1994 a.
384 lk.
n this somewhat old-fashioned hard SF novel, aliens abruptly wrap the island of Manhattan in a cocoon, move it through space and plop it--lock, stock and populace--in the middle of an extensive plain. In the distance lie similarly transported communities, of alien origin. Civil authorities, led by the city's first black woman mayor, strive to maintain order in the face of panic and the exhortations of a religious fanatic, while techies and scientists try to find out what has occurred. An expedition to some of the other cities, led by masterful army officer Matt Sheehan and young computer genius Bobby Joe Brewster, discovers evidence that the municipalities are transported just before disaster strikes their home planets. In one such city, the expedition learns, the inhabitants have all committed suicide. On finding that the "plain" they occupy is actually part of a giant ship, the expedition attempts to contact its crew. Stith's ( Redshift Rendezvous) initial picture of disaster and some of his speculations on alien societies are intriguing, but the cliched and predictable actions of his main characters make for a dreary read.
Arvamus:
Jälle üks kangelaseepos teemal vaprad jänkid maailma päästmas.
Ühel halval hommikul on tulnukate kosmoselaevad Manhattani kohal, lõikavad selle sõnagi lausumata ja pilbaste lennates muu New Yorgi küljest lahti, pakivad „kilesse” ja pukseerivad kosmosesse. Kui Manhattan lõpuks kusagil maha pannakse, arvatakse algul, et tulnukad on Manhattani oma loomaaeda viinud, sest seal, kus Manhattan nüüd asub, on selliseid sissepakitud ja ilmselt erinevate tsivilisatsioonide näidiseid rohkem.
Aga noh, ollakse kus tahes, ega tõeline jänki ei nuta. Manhattanil lüüakse kähku kord majja ja asutakse uurima, et mis toimud. Peagi murtakse oma ümbrisest välja ja minnakse naabritele külla. Seal kuuldaks, et tolle tsivilisatsiooni koduplaneet oli peagi peale nende linna äraviimist hävitatud.
Siit tekib kohe suur mure Maa saatuse pärast ja selge on see, et Maa tuleb päästa ja takistada Manhattani ärandanud tulnukail oma kuritegeliku plaani elluviimist. Ega muud, kui tuleb tulnukail midagi õhku lasta, et nad ei saaks Maad hävitada. Mõeldud-tehtud. Pakitakse paarkümmend kilo lõhkeainet seljakottidesse ja teele. Meie vapraid diversante ei peata muidugi mingisugused tõkked ega seinad ja ei näe neid ka keegi ning nii jõutaksegi kuhugi tehnilisele korrusele, kus tehakse kindlaks, et asutakse üüratult suures kosmoselaevas, mida mingid putukad juhivad. Samas nähakse ka suurel hulgal mingisuguseid seadmeid, millest mitte mõhkugi aru ei saada, aga kõige suuremat tsisterni vaadates on jänkidel kohe selge (!), et see on laeva mootori väga elutähtis osa, mis siis edukalt õhitakse.
Peale seda pauku saadaks kokku laeva peremeestega ja selgub, et asjad on pehmelt öeldes veidi teisiti, kui jänkid arvasid, et tegu on hoopis päästelaevaga ja tegelik vaenlane on hoopis mujal ja keegi teine. (Sorry, et pauku tegime...)
No kui nii siis nii, ei ole probleemi. Et putukad sõdida ei oska, võtavad inimesed muidugi kohe kõik ohjad vaenlase vastu võitlemisel enda kätte... ja edasi pole enam vaja kahelda loo lõpptulemuses ning Maa saatuses.
Raamat on kirjutatud hard SF stiilis, autor püüab kõike toimuvat teaduslikult (ja lihtsalt) selgitada. No näiteks kasvõi seda, miks oma kupli alt väljudes, teise kuplisse sisenedes, putukate territooriumile minnes ja finaalis isegi vaakumis pommi pannes kusagil skafandrit vaja pole! Ei mingeid võõraid ohtlikke mikroobe, atmosfäär on kõikjal ohutult hingatav, kui atmosfäär puudub, pole ka hullu midagi...
Loo lõpplahendus on impulsi jäävuse seaduse põhjal lahti seletatud. Aga vabandust, kui see putukate tsivilisatsioon oskas hüperruumis lendavaid laevu ehitada ja ei tulnud vaenlasega võitlemisel nii elementaarse lahenduse peale, siis pole see enam ulme, see on JAMA.
Raamat oli kohati ikka päris lapsik ja lihtsakoeline, hakka teda või paroodiaks pidama, kui poleks tunda, et autor mõtles kõike kirjutatut ikka täiesti tõsiselt. Vaatan raamatu ilmumisaastat, 1993, see polegi ju väga kauge minevik, oleks lugu kusagil 50ndatel kirjutatud, suhtuksin temasse mõistvamalt. Panen hindeks kolme, sest raamatu esimene neljandik sündmustega Manhattanil lahtilõikamise ja äraviimise ajal olid ju üsnagi loetavad, aga see edasine... Ah jaa, ühele usule ärganud tegelasele ärapanemise eest saab autor ka väikese plussi. Tõsisele ulmehuvilisele seda raamatut aga soovitada küll ei julge. 3.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar