Империя 1
2001 a.
404 lk.
Оказывается, на свете кроме нас, смертных людей, есть еще и бессмертные. Они стареют, как и мы, но не умирают, а просто меняют свое обличье, становясь снова молодыми... Таков глава `Фонда Рюрика` Дмитрий Иванович Ярославичев — по виду очень молодой человек. Его Фонд располагает немыслимо большими финансовыми средствами и притом использует их честно и бескорыстно во благо России — укрепляет армию, поддерживает учителей и врачей, создает огромный университет... ФСБ старательно собирает сведения о Фонде и его президенте, но, к своему удивлению, ничего плохого не обнаруживает. Никто, кроме самих бессмертных разумеется, не знает, что Россия избрана стартовой площадкой для планируемого объединения человечества и создания всемирной Империи, дабы предстать передкосмосом (имеются в виду не просто полеты по околоземным орбитам) единым, не разделенным на множество государств. С этой целью Россия прежде сама должна снова стать монархией...
Arvamus:
Raske öelda, kas seda raamatut mitte utoopiaks ei tuleks nimetada, aga mis on kindel, siis see, et raamatu autor suhtub suure poolehoiuga monarhiasse (selle ütleb ta raamatu eessõnas ka otse välja) ning teiseks see, et autor on suur Venemaa patrioot (kui mitte öelda rahvuslane, natsionalist...). Huvitav, olen varem ka mõnda Zlotnikovi romaani lugenud (küll hilisemaid) ja seal see nii teravalt silma ei torganud.
Saabub Jeltsiniaegse demokraatia tagajärgede käes vaevlevale Venemaale rühm surematuid. Sellised Highlanderi Duncan MacLeodi tüüpi tegelased - mõni on juba tuhandeid aastaid vana - tappa on neid võimalik, aga keerulisevõitu, vananevad nad küll, aga siis muutuvad uuesti noorteks. Ja see seltskond on otsustanud inimkonna ühtse tervikuna kosmosesse viia, no ikka kaugemale kui vaid meie päikesesüsteem.
Selle eesmärgi elluviimiseks tuleb nende arvates aga kõigepealt kogu Maa ühtse monarhia alla koondada. Ning on otsustanud nad selle üldise monarhia luua Venemaa baasil. Miks just Venemaad aluseks võttes (peale selle, et raamatu autor on venelane)? Aga sellepärast, et Venemaad ei võta keegi maailmas tõsiselt, keegi ei pööra talle tähelepanu. Kui hakata aga kas Hiinat, Indiat või USAd kiirtempos arendama ja moderniseerima, märgataks seda kohe ja peagi tõuseks kogu muu maailm selle riigi vastu. Venemaa on aga tohutu suur, muu maailm ei saa tast midagi aru ja ta ei huvitagi kedagi.
Seega loovad surematud Venemaale Rjuriku fondi mille taga on nende kõigi aastasadade jooksul kogutud üüratu varandus, fondi etteotsa asub kõige helgema peaga surematu, Venemaal nimega Dmitri Jaroslavitšev (kuulutab end tsaariperest pärinevaks, aga ei pretendeerivat kuidagi troonile) ja töö läheb lahti.
Neil on muide ka kaval plaan surematuid ühe eraülikooli baasil juurde "tootma" hakata - varsti väljastabki see õppeasutus 50 tuhat erinevat spetsialisti aastas kes kõigele lisaks on ka surematuteks muudetud - täiendus surematute vanale kaardiväele.
Paarkümmend aastat hiljem kui Venemaa on läänele praktiliselt märkamatult paljudes valdkondades tänu fondi tohututele investeeringutele märkimisväärselt arenenud ja Jaroslavitšev üle Venemaa kuulus ausa ja omakasupüüdmatu mehena, sokutavad surematud Vene presidenditoolile sellise idioodi, et rahvas kõiksugu poliitikutest lahtisaamiseks Jaroslavitševile praktiliselt ise tsaaritrooni pakub ja too selle vastu võtab. Sellega on surematute plaani üks tähtis etapp läbitud.
Venelastel peaks seda raamatut ilmselt üsna meeldiv lugeda olema. Kirjeldatud majandus- ja poliitarengule võidakse ju muigega vaadata, aga nende enesetunnet peaks raamat kindlasti tõstma ja ju ta selleks kirjutatud ongi.
Minusugune vaatab asja pigem hoiatusena ja mõtleb, et küll pagan on hea, et pole olemas surematuid, nende tohutuid investeeringuid ja sellist geniaalset juhti, kes seda kõike ellu viia suudaks ning Venemaal bardakile lõpu võiks teha.
Aga raamatut oli üsna huvitav lugeda, oli värvikaid vene elu stseene, oli mõtteainet ühest võimalikust arengustsenaariumist meie naabri juures. Kui neid jeltsineid ja putineid seal veel palju pukki ronib, võib tõesti tekkida olukord, kus rahvas hakkab lausa nõudma monarhiat, mine sa tea. Nelja panen raamatule.
Saabub Jeltsiniaegse demokraatia tagajärgede käes vaevlevale Venemaale rühm surematuid. Sellised Highlanderi Duncan MacLeodi tüüpi tegelased - mõni on juba tuhandeid aastaid vana - tappa on neid võimalik, aga keerulisevõitu, vananevad nad küll, aga siis muutuvad uuesti noorteks. Ja see seltskond on otsustanud inimkonna ühtse tervikuna kosmosesse viia, no ikka kaugemale kui vaid meie päikesesüsteem.
Selle eesmärgi elluviimiseks tuleb nende arvates aga kõigepealt kogu Maa ühtse monarhia alla koondada. Ning on otsustanud nad selle üldise monarhia luua Venemaa baasil. Miks just Venemaad aluseks võttes (peale selle, et raamatu autor on venelane)? Aga sellepärast, et Venemaad ei võta keegi maailmas tõsiselt, keegi ei pööra talle tähelepanu. Kui hakata aga kas Hiinat, Indiat või USAd kiirtempos arendama ja moderniseerima, märgataks seda kohe ja peagi tõuseks kogu muu maailm selle riigi vastu. Venemaa on aga tohutu suur, muu maailm ei saa tast midagi aru ja ta ei huvitagi kedagi.
Seega loovad surematud Venemaale Rjuriku fondi mille taga on nende kõigi aastasadade jooksul kogutud üüratu varandus, fondi etteotsa asub kõige helgema peaga surematu, Venemaal nimega Dmitri Jaroslavitšev (kuulutab end tsaariperest pärinevaks, aga ei pretendeerivat kuidagi troonile) ja töö läheb lahti.
Neil on muide ka kaval plaan surematuid ühe eraülikooli baasil juurde "tootma" hakata - varsti väljastabki see õppeasutus 50 tuhat erinevat spetsialisti aastas kes kõigele lisaks on ka surematuteks muudetud - täiendus surematute vanale kaardiväele.
Paarkümmend aastat hiljem kui Venemaa on läänele praktiliselt märkamatult paljudes valdkondades tänu fondi tohututele investeeringutele märkimisväärselt arenenud ja Jaroslavitšev üle Venemaa kuulus ausa ja omakasupüüdmatu mehena, sokutavad surematud Vene presidenditoolile sellise idioodi, et rahvas kõiksugu poliitikutest lahtisaamiseks Jaroslavitševile praktiliselt ise tsaaritrooni pakub ja too selle vastu võtab. Sellega on surematute plaani üks tähtis etapp läbitud.
Venelastel peaks seda raamatut ilmselt üsna meeldiv lugeda olema. Kirjeldatud majandus- ja poliitarengule võidakse ju muigega vaadata, aga nende enesetunnet peaks raamat kindlasti tõstma ja ju ta selleks kirjutatud ongi.
Minusugune vaatab asja pigem hoiatusena ja mõtleb, et küll pagan on hea, et pole olemas surematuid, nende tohutuid investeeringuid ja sellist geniaalset juhti, kes seda kõike ellu viia suudaks ning Venemaal bardakile lõpu võiks teha.
Aga raamatut oli üsna huvitav lugeda, oli värvikaid vene elu stseene, oli mõtteainet ühest võimalikust arengustsenaariumist meie naabri juures. Kui neid jeltsineid ja putineid seal veel palju pukki ronib, võib tõesti tekkida olukord, kus rahvas hakkab lausa nõudma monarhiat, mine sa tea. Nelja panen raamatule.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar