The Great Migration Duology 2
2006 a.
336 lk.
You can't go home again... What do you do when home is a conspiracy that's been discovered and destroyed? When home is a planet in a star system that's gone missing? When home means working for the destroyers of galaxies? When home is a spaceship that's calling out to the enemy? Cantra 'yos Phelium isn't a quitter, but she has more than a little problem: the Enemy has accelerated its attacks and how do you fight an Enemy whose major form of attack is the de-crystallization of everything around itself? A smuggler with a rogue soldier for a co-pilot, and a tree with an attitude for crew, Cantra's the only one who can get close to the man who holds equations that might, that just might - thwart the Enemy. All she has to do is help a young pilot from a missing world, juggle a slippery promise she never quite made to a pair of wizards, and then forget who she is along with everything, and everyone, she's ever known.
Arvamus:
Eelmises osas alanud võitlus sheriekade ja nende mässamahakanud abiliste vahel jätkub. Või õigemini öeldes pole tegemist võitlusega, kuna sheriekad on võitmatud ja kõikvõimsad. Vastuhakkajad otsivad lihtsalt võimalust sheriekade eest tulemuslikult põgeneda. Ja põgenemise käigus võiks ilmselt ka mingi tühine hulk inimesi ellu jääda. Sellest põgenemisest arvatavasti ka sarja pealkiri „Great Migration„, kuigi inimeste arvu poolest ta lõpuks eriti suur ju nagu polnudki. Põgenemise kaugus võis vist küll „great” olla.
Otsustav tegevus käib nii kõrgetel energia-, tõenäosuste- ja ruumitasemetel ning sellistes dimensioonides, millistega inimestel mingit pistmist pole ja mis neile ettekujutamatud on.
Seega jääb raamatus inimeste osaks väikeste abistavate ülesannete täitmine. No niiöelda positiivsete tõenäosuste juurdetekitamine. Ja õnnega mängimine – sellele olulisele tegurile vist millegipärast mõned inimesed „meeldisid”.
Nojah, aga et kusagil n-ndal energiatasandil toimuva mõistmine või galaktiliste tõenäosusvektorite ümberseadmine pole lugejale mõistetav asi (ega ole seda ilmselt ka teose autoritele :-) ), siis raamat räägibki jälle peamiselt Cantrast, Jelast ning Puust tavaülesannete täitmisel.
Kahjuks meeldis see raamatu mulle esimesest osast vähem. Raamatu esimene pool oli liiga aeglane ja liigselt süüviti pisiasjadesse. Paljudel asjadel, millele tähelepanu pöörati, polnud loo edasise arengu seisukohalt mingit tähtsust. Milleks siis nendele nii palju aega raisata? Poole raamatu peal said vist ka autorid aru, et lugu kipub venima ja äkki kappasid nad edasi juba hulga kiiremas tempos. Ja kaldusid minu arvates teise äärmusesse. Kohati läks päris rabistamiseks, toimuv oli katkendlik, kiiresti ühelt sündmuselt teisele hüplev, vahel oli raske mõne lehekülje jooksul mitu korda täiesti erinevatele sündmustele ümber lülituda.
Ega midagi, positiivsed tegelase olid taas sümpaatsed, põnevust oli (kuigi võinuks rohkemgi olla), kujutlusvõimet autoritel jagus, teatud fantasy vihje oli ka sees (õpetlaste tornid, Puu oma lendavate draakonitega)... neli.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar