Sharon Lee, Steve Miller
The Great Migration Duology 1
2005 a.
400 lk.
Centuries in the past, mankind fought a seemingly unbeatable adversary from sector to sector across the Spiral Arm until the war ground to a standstill and the Enemy withdrew. Believing that they had won, the citizens of the galaxy rebuilt. The Inner Worlds, which had escaped the worst of the war's ravages, became even more insular, while the Rim worlds adopted a free and easy way with law and order. Now, hundreds of years after their withdrawal, the Enemy is back - and this time they'll be satisfied with nothing less than the extinction of the galaxy.
Arvamus:
Ehk oleksin pidanud tutvust Lee ja Milleri loominguga alustama nende põhiteosest, Liaden Universe sarjast, aga et see on lausa 8-osaline (pluss veel peoga hulk samaainelisi lühijutte), siis igaks juhuks võtsin endale esmalt tagasihoidlikuma eesmärgi ja arvasin, et kaheosalisest Great Migration sarjast peaks esmatutvuseks piisama küll. Pealegi sain ma Lee ja Milleri kohta infot uurides aru, et seda Great Migration sarja võib ka iseseisvana vaadata.
Loo taust. Inimkond on arenenud kahte suunda. Peategelased kuuluvad sinna inimkonna poolde, kes on ennast vähem muutnud, põhimõtteliselt ikka meile tuttavateks inimesteks on jäänud. Kuigi endaga igasugu muudatusi ja moderniseerimisi ja täiustusi on muidugi ette võetud. Ja soovi korral mingi eesmärgi täitmiseks, töö tegemiseks piiratud võimalustega inimesi ka „konveierilt” välja lastakse.
Teine inimkonna pool läks enda edasiarendamise ja täiendamisega aga nii kaugele, et nüüd pole neis inimestest enam praktiliselt midagi säilinud. Võiks ju mõelda, et jumal sellega, ise teavad, mida teevad, aga siin on selline konks juures, et need millekski muuks arenenud inimesed – sheriekad – on enda eesmärgiks seadnud ülima täiuslikkuse ehk siis sellise maailma, kuhu peale nende ükski teine elusolend ei mahu. Ja lõpuks poleks neile vist enam ka maailma vaja.
Igatahes on sheriekad asunud meie galaktikat „prahist” puhastama ja selles üsna edukad olnud. Vähem muutunud inimkonna pool ei kipu neile kuidagi vastu saama. Sheriekad on oma arengus neist lihtsalt kaugel ees. Aga võidelda muidugi püütakse ja vahel on ka väikest edu.
Raamatus on kolm peategelast:
Sõdur – M. Jela Granthor's Guard. Saab juhtkonnalt sheriekade vastase ülesande ja püüab seda kõigi oma oskuste ja võimalustega täita. Oskused ja võimed on tal aga tänu geenitehnoloogiale suured.
Piloot ja salakaubavedaja - Cantra yos’Phelium. Üksikettevõtjale kohaselt küüned enda poole hoiakuga intelligentne naisterahvas. Samuti modifitseeritud.
Puu - ssussdriad. Sõdur päästab ta surevalt planeedilt. Selgub, et pole mingi tavaline lehekandja, vaid mõistuslik, suhtleb Sõduriga telepaatilisel moel ning millised ta tegelikud võimed on, hakkab alles raamatu lõpus pisitasa välja tulema. Tuleb ilmselt lugeda kolmiku võrdväärseks liikmeks, kui mitte enamaks.
Jela kohtub oma ülesannet täites juhuslikult Cantraga. Asjad arenevad halvasti ja Jela ainsaks võimaluseks oma missiooni jätkata on kasutades Cantra kosmoselaeva koos selle piloodiga. Cantra pole aga sündmuste sellisest pöördest sugugi vaimustatud ja plaanib Jelast ja Puust kiiret vabanemist. Ning käivitubki kosmiliste seikluste jada.
Meeldiv on see, et inimestest peategelased on raamatus oma modifitseeritusele vaatamata väga inimlikud. Nende mõtted, soovid ja eesmärgid on loomulikud ning lihtsalt mõistetavad. Nad panevad endale kaasa elama. Huvitav on jälgida nende vaadete ja seisukohtade muutumist ja arenemist. Ja meeldiv on see, et nende tegelaste karmi koore all on kõige tavalisemat inimlikkust rohkemgi, kui nad seda endalegi tunnistada julgevad, ammugi siis veel välja näidata tahavad.
Sündmused on haaravad, paraja tempoga. Ja kuigi loo taustaks on ju sõda osa inimkonna ellujäämise nimel, pole autorid selle „tapmise ja tagaajamise” ning üksteise nottimise poolega sugugi üle pingutanud. Ja veel tundub mulle, et kohati õhkub raamatust mingit teatud omapära ja headust. Seda on keeruline seletada, aga mulle see tunne-õhkkond meeldis.
Kokkuvõttes oli minu arvates tegu meeldiva ja loetava raamatuga. Miks siis mitte viis panna...
Loo taust. Inimkond on arenenud kahte suunda. Peategelased kuuluvad sinna inimkonna poolde, kes on ennast vähem muutnud, põhimõtteliselt ikka meile tuttavateks inimesteks on jäänud. Kuigi endaga igasugu muudatusi ja moderniseerimisi ja täiustusi on muidugi ette võetud. Ja soovi korral mingi eesmärgi täitmiseks, töö tegemiseks piiratud võimalustega inimesi ka „konveierilt” välja lastakse.
Teine inimkonna pool läks enda edasiarendamise ja täiendamisega aga nii kaugele, et nüüd pole neis inimestest enam praktiliselt midagi säilinud. Võiks ju mõelda, et jumal sellega, ise teavad, mida teevad, aga siin on selline konks juures, et need millekski muuks arenenud inimesed – sheriekad – on enda eesmärgiks seadnud ülima täiuslikkuse ehk siis sellise maailma, kuhu peale nende ükski teine elusolend ei mahu. Ja lõpuks poleks neile vist enam ka maailma vaja.
Igatahes on sheriekad asunud meie galaktikat „prahist” puhastama ja selles üsna edukad olnud. Vähem muutunud inimkonna pool ei kipu neile kuidagi vastu saama. Sheriekad on oma arengus neist lihtsalt kaugel ees. Aga võidelda muidugi püütakse ja vahel on ka väikest edu.
Raamatus on kolm peategelast:
Sõdur – M. Jela Granthor's Guard. Saab juhtkonnalt sheriekade vastase ülesande ja püüab seda kõigi oma oskuste ja võimalustega täita. Oskused ja võimed on tal aga tänu geenitehnoloogiale suured.
Piloot ja salakaubavedaja - Cantra yos’Phelium. Üksikettevõtjale kohaselt küüned enda poole hoiakuga intelligentne naisterahvas. Samuti modifitseeritud.
Puu - ssussdriad. Sõdur päästab ta surevalt planeedilt. Selgub, et pole mingi tavaline lehekandja, vaid mõistuslik, suhtleb Sõduriga telepaatilisel moel ning millised ta tegelikud võimed on, hakkab alles raamatu lõpus pisitasa välja tulema. Tuleb ilmselt lugeda kolmiku võrdväärseks liikmeks, kui mitte enamaks.
Jela kohtub oma ülesannet täites juhuslikult Cantraga. Asjad arenevad halvasti ja Jela ainsaks võimaluseks oma missiooni jätkata on kasutades Cantra kosmoselaeva koos selle piloodiga. Cantra pole aga sündmuste sellisest pöördest sugugi vaimustatud ja plaanib Jelast ja Puust kiiret vabanemist. Ning käivitubki kosmiliste seikluste jada.
Meeldiv on see, et inimestest peategelased on raamatus oma modifitseeritusele vaatamata väga inimlikud. Nende mõtted, soovid ja eesmärgid on loomulikud ning lihtsalt mõistetavad. Nad panevad endale kaasa elama. Huvitav on jälgida nende vaadete ja seisukohtade muutumist ja arenemist. Ja meeldiv on see, et nende tegelaste karmi koore all on kõige tavalisemat inimlikkust rohkemgi, kui nad seda endalegi tunnistada julgevad, ammugi siis veel välja näidata tahavad.
Sündmused on haaravad, paraja tempoga. Ja kuigi loo taustaks on ju sõda osa inimkonna ellujäämise nimel, pole autorid selle „tapmise ja tagaajamise” ning üksteise nottimise poolega sugugi üle pingutanud. Ja veel tundub mulle, et kohati õhkub raamatust mingit teatud omapära ja headust. Seda on keeruline seletada, aga mulle see tunne-õhkkond meeldis.
Kokkuvõttes oli minu arvates tegu meeldiva ja loetava raamatuga. Miks siis mitte viis panna...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar