Damned 1
1991 a.
224 lk.
For eons, the Amplitur had searched space for intelligent species, each of which was joyously welcomed to take part in the fulfillment of the Amplitur Purpose. Whether it wanted to or not. When the Amplitur and their allies stumbled upon the races called the Weave, the Purpose seemed poised for a great leap forward. But the Weave's surprising unity also gave it the ability to fight the Amplitur and their cause. And fight it did -- for thousands of years.
Will Dulac was a New Orleans composer who thought the tiny reef off Belize would be the perfect spot to drop anchor and finish his latest symphony in solitude. What he found instead was a group of alien visitors -- a scouting party for the Weave, looking. for allies among what they believed to be a uniquely warlike race: Humans.
Will tried to convince the aliens that Man was fundamentally peaceful, for he understood that Human involvement would destroy the race. But all too soon, it didn't matter. The Amplitur had discovered Earth...
Arvamus:
Raamatu algusel polnud vigagi, oli täitsa huvitav. Mida edasi, seda tüütumaks ja lapsikumaks lugu läks ja mõned kohad lugesin lausa diagonaalis.
Üks mu pretensioonidest autorile on näiteks tolle muusikust peategelase patsifistlike vaadete pidev korrutamine. Arvatavasti tahtis Foster sellega eriti rõhutada raamatu lõpus tolle patsifismi pihta antava priske nätaka efektsust. Aga ikkagi, mis liig see liig, lihtsalt tüütuks läks pidevalt samu mõtteid lugeda.
No ja tüütuks muutus ka inimeste halvas mõttes unikaalsuse, sõjakuse ja mittetsiviliseerituse pidev rõhutamine. No ei ole usutav, et kui galaktikas on sadu erinevaid arenenud olendeid, siis on inimesed nende hulgas ainsad, kes teise mõistusliku olendi tapmisega rahulikult toime tulevad. Ei usu.
Raamatu tempo oli minu jaoks ka liiga aeglane.
Lugedes langes mu hinnang raamatu esimese kolmandiku viielt ikka üha allapoole, aga kaheni siiski kukkuda ei jõudnud, jäi raamatu lõppedes veel napilt kolmeks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar