raamatu tempo üsna mõõdukas ja päris pingelisi ning teravaid olukordi on vaid paar. Ehk tuleb tegevuse küllaltki rahulik kulgemine ka sellest, et sarjal on kokku lausa 6 osa ja see siin on rohkem sissejuhatus põhisündmustele? Hoovõtt? Ei tea. Igatahes soovi kohe järgmine osa juurde asuda ei tekkinud ja kui loo tempo ja pinge järgmistes osades ei kasva, siis on nii pikka sarja läbilugemine küll üsna tüütu ettevõtmine. Ei olnud halb raamat, aga võinuks enamat olla. Hindeks nõrgapoolne neli. 

Eternity

Greg Bear

The Way Series 2

1994 a.

384 lk.

Bear's popular novel Eon introduced The Way, an infinite tunnel in space-time opening on other universes. Following a nuclear holocaust on Earth and the 40-year-long Jart Wars against rapacious aliens, the entrances were sealed. That decision is reconsidered in this sequel. On the asteroid/spaceship Thistledown, scientist Olmy investigates the mental processes of the little-known Jarts while on Gaia, a Greek-dominated alternate Earth, young Rhita Vaskayza herself enters The Way. A partially recovered Earth witnesses the reappearance of The Way's designer, Pavel Mirsky, who now describes it as a tapeworm winding through the guts of the universe and urges that it be reopened so that it can be destroyed. This slow, visionary tale is less than compelling, but its portrait of the different responses of intricate, interlocking cultures is striking.

Arvamus:

See raamat on minu arvates eelmisest osast kesisem. Esiteks pole lugedes enam seda esimese osa omapärase maailma uudsust ja avastamisrõõmu. Teiseks on tegevus hulga igavam ja ettearvatavam, pole üldse mingeid üllatusi. Kolmandaks puudub see esimese osa põnevus ja pinge. Tegevus on uimasem ja kui midagi ootamatut ei juhtu, no kust see põnevuski siis tekkida saab.
Ja raamatu see põgusalt käsitletav liin, kus Tunnelit mööda edasi liikunud inimkonna osa jõudis Aja ja Ruumi lõppu, põrutas ka sealt edasi(!), väljus meie Universumist, muutus mingiteks jumalateks kes hakkasid uusi universumeid looma ja kujundama ning siis möödaminnes saatsid veel mõnede oma esindajate avatarid Maa-Kivi juurde tagasi siiajäänutele käske jagama, oli minule juba liig.
Ühesõnaga teatud raskustega suutsin raamatu ikka läbi lugeda. Ja kui ma Eoni esimest osa hindasin neljaga, siis selle raamatu puhul ei saa ma üle kolme kuidagi panna. 

Insurrection

David Weber, Steve White

Starfire 1

1990 a.

416 lk.

 

In the end, the only political system that seems to work are those based on freedom. The inner World leaders of the Terran Federation seem to have forgotten this simple truth. After fighting the Khanate- with the Fringe Worlds to supply the raw material and the fighting men- the Inner Worlds found it hard to give up the powers they had seized during the war. So they decided not to- rather than allow the rapidly expanded Fringe Worlds representation in the Federation, they are inviting the Khanate in, to keep the colonial upstart in their place, The Fringers have only one answer to that: Insurrection.

 

Arvamus:

 

Selle raamatu lugemine oli kui sõit ameerika mägedes: muudkui üles ja alla, igav ja huvitav. Esimesed 80 lehekülge oli mõõdukalt igav, siis läks põnevaks – nii umbes 100 lehekülge, siis järgnes kohe päris pikk igav osa... lõpu eel oli jälle põnev. Minule jäi selline mulje, et kui asi puudutas militaarpoolt – kosmoselahingute kirjeldusi, nende planeerimist ja muud sellist – siis oli tegemist väga põneva ja hea lugemisega. Kui autorid püüdsid aga inimhinge sügavustesse süüvida, näiteks vastandasid sõjaväelaste kohusetunnet ja nende südamehäält või käsitlesid inimeste omavahelisi suhteid või kajastasid poliitilisi intriige, ja paljutki seda lausa jabura detailsusega, siis kirjutatu tase langes ja läks vahel ikka maru igavaks.

Raamatu süžee on lihtne. On tohutult suur Maa Föderatsioon, mida tinglikult jagatakse Sisemaailmadeks ja Ääremaadeks. Föderatsiooni juhtivas parlamendis on Sisemaailmad siiani ülekaalus olnud. See laseb neil kenasti Ääremaid ekspluateerida. Viimaks hakkab aga Ääremaade rahvaarv lähenema Sisemaailmade omale ja näib, et parlamendis tuleb peagi ka Ääremaade arvamusega arvestama hakata. See muidugi siiani võimuohje enda käes hoidnud poliitikutele ei meeldi ja asja lahendust nähakse Föderatsiooni naabrust asustava Orioni Khaaniriigiga liidu ja ühisriigi loomist ja selle uues tekkivas parlamendis jääksid Ääremaad muidugi jälle suurde vähemusse.

Ääremaade parlamendisaadikud võitlevad (tulutult) kõigi parlamentaarsete vahenditega oma maailmade suuremate õiguste eest, aga kui kõige lõpuks veel Ääremaade liider Fiona MacTaggart tapetakse, saab ääremaalastele selgeks, et parlamentaarsete vahenditega nad enda olukorda parandada ei suuda ja seetõttu kuulutavad nad välja Ääremaade iseseisvuse. Sellele järgneb muidugi kodusõda. Ja üllatus-üllatus, sõjaline ülekaal näib Ääremaadel olevat... Irooniline on see, et kodusõjast pole tegelikult kummagi poole juhid huvitatud: Ääremaad tahavad, et nad lihtsalt rahule jäetaks ja Sisemaailmadel polegi nagu jaksu sõja võitmiseks, on vaid vajadus oma nägu päästa.

Need mõned Weberi raamatud, mida ma varem lugenud olen, on mulle meeldinud. Aga see raamat tundus küll nõrgem. Mõned igavad kohad olid ikka nii igavad, et kiskus lausa lugemist pooleli jätma. Seevastu militaarpool oli jälle väga hea ja põnev. Minu hinne oleks kusagil kolme-nelja vahel. Ega midagi, ilmutan positiivset suhtumist ja panen hindeks nelja miinuse.