25. detsember 2014

The January Dancer

Michael Flynn
January Dancer 1
2008 a.
350 lk.

A triumph of the New Space Opera: fast, complicated, wonder-filled!

Hugo Award finalist and Robert A. Heinlein Award–winning SF writer Michael Flynn now turns to space opera with stunningly successful results. Full of rich echoes of space opera classics from Doc Smith to Cordwainer Smith, The January Dancer tells the fateful story of an ancient pre-human artifact of great power, and the people who found it.

Starting with Captain Amos January, who quickly loses it, and then the others who fought, schemed, and killed to get it, we travel around the complex, decadent, brawling, mongrelized interstellar human civilization the artifact might save or destroy. Collectors want the Dancer; pirates take it, rulers crave it, and they’ll all kill if necessary to get it. This is a thrilling yarn of love, revolution, music, and mystery, and it ends, as all great stories do, with shock and a beginning.
January Dancer 2

Arvamus:

Ei maksa oma võimeid üle hinnata ja ühe kosmoseooperi lugemist lõpetades kohe uut kosmoseooperit ette võtta :D.
Tegelikult ma arvan, et seda raamatut (sarja) poleks minu jaoks päästnud ka see, kui ma enne selle lugema asumist oleksin kasvõi kümmekond ainult madinast koosnevat militaarulmekat läbi lugenud (ja ainult madinast koosnevaid miltaarulmekaid nüüd väga lihtne leida ka ei ole...).

Raamatu ülesehitus on veidi tavatu: keegi armidega mees jutustab lugusid (kusjuures pagana detailselt jutustab; nagu oleks ta igas loos ise osalenud - aga sellist kõikjalosalevat tegelast tema juttudes ju ei olnud...) ja harfimängija kuulab ning esitab iga loo järel küsimusi ja kommenteerib kuuldut. No sellise stiiliga harjub ruttu ära.
Kõik räägitavad lood keerlevad kapten January leitud iidse artefakti (Dancer) ümber. See on selline kivi, mis tasapisi oma kuju muudab (ja legendide kohaselt pidavat soove täitma).
Flynn on loonud kauge tuleviku inimeste maailma. Mastaapse, detailse... hulga asustatud planeetidega, valgusest kiirema liikumisega, erinevate võimukandjatega, sõjaväelastega, bandiitidega, piraatidega jne. jne.

Kindlasti on raamat hästi kirjutatud, kindlasti pole ka süžee paha ja annab teema arendamiseks palju võimalusi. On rida omapäraseid tegelasi. Ma usun, et see raamat sobiks kenasti ulme 50ndate aastate Kuldse Ajastu raamatute sekka... ainult et praegu on aastanumber hoopis teine.

January Dancer 3
Ühesõnaga mina sain kolmandiku raamatuga läbilugemisega hakkama ja siis tüdinesin ära. Oleks see sari mulle aastakümnete eest kätte juhtunud ja ma oleks teadnud, et järgmist uut ulmeraamatut saan ma käes hoida ehk poole aasta - aasta pärast, siis lugenuks ma kõik selle sarja neli osa õhinal läbi. Praegu ma olen aga kindel, et suudan kergesti ja kiiresti enda jaoks mõne huvitavama raamatu leida ja sellepärast ma Flynni epopöa nii kergesti kõrvale heidangi (ehk liigagi kergesti...).
Nii et lugu polnud minu jaoks piisavalt põnev ega haarav. Loo tegelased ja nendega toimuv jätsid mind ükskõikseks. Liiga suur hulk tegelaste- ja eriti just kohanimesid, mida meeles pidada (raamatu alguses on küll tegelaste nimekiri ja kaart Galaktika spiraalharu piirkonnaga, kus sündmustik toimub, aga kes see ikka viitsib kogu aeg raamatu algusesse kaarti uurima hüpata). Ja lisaks veel väljamõeldud mõõtühikud - nende jaoks on ka raamatu alguses eraldi teisendustabel - oh heldeke...
Tempot juurde ning vahtu vähemaks ja olekski olnud raamat, mis mulle meeldinuks. Aga mida polnud seda polnud...

Hindega on raskusi. Poolelijätmise märgiks tuleks muidugi 1 panna. Teisalt kirjutatud on ju tõesti hästi ning omapärase maailma on Flynn ka välja mõelnud, selle eest võiks lausa viie panna. Ega midagi, teen veidike omaenda reeglitele mittevastavat matemaatikat: 1+5=6/2=3, hinne seega 3.
January Dancer 4

Sissejuhatus:

Universumis on kõik vanem kui ta näib. Süüdistage selles Einsteini. Me näeme tähti sellistena millised nad olid neilt valguse lahkumise hetkel, ja see juhtus juba väga ammu. Miski öises taevas pole samaealine ei meiega ega oma sealsete kaaslastega. Iidsed tähed kaovad olematusse veel enne kui meie neid märkame, me näeme nende sündi tähtede "sünnitubades", aga need tähed jõuavad vanaks saada ja kaduda veel enne, kui meie nende sünnist teada saame. Kõik mida me taevas imetleme on juba kadunud.
Ja ikkagi liigub valgus igavesti, kõik see, mis on vanaks saanud ja kustunud, säilitab kusagil kujutise enda noorusest. Universum on täis viirastusi.
Aga kujutised on valgus, valgus on energia, energia on mateeria ja mateeria on juba reaalne. Seega kokkuvõttes on kujutis reaalsus - üks ja sama asi. Selles süüdistage samuti Einsteini.
.....

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar