The Progenitor Trilogy 2
2011 a.
674 lk.
It is two years since the events of ‘Exiles, Book One of the Progenitor Trilogy’.
Humiliated by defeat, the K’Soth Empire has finally collapsed into civil war amongst the noble houses and now the Commonwealth stands victorious over its old enemy. Vast swathes of territory have been liberated from the alien oppressors and humanity struggles with the post-war burden of restoring order and rebuilding.
But another war is being fought in the shadows. Admiral Michelle Chen, heroine of the war against the Empire, has been recruited into Special Operations Command, a black ops outfit dedicated to intelligence gathering and covert warfare against the ancient, malevolent race known only as the Shapers.
No-one has seen the Shapers and lived to tell about it. No-one except Caleb Isaacs, wayward freighter captain and washed up former navy pilot, who has just slipped through Chen’s fingers.
Meanwhile, archaeologists Katherine O’Reilly and Rekkid Cor journey to the distant Hadar system, on the frontiers of human space, where the Commonwealth Navy have uncovered an ancient ship of unknown origin which, if rumour is to be believed, is killing the men sent to excavate it.
The Arkari watch and wait. Deep in the galactic core, the Shapers are moving.
Arvamus:
Sarja sellest osast ma enam nii heal arvamusel kui esimesest osast ei ole. Raamat on minu arvates veel venitatum ja aeglasem, hirmus palju on autori tähelepanu kulunud täiesti tähtsusetutele pisiasjadele. Raamatu esimene pool oli minu jaoks juba paras piin, edasi küll tempo ja põnevus tasapisi kasvasid, aga alles raamatu mõndkümned viimast lehekülge võib juba suhteliselt põnevateks nimetada.
Ei tulnud raamatule kasuks ka ühe peategelase vahetus. Nimelt pole selles osas enam agent Harrist ja tema asemele ilmub endine sõjaväelane ja nüüd vabakutseline piloot Isaacs - labane ja loll tegelane. Ma ei usu, et autor teda just sellisena kujutada tahtis - pigem küll mingi veidi lihtsameelse vapra veidi kibestunud õigluse eest võitlejana - aga sellise tüütu opakas tüüp ta minu jaoks oli.
Sisu võib lihtsalt kokku võtta: kuidas Kujundajad üldpealetungi ette valmistavad, kuidas inimesed ja arkarid äärmiselt saamatult ja haledalt vastuabinõusid kavandavad ning kuidas raamatu lõpuks on Kujundajad juba kohe-kohe arkaride kodumaailma ja Maad hävitamas .
Ehk sarja esimene raamat oma mõningases uudsuses pani mind seda üle hindama, see raamat aga üle kolme minult enam küll ei saa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar