Lacuna: Demons of the Void

David Adams
Lacuna 1
2011 a.
214 lk.

"Never again attempt to develop this kind of technology."

It is with these words that an unknown alien attacker destroys the Earth cities of Tehran, Sydney and Beijing. Fifty million people die... and nothing is ever the same again.

Some call them Demons, some call them Aliens, but to Chinese Naval Captain Melissa Liao they are the enemy. She is given command of one of three great warships built to fight the "demons", the TFR Beijing.

Her task is simple. Find who attacked Earth and why... then stop them.

Arvamus:

Noore austraalia autori Lacuna sarja esimene raamat, minu arusaamise järgi militaarulme aga tavalisest keskmisest pisut erinev, omapärasem.

2029. aastal teeb keegi kosmosest maatasa Teherani, Pekingi ja Sidney ja saadab seejärel maailmale teate: "Never again attempt to develop this kind of technology". Jutt käis üsna selgelt hüppedraivist mis just leiutatud on. Aga verise hoiatuse saatjad polnud ilmselt eriti kursis inimeste psühholoogiaga, saadud hoiatus tekitas muidugi veel suurema uudishimu kõnealuse seadme vastu, mis aga palju tähtsam - viha ja soovi need agressorid kunagi üles leida ja neile tehtu eest kätte maksta. Nii et inimkond asus muidugi käsule vastupidiselt tegutsema.

Ja kaheksa aastat hiljem ongi Maa kolm esimest hüppedraiviga varustatud kosmoselaeva valmis ehitatud ja teevad proovilende. Ning muidugi on ka tulnukad oma uue ultimaatumiga kohal: hüppedraivid kohe hävitada ja tulnukatele alistuda või muidu nad hävitavad kogu inimkonna. Ja seejärel algabki meeleheitlik võitlus inimeste ellujäämise nimel, nõudmisele alistumiine ei tule kõne allagi.

Raamatu omapärad. Sisuliseks omapäraks on see, et vähemalt sama palju kui tulnukatega madistamine (kui mitte rohkemgi) on raamatus tähelepanu all inimestevahelised suhted ja inimesed ise (näiteks TFR Pekingi hiinlannast kapteni Liao suhe TFR Teherani belglasest kapteni Gregoire'ga; noor omapärane teadusgeenius Rowe...).
Väliseks omapäraks on aga see, et tegijateks on selles raamatus liitlasteks olevad Hiina, Iraan ja Austraalia ning neid toetav Euroopa, jänkid näiteks on aga nii tühine suurus, et nemad ei leia raamatus isegi äramärkimist mitte, rääkimata siis Maa saatust otsustavasse võitlusesse kaasatud olemisest - üsna värske ja tavatu vaade meie maailma tulevikule... :). Mina ei mäleta, et ma ulmekirjanduses varem sellist liitlaste komplekti kohanud oleksin. Järgmised 3 kavandatavat kosmoselaeva peaks saama muide nimedeks Madrid, Tripoli ja Moskva mis on kindlasti ka paljuütlev...

Aga üldiselt ei olnud see raamat minu maitsele, midagi oli sellist, mis mulle ei sobinud. Ehk oli kapten Liao sisemaailma, läbielamisi ning tundeid seal liiga palju? No ja naine ning hiinlane veel lisaks - ehk jäi mulle veidi võõraks. Aga samas ega autor ju ka hiinlane ei ole, kus temagi seda hiinlanna sisemaailma nii väga hiinapäraselt ikka kujutada oskas. Nii et ei tea... Aga nii hull lugu ka polnud, et sarja järgmiseid raamatuid juba ette täiesti lootusetuteks pidada. Vähemalt pilk tuleks neile peale küll heita. Sarja esimene osa saab aga hindeks kolme.