The Defiant Agents

Andre Norton
Time Traders 3
1962. a.
176 lk.

In this near future book the US is in a race with the Russians to use alien technology scavenged from crashed spaceships to colonize planets outside our solar system. Because they feel that they are in dange of losing this race, men working for the United States government have decided to use a group of volunteers from the Apache tribe as subjects in an experiment without their knowledge. By use of the Redax, the volunteers will be made to think and act as Apaches of the 18th and 19th centuries would respond. It is hoped this would help them better adapt to life on a primative planet. However, the spaceship they are traveling in crashes on the planet of Topaz. Travis Fox escapes with a group of the surviving volunteers. In exploring the planet he learns that they are not the only group on the planet. The Russians using their own version of the Redax have Mongol nomads as their subjects.

Arvamus:

Jänkid saadavad rühma apatše ühte planeeti koloniseerima. Kohapeal aga selgub, et pagana punased on ette jõudnud ja kavatsevad omakorda selle planeedi mongolitega asustada. Ja punased on veel nii pahad, et kasutavad mongolite mõistuse kontrollimiseks mingeid seadmeid. Et ei muud kui seade tööle, keerad nupust ja kõik mongolid on tahtetud hüpiknukud.

Mõnel mongolil õnnestub siiski venelaste käest põgeneda ja apatšidega kohtuda. Selgub ka, et punaste ajukontrolli trikk punanahkadele ei mõju. Koos otsustatakse pahade vastu astuda ja kõik mongolid vabastada. Äärmiselt sobivalt leitakse selleks ürituseks ka muistsete tulnukate võimsad relvad. Mongolid vabastatakse punasest ikkest ja et tulnukate relvadega võib palju kurja teha, otsustatakse need tabuks kuulutada.

Aga kui Maalt kunagi keegi sinna planeedile kolonistide olukorda uurima peaks lendama, siis olgu ta punane või sinine, vabadustarmastavaid apatše ja mongoleid neil vaevalt enam niisama lihtsalt uuesti "tsivilisatsiooni" raamisesse suruda õnnestub.

Selle viimase mõtte eest annan ma sellele Nortoni raamatule täisväärtusliku nelja. Kui siiani käis Nortoni antud sarja raamatutes ühene kommarite nottimine, siis seekord on siin kriitiline mõtteke ka jänkide kohta. Et apatšid ilmselt ei tahagi võimaluse tekkides hurraahüüete saatel American Dreamiga taasühineda.

Kindlasti nõudis sellise mõtte väljaütlemine Nortonilt palju sotsiaalset julgust, sest raamat ilmus ajal kui USA lõunaosariikides ei käinud neegrid valgetega samades koolides, bussides olid neil omad ettemääratud kohad, Martin Luther Kingi kuulus „I Have A Dream” kõne oli veel pidamata, aga indiaanlasi peeti ju veelgi vähemväärtuslikeks inimesteks kui musti.