Arthur C. Clarke
Rama 1
1990 a.
288 lk.
At first, only a few things are known about the celestial object that astronomers dub Rama. It is huge, weighing more than ten trillion tons. And it is hurtling through the solar system at inconceivable speed. Then a space probe confirms the unthinkable: Rama is no natural object. It is, incredible, an interstellar spacecraft. Space explorers and planet-bound scientists alike prepare for mankind's first encounter with alien intelligence. It will kindle their wildest dreams... and fan their darkest fears. For no one knows who the Ramans are or why they have come. And now the moment of rendezvous awaits -- just behind a Raman airlock door.
Arvamus:
Päikesesüsteemis avastatakse ootamatult neljakümnekilomeetrise kõrguse ja 16-kilomeetrise läbimõõduga silinder ehk siis kellegi suure kiirusega liikuv kosmoselaev. Oma suure kiiruse tõttu peaks ta Päikesesüsteemi peatselt läbima ja inimestel on tehnikaime uurimiseks ja mõistuslike vendadega kohtumiseks loetud nädalad.
Lähim kosmoselaev, see mis ainsana võib silindrini enne tema Päikesesüsteemist lahkumist jõuda, kihutab kohale, maandub silindril ja laeva meeskond pääseb kergelt silindri sisse. Seal ootab neid ees üllatusi täis võõras maailm, mida suure innuga uurima hakatakse...
Ja uuritakse ja imestatakse ja püütakse aru saada... kedagi päris mõistuslikku ei leita, aga koristus- ja hooldustöödega tegelevaid roboteid sibab laevas kõvasti ringi.
Ning siis ühel hetkel muudab silinder oma kurssi, tangib end Päikesel ja kihutab naabergalaktika poole minema. Kõik. Inimesed jäid lolli näoga suu ammuli külalisele järele vaatama...
Inimestest ei tehtud üldse välja nagu poleks meid olemaski... me olime Rama loojate ja ilmselt seal kusagil sees reisinute-maganute(?) jaoks täiesti tühi koht. Mis oli inimestele muidugi üsna solvav ja alandav.
Polnud hab raamat aga veidi kuivaks jäi minu jaoks. Tugev neli.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar