Lacuna: Demons of the Void

David Adams
Lacuna 1
2011 a.
214 lk.

"Never again attempt to develop this kind of technology."

It is with these words that an unknown alien attacker destroys the Earth cities of Tehran, Sydney and Beijing. Fifty million people die... and nothing is ever the same again.

Some call them Demons, some call them Aliens, but to Chinese Naval Captain Melissa Liao they are the enemy. She is given command of one of three great warships built to fight the "demons", the TFR Beijing.

Her task is simple. Find who attacked Earth and why... then stop them.

Arvamus:

Noore austraalia autori Lacuna sarja esimene raamat, minu arusaamise järgi militaarulme aga tavalisest keskmisest pisut erinev, omapärasem.

2029. aastal teeb keegi kosmosest maatasa Teherani, Pekingi ja Sidney ja saadab seejärel maailmale teate: "Never again attempt to develop this kind of technology". Jutt käis üsna selgelt hüppedraivist mis just leiutatud on. Aga verise hoiatuse saatjad polnud ilmselt eriti kursis inimeste psühholoogiaga, saadud hoiatus tekitas muidugi veel suurema uudishimu kõnealuse seadme vastu, mis aga palju tähtsam - viha ja soovi need agressorid kunagi üles leida ja neile tehtu eest kätte maksta. Nii et inimkond asus muidugi käsule vastupidiselt tegutsema.

Ja kaheksa aastat hiljem ongi Maa kolm esimest hüppedraiviga varustatud kosmoselaeva valmis ehitatud ja teevad proovilende. Ning muidugi on ka tulnukad oma uue ultimaatumiga kohal: hüppedraivid kohe hävitada ja tulnukatele alistuda või muidu nad hävitavad kogu inimkonna. Ja seejärel algabki meeleheitlik võitlus inimeste ellujäämise nimel, nõudmisele alistumiine ei tule kõne allagi.

Raamatu omapärad. Sisuliseks omapäraks on see, et vähemalt sama palju kui tulnukatega madistamine (kui mitte rohkemgi) on raamatus tähelepanu all inimestevahelised suhted ja inimesed ise (näiteks TFR Pekingi hiinlannast kapteni Liao suhe TFR Teherani belglasest kapteni Gregoire'ga; noor omapärane teadusgeenius Rowe...).
Väliseks omapäraks on aga see, et tegijateks on selles raamatus liitlasteks olevad Hiina, Iraan ja Austraalia ning neid toetav Euroopa, jänkid näiteks on aga nii tühine suurus, et nemad ei leia raamatus isegi äramärkimist mitte, rääkimata siis Maa saatust otsustavasse võitlusesse kaasatud olemisest - üsna värske ja tavatu vaade meie maailma tulevikule... :). Mina ei mäleta, et ma ulmekirjanduses varem sellist liitlaste komplekti kohanud oleksin. Järgmised 3 kavandatavat kosmoselaeva peaks saama muide nimedeks Madrid, Tripoli ja Moskva mis on kindlasti ka paljuütlev...

Aga üldiselt ei olnud see raamat minu maitsele, midagi oli sellist, mis mulle ei sobinud. Ehk oli kapten Liao sisemaailma, läbielamisi ning tundeid seal liiga palju? No ja naine ning hiinlane veel lisaks - ehk jäi mulle veidi võõraks. Aga samas ega autor ju ka hiinlane ei ole, kus temagi seda hiinlanna sisemaailma nii väga hiinapäraselt ikka kujutada oskas. Nii et ei tea... Aga nii hull lugu ka polnud, et sarja järgmiseid raamatuid juba ette täiesti lootusetuteks pidada. Vähemalt pilk tuleks neile peale küll heita. Sarja esimene osa saab aga hindeks kolme.

Resistance

Ryk Brown
The Frontier Saga 9
2013 a.
311 lk.

A chance to gain much needed resources…
A group of highly trained, merciless soldiers…
A half-completed ship on a trajectory to nowhere…
A lone operative on familiar yet dangerous ground…

Captain Scott and the crew of the Aurora have a chance to get everything they need to liberate their home world, but they may have to fight someone else's war first.

Arvamus:

Sarja selles osas sündmuste kogupildi osas suurt edasiliikumist ei toimu: hangitakse Aurorale kütus ja kõrvalproduktina tuleb üks uus maailm Alliansi liikmeks võtta, tehakse Maal luuret ning saame ka teada, mis Celestial samal ajal toimub. Aga sellele vähesele edasiliikumisele vaatamata on põnevust pidevalt ja lugeda on huvitav.

Aurora

Minu jaoks on Frontier Saga viimasel paaril aastal ilmunud uutest militaarulme sarjadest siiani kindlalt kõige meeldivam ja haaravam. Ja minu jaoks pole vähetähtis ka see, et selle sarja raamatuid on kerge lugeda - neid lugedes ei pane tähelegi, et raamat emakeelne ei ole. Ühesõnaga hea raamat, viie hoian veel tagavaraks aga tugeva nelja panen hindeks küll ja jään huviga järgmist osa ootama.

Homeworld

Evan Currie
Odyssey One 3
2013 a.
508 lk.

The consequences of Earth’s exploration of the Galaxy come home to roost when the Drasin track a human ship back to Earth. Mounting a desperate defense, the crew of the NAC spacecraft Odyssey, their allies, and the people of Earth face an overwhelming force of invading alien ships wielding terrible power. Doomed from the start, but with nowhere to retreat, Captain Eric Weston commits his ship to the defense of the human race even as the human outposts in Sol system fall one by one before the unrelenting Drasin onslaught.

A first-rate military science fiction epic that combines old-school space opera and modern storytelling, Homeworld: Odyssey One, the third installment of the Odyssey One series, brings the riveting, exhilarating, hard-pressed action to Earth, with devastating consequences.

Arvamus:

Drasin leiab Maa, satub sellest millegi neisse kodeeritu tõttu ürgraevu, väljub igasuguse kontrolli alt (tuleb välja, et ka neil olid käskijad või õigem oleks öelda, et olid need, kes arvasid end Drasini üle kontrolli omavat) ja asub kõigi oma jõududega pea ees Maad ründama.
Kümned tuhanded laevad ja droonid Maa kolme lahingulaeva vastu. Kuigi inimeste käsutuses on mitmed relvad, mis ületavad kaugelt sissetungijate omi, siis sellise armaada purustamiseks ei jätku lihtsalt lahingumoona - keegi polnud osanud nii massilist rünnakut oodata ega selleks valmistuda. Nii et Maa kaitsmine näib juba ette lootusetu üritusena. Võitlus käib mitte elu, vaid surma peale, Odüsseus ja teised kaks laeva püüavad enne paratamatut hukku võimalikult palju ründajaid endaga teise ilma kaasa võtta.

Puhas militaarulme, oli põnevust ja võitlust, sõjapidamise taktikat ja uusi ulmelisi relvi ning nende tööpõhimõtete kirjeldusi... minu arvates Odyssey sarja parim raamat... kui poleks olnud neid paari viimast lehekülge. No tule taevas appi, mis meeltesegadus sundis Currie't raamatu lõppu deus ex machina panema, miks ei võinud lugu lõppeda ükskõik kuidas teisiti. Nojah, üks selgitus sellisele finaalile muidugi on, nüüd saab sarjale lisaosi tekitada.

Kuni finaalini on raamat minu arvates korralikku nelja väärt, lõppu ei saa aga enama kui kahega kuidagi hinnata. Seega liidame - jagame, kokku siis raamatu hindeks ainult kolm.

Wormholes

Dennis Meredith
2013 a.
338 lk.

A suburban house in Oklahoma vanishes into a roaring abyss. A supertanker at sea suffers a fiery destruction. A blast in China drills a gigantic cavern into a mountainside. A severed arm plummets from the sky in Missouri.

Could these catastrophes possibly be related? Intrepid geologist Dacey Livingstone is nearly killed by her first attempt to plumb the mystery—a perilous descent into a house-swallowing sinkhole. Still determined, she joins with eccentric physicist Gerald Meier in a quest that takes them from the ocean's depths to interstellar space.

What are these exotic "wormholes" that threaten Earth? Can their secrets be discovered, their power even harnessed? Or will they spawn a cosmic monster that will annihilate the planet?

Brilliantly original, Wormholes reflects Albert Einstein's famous assertion that "Not only is the universe stranger than we imagine, it is stranger than we can imagine."

Veteran science writer Dennis Meredith has crafted this astrophysical adventure drawing on his decades of experience working at leading research universities such as Caltech, MIT, Cornell and Duke.

Arvamus:

Maal ja lähikosmoses toimub ridamisi veidraid sündmusi; küll midagi kaob jäljetult, küll kuhugi tekib arusaamatu auk, küll läheb kusagil ookean keema või sulab teises kohas mõni mägi üles - ühesõnaga toimub igasuguseid anomaalseid looduskatastroofe. Keegi toimuva põhjust muidugi ei taipa, kuni üks geniaalne füüsik tuleb välja teooriaga, et kõik need jamad põhjustavad Maad tabavad ussiaugud.

Juba mu teist loetud raamatut järjest tulevad mängu n-mõõtmelised universumid (mida on lõputult palju) ja meie kolmemõõtmelise koduuniversumi kokkupuutumine kas mõne teise samamõõtmelise või ka palju rohkemamõõtmelisega. Geniaalsel füüsikul on peagi valmis ka teooria toimuva seletamiseks, see naerdakse loomulikult teiste teadlaste poolt välja, aga kui teadlasel ja ta kaaslasel õnnestub ühe ussiaugu "sabast" kinni saada, ta "ära taltsutada" ning füüsiku teooria materiaalset tõestus maailmale esitleda, hakatakse teda tõsiselt võtma. Ja tõsine asi ongi, sest mingi aegruumi anomaalia tõttu, milles meie Päikesesüsteem näib just liikuvat, tekib neid ussiauke Maal ja selle ümbruses kohe ühtevalu ning midagi materiaalset tabades on nad kõik kangesti purustava iseloomuga.

Teadlane koos oma sõpradega siis uurib ja katsetab ning kuigi ussiauk näib pikas perspektiivis olevat väga ahvatlev võimalus üsna lihtsalt augu teisel pool olevat universumit külastada-uurida, tuleb tal enne Maa hukust päästa, sest ühest antimateeria-universumist lähtuva ussiaugu meiepoolne ots liigub vääramatult Maa suunas ja kui juba avakosmoses selle ussiaugu antiaine kosmilise tolmuga kokku puutudes kõva pauku teeb ja eluohtlikku röntgenkiirgust levitab, siis juhul kui ta Maad tabaks, oleks see inimkonna lõpp.

Mind jättis raamat küll üsna külmaks. No ei haaranud kaasa, kuiv tundus, ja tegelaste vahelised suhted olid kangesti trafaretsed. Teiseks ei suutnud autor kogu seda magnetväljadega ussiaukude taltsutamise ja kasutamise tehnikat mulle arusaadavalt ja usutavalt ära seletada (tunnistan, see mittemõistmine võib ka minu viga olla). Ja mul oli probleeme ka maisemate sündmuste uskumisega. No ei usu mina, et USA valitsus annab ühe telefonikõne peale mõne tunniga praktiliselt tundmatu teadlase käsutusse oma sõjaväelise luureinfo, NASA salastatud andmed ja kõik muu sellise mida too vaid küsib. Seda isegi juhul, kui teadlase isa juhtub miljardär olema. Et valitsus mingil suvalisel pundil põhimõtteliselt põlve otsas üliohtlikke katsetusi teha lubab, neid tegelasi aitab ja sellele kätt ette ega peale ei pane - see pole isegi ulmeraamatus usutav!

Dennis Meredithi elulugu vaadates tuleb tõdeda, et mees on kogu elu teadusega kokku puutunud. Olnud teadusajakirjanik, AAAS Science Writing auhinna saanud, paljude USA teadusasutustega seotud olnud, raamatuid kirjutanud ja mida kõike, aga see tema teos mind ei haara ega veena, hindeks kolm.

Progeny

Dan Worth
The Progenitor Trilogy 3
2012 a.
698 lk.

The Commonwealth stands on the brink. As war engulfs the worlds of man, the Shapers are poised to strike at the very heart of human civilisation. The men and women of the Commonwealth Navy now find themselves at the forefront of a desperate battle for the very survival of the species against an enemy whose weapons and technology far exceed their own.

Whilst the conflict rages, the Arkari plot their revenge. Stunned by the Shapers’ savage assault on their worlds, they lick their wounds and shun the other races, instead focusing solely upon the task of striking back at the hated enemy.

Meanwhile, thousands of light years away amidst the ruins of a dead planet, the relics of a long vanished race hold the clues to their own annihilation, and lead to the darkest secrets of both the Shapers and the Progenitors.

The fate of the galaxy hangs in the balance.

Arvamus:

Shapers – Kujundajad asuvad otsustavale rünnakule akaride, inimeste ja muude endale veel allutamata tsivilisatsioonide vastu. Inimesed näitavad üles ülimat kangelaslikkust (Chen), vahel arusaamatut lihtsameelsus ja suurelisust ning täielik peksasaamine on raamatu lõpuks veel vaid minutite küsimus, kui... Loomulikult on selles „kuis” otseselt osalised ka raamatu arheoloogidest peategelased Katherine ja Rekkid.

Vähemtähtsad peategelased saavad raamatu lõpuks surma, tähtsad peategelased tähistavad võitu... Nagu eelmistes osadeski oli ka selles raamatus minu jaoks mõningaid loogikavigu, hirmus palju ülearust jura ja kõigele lisaks jäi nüüd üks lõpu eel tekkinud põhimõttelise tähtsusega küsimus täiesti lahtiseks.

Minu arvates oli raamat kohati hea, kohati jälle päris tüütu. Ja mis pärast pidi kõige tavainimeselikum peategelane Isaacs nii lihtsameelse ja tükati päris lollakana kujutatud olema – või autori arvates tavainimesed ongi sellised, käituvadki selliselt? Kui poleks olnud seda, mis pani mind mitmeid kohti diagonaalis lugema ja kui kogu sündmustik poleks ikkagi äraarvatavalt ja üllatustevabalt „happy endi” poole tüürinud... aga praegu üle kolme minult hindeks ei tule.

Renegades

Dan Worth
The Progenitor Trilogy 2
2011 a.
674 lk.

It is two years since the events of ‘Exiles, Book One of the Progenitor Trilogy’.

Humiliated by defeat, the K’Soth Empire has finally collapsed into civil war amongst the noble houses and now the Commonwealth stands victorious over its old enemy. Vast swathes of territory have been liberated from the alien oppressors and humanity struggles with the post-war burden of restoring order and rebuilding.

But another war is being fought in the shadows. Admiral Michelle Chen, heroine of the war against the Empire, has been recruited into Special Operations Command, a black ops outfit dedicated to intelligence gathering and covert warfare against the ancient, malevolent race known only as the Shapers.

No-one has seen the Shapers and lived to tell about it. No-one except Caleb Isaacs, wayward freighter captain and washed up former navy pilot, who has just slipped through Chen’s fingers.

Meanwhile, archaeologists Katherine O’Reilly and Rekkid Cor journey to the distant Hadar system, on the frontiers of human space, where the Commonwealth Navy have uncovered an ancient ship of unknown origin which, if rumour is to be believed, is killing the men sent to excavate it.

The Arkari watch and wait. Deep in the galactic core, the Shapers are moving.

Arvamus:

Sarja sellest osast ma enam nii heal arvamusel kui esimesest osast ei ole. Raamat on minu arvates veel venitatum ja aeglasem, hirmus palju on autori tähelepanu kulunud täiesti tähtsusetutele pisiasjadele. Raamatu esimene pool oli minu jaoks juba paras piin, edasi küll tempo ja põnevus tasapisi kasvasid, aga alles raamatu mõndkümned viimast lehekülge võib juba suhteliselt põnevateks nimetada.

Ei tulnud raamatule kasuks ka ühe peategelase vahetus. Nimelt pole selles osas enam agent Harrist ja tema asemele ilmub endine sõjaväelane ja nüüd vabakutseline piloot Isaacs - labane ja loll tegelane. Ma ei usu, et autor teda just sellisena kujutada tahtis - pigem küll mingi veidi lihtsameelse vapra veidi kibestunud õigluse eest võitlejana - aga sellise tüütu opakas tüüp ta minu jaoks oli.

Sisu võib lihtsalt kokku võtta: kuidas Kujundajad üldpealetungi ette valmistavad, kuidas inimesed ja arkarid äärmiselt saamatult ja haledalt vastuabinõusid kavandavad ning kuidas raamatu lõpuks on Kujundajad juba kohe-kohe arkaride kodumaailma ja Maad hävitamas .

Ehk sarja esimene raamat oma mõningases uudsuses pani mind seda üle hindama, see raamat aga üle kolme minult enam küll ei saa.