Antares 1
2002 a.
300 lk.
When the supergiant star Antares exploded in 2512, the human colony on Alta found their pathway to the stars gone, isolating them from the rest of human space for more than a century. Then one day, a powerful warship materialized in the system without warning. Alarmed by the sudden appearance of such behemoth, the commanders of the Altan Space Navy dispatched one of their most powerful ships to investigate. What ASNS Discovery finds when they finally catch the intruder is a battered hulk manned by a dead crew. That is disturbing news for the Altans. For the dead battleship could easily have defeated the whole of the Altan navy. If it could find Alta, then so could whoever it was that beat it. Something would have to be done.
Arvamus:
150 aastat on möödunud ajast, mil Antares supernoovana plahvatas ja Alta süsteemi maalaste koloonia seetõttu ühenduse teiste maalaste kolooniatega kaotas. Nimelt kasutavad maalased tähesüsteemide vahel liikumiseks ussiauke, plahvatus oli aga olemasolnud augu kuhugi teadmatusse nihutanud.
Ühel kenal päeval avastatavad altalased aga oma tähesüsteemis triivimas pirakas ja purukstulistatud Maa sõjalaev. Sellest tehakse mitu loogilist järeldust: Maa sõdib kellegagi; see keegi peab päris tugev olema; kusagil tähesüsteemis peab uus ussiauk avanenud olema; kui ühendus on taastunud, siis võib see keegi ka neid rünnata.
Leitaksegi siis see vastsündinud auk üles ja peale mõõdukat poliitilist kaklust ja mõningaid intriige seatakse valmis väike ekspeditsioon altalaste ainsal sõjalaeval, et minna vaikselt luurele ja uurida, mis maailmas siis vahepeal ka juhtunud on ja mis hetkel toimub.
Tehakse esimene hüpe läbi ussiaugu ära ja leitakse kunagise õitsva maalaste koloonia asemel eest vaid varemed. Mis on juhtunud, jääb täiesti arusaamatuks.
Ei jää muud üle kui edasi järgmise koloonia juurde hüpata. Sinna saabutakse just korraliku madina ajaks, maalased tõrjuvad parajasti mingite tegelaste rünnakut.
Pikapeale saab selgeks, kes maalaste kolooniaid ründavad ja miks. Läbi ei saada muidugi ka igasugu intriigideta, valedeta, poliitikata, ka väike armulugu on olemas... Lõpuks jõutakse ühisele järeldusele, et lugu on ikka kehvem kui kehv ja lootust ründajatele ka kahe koloonia ühisjõuga pikemaaegselt vastu saada ei ole. Ainus võimalus kolooniate päästmiseks oleks Maalt abi paluda. Kuidas seda aga teha, kui Maale lendamiseks tuleks ründajate territooriumi läbida... või on siiski ka veel teinegi tee? Selleni jõuab lugu aga juba romaanisarja teises osas.
Süžeed ju nagu on, aga millegipärast ei pannud romaan tegelastele kaasa elama. Nagu kuidagi puine ja tuim oli see lugu. Soovi järgmine osa kohe käsile võtta ei tekkinud. Aga kolme saab teos minult küll.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar