The Heart of Matter

Evan Currie
Odyssey One 2
2012 a.
627 lk.

After an epic maiden voyage that introduced Earth to a larger universe—and a cosmos full of terrifying new enemies—Captain Eric Weston and the crew of the NAC spacecraft Odyssey have spent months cooling their heels under their admiral’s watchful eye. But when Earth’s newest ally, the Priminae, strike a defense deal with the North American Confederacy, the Odyssey finally receives her orders: return to Ranquil, the Priminae’s war-ravaged homeworld, and lend badly needed support against the invading Drasin.

Weston and his crew are hungry for action, yet once back on Ranquil, they realize not all is as it seems. Yes, the Drasin are a formidable foe, but Weston suspects a powerful unseen force is waging the war that could alter forever the face of the universe. Determined to unmask the mysterious puppet masters, Weston and his motley crew defy NAC protocol and venture into deep space…where they will discover an enemy unlike any they have ever faced. The long-awaited follow-up to the spectacular Into the Black: Odyssey One combines old-school space opera with modern storytelling to create an exhilarating new sci-fi adventure.

Arvamus:

Odüsseia on tehtud avastustest Maal ette kandnud, võimulolijaid võimaliku ähvardava ohu eest hoiatanud ja suundub nüüd remondituna ning komplekteerituna tagasi uute liitlaste juurde Ranquilile. Neile sõjapidamise õpetamiseks on laevad seekord ka sõjalised nõustajad ja merejalaväelased.

Aga ega Ranquilil koolitust pikalt läbi viia saagi, juba alustab Drasin uut rünnakut ja jälle läheb kõiki võimalikke vahendeid kasutades lahinguks. Vähe sellest, et Drasini droonsõdureid on ülikeeruline tappa, Drasin on ka väga õppimis- ja kohanemisvõimeline ning suudab lennult vastavalt vajadusele oma relvastust ning taktikat muuta mis maalaste olukorda sugugi mitte lihtsamaks ei tee.

Odüsseia kapten Eric Weston otsustab aga vaenlase laevade purustamise järel ühte põgenevat alust jälitada ja vaadata, kust ja miks kõik need vaenlaste hordid tulevad. Selles liinis lähebki lugu siis juba eriti ulmeliseks, mängu tuleb mitte lihtsalt paljudest ulmelugudest tuttav Dysoni sfäär, vaid Dysoni parv, mille sisse Odüsseia tahtmatult satub. Hakkab ka selguma, et Ranquili priminaede ning nende ründajat vahel on mingi kahtlane seos. Kas lisaks sellele või sellest tulenevalt, et Ranquili juhib tegelikult mingi iidne kohalikus tähes elav üliolend ning et ka ründajad on mingid tähtedel tekkinud ülikõrge eluvorm...

Nii et lahtiseid otsi jääb osa lõppedes õhku ohtrasti ja Odüsseia on kogutud üliolulise infoga jälle Maale tagasi suundumas, kui seekordnegi rünnak Ranquilile on läbi häda kuidagi tagasi löödud.

Minu jaoks tundub sari veidi liigagi militaarne olevat. Või oleks õigem öelda, et liiga Hollywoodi sõjafilmide stiilis militaarne. Sellepärast et sõjaväelased on täpselt kui tänapäeva USA armeest välja astunud - just sellised nagu vähemalt meedia neid meile tänapäeval näidata tavatseb. Tulevik, tähtedevaheline kosmoselend, võõrad supertsivilisatsioonid ja... XXI sajandi alguse jänkisõdurid seal mitme suurusjärgu võrra arenenumate olenditega edukalt ja -efektiivselt lahinguid pidamas. Pehmeltöelda veider, et mitte karmimalt öelda. Üle kolme ei saa ma raamatule kuidagi hindeks panna.

Into the Black

Evan Currie
Odyssey One 1
2012 a.
587 lk.

Beyond the confines of our small world, far from the glow of our star, lies a galaxy and universe much larger and more varied than anyone on Earth can possibly imagine. For the new NAC spacecraft Odyssey and her crew, the unimaginable facets of this untouched world are about to become reality.
The Odyssey’s maiden voyage is an epic adventure destined to make history. Captain Eric Weston and his crew, pushing past the boundaries of security, encounter horrors, wonders, monsters, and people, all of which will test their resolve, challenge their abilities, and put in sharp relief what is necessary to be a hero.
A first-rate military science fiction epic that combines old-school space opera and modern storytelling, Into the Black: Odyssey One is a riveting, exhilarating adventure with vivid details, rich mythology, and relentless pacing that will leave you breathlessly awaiting book two.

Arvamus:

Raamatusari, mis on Ryk Browni Frontiers Sagaga üllatavalt sarnane. Lausa nii sarnane, et ma kahtlustaks ühte meestest plagiaadis kui mõlemad sarjad poleks samal, ehk siis 2012. aastal ilmuma hakanud.

Jällegi on tegu Maa esimese ruumihüppeid sooritada suutva kosmoselaeva proovilennuga, jällegi satutakse juhuslikult konflikti keskele, jällegi asutakse peksasaavat kaitsma, jällegi näidatakse üles kosmilise sõjapidamise imesid, jällegi on laevade kaptenid loo peategelasteks...
No erinevusi on ka – kui Browni Aurora jõudis Maale tagasi alles sarja 7nda osa lõpuks, siis Currie Odüsseia juba sarja esimese osa lõpuks; kui Aurora oli algusest peale alamehitatud (ja neistki saavad pooled inimesed kohe sarja algul otsa) ning poolikult relvastatud, siis Odüsseia on sõjaväelastega täielikult komplekteeritud ja relvastatud; kui Aurora aitab valitsevat korda kukutada, siis Odüsseia aitab valitseval korral end välisvaenlase eest kaitsta.

Aga jah, loomulikult on tegemist militaarulmega millele veidi vana-hea kosmoseooperi sugemeid on lisatud.
Kui nüüd veel Currie Odysseyd Browni Frontiers Sagaga võrrelda, siis Odyssey on hulga militaarsem, sõjaväelaslikum, kuivem, Browni kirjutatu selline pehmem, kergem, „inimlikum”. Ja minu jaoks oli Browni hulga kergem lugeda kui Currie’t – Odyssey militaarterminite ja lühendite rohkus hakkas mind kohati häirima ja lugemist segama. Nii et enam kui kolme hindeks raamat minult ei saa.

Celestia: CV-02

Ryk Brown
The Frontier Saga 8
2013 a.
306 lk.

A world divided…
A ship under construction…
A military scrambling to prepare a defense…
A moment that everyone hoped would never come…

The Earth Defense Force must find a way to defend their world against invasion by the Jung Empire. More importantly, they must protect their newest ship, the UES Celestia, as she may be their last hope.

Arvamus:

Esimene selle sarja raamat, mis mulle pettumuse valmistas.

Hüpatakse Maa juurest peale kahe Jungi laeva pulbristamist minema ja peale üleelatud šokist toibumist hakatakse arutama, mida edasi teha, kuidas Jung esiteks Maalt minema peksta ja siis  neile üldse koht ajaloo prügikastis kätte näidata.

Esmasteks ülesanneteks leitaks aga olevat välja mõelda, kuidas Aurora lõpukorral olevaid kütusevarusid täiendada ja teiseks teada saada, kuidas Maa ikkagi Jungi kätte sattus.

Pargitakse siis Aurora kahe valguskuu kaugusele Maast ja hakatakse saabuvat valgust-pilti vaatama... ning siin läheb asi minu arvates metsa. Esiteks on seda Maa äravallutamise lugu kusagil 80% sellest raamatust ja teiseks on see selline eriti detailne (konkreetsete inimeste mõtete, käitumiste ja kõige muu sellisega), mida kaugelt vaadates ikka kohe mitte ei näe, jälgi sa planeeti kui tahes ulmelise teleskoobiga. Ma ei ütle, et see võitlus Maa eest kõigest eelnenust vähem huvitav oli, aga ta ei sobinud kokku kõige eelnevaga. No oleks Brown paarikümnel lehel kirjutatud, mida Maa ümber toimunud lahingutest nähti ja mida raadio-telesignaalidest välja loeti, oleks minu jaoks kõik korras olnud, aga nüüd tekkis selline tunne, et kirjutatud on lihtsalt teksti pärast. Et ikka mahtu juurde saada, et kui „toode” on hästi vastu võetud ja müüb, siis tuleb seda muudkui juurde vorpida ning aina veidi täiustatud uusi mudeleid (antud juhul sarja osi) välja lasta. Kuni nõudlust on. Ai, ai, selline asi mulle ei meeldi.

No ühesõnaga vaadatakse see Maalt saabuv superinformatiivne pilt ära, mõeldakse tegevusplaan välja ja asutakse tegutsema. Seda veel, et raamatu pealkirja Celestia on Aurora pooleldi valmisolev sõsarlaev kel sissetungi ajal põgeneda kästakse ja kel see õnnestub.

Selle veidra Maa vallutamise ülidetailse otseülekande pärast mis kõigest eelnevast täiesti eraldiseisev on (kust need üksikasjad – see vallutuskirjeldus kõlbaks lausa mingiks omaette raamatuks), tuleb seekord hindeks kolm. Ja loodan, et järgmine osa suundub jälle vanadele rööbastele tagasi, et selliseid tervikust irduvaid kohti rohkem ei tule.

The Expanse

Ryk Brown
The Frontier Saga 7
2013 a.
426 lk.

A newly repaired ship…
A willing and eager crew…
A host of new technologies…
A long anticipated return home…

The crew of the UES Aurora finally has the chance to fulfill their mission, but first they must complete a long and dangerous journey across a thousand light years of unexplored space.

Arvamus:

Viimaks ometi on asjad Pentauruse täheparves (mis ja kas üldse sellel eestikeelne nimi ka on, pole uurinud...) korda aetud, Aurora järjekordselt remonditud, moderniseeritud, kõige vajalikuga varustatud, korinaarlastest vabatahtlikega mehitatud ja Takara teadlastega täiendatud. Neli kuud peale Maalt lahkumist algab teekond tagasi, tuhande valgusaasta kaugusele, Aurorat ootab ees kolmveerandsada hüpet läbi tundmatu kosmose.

Teekonnal juhtub muidugi väiksemaid seiklusi: kord hüpatakse peaaegu musta auku, siis leitakse ammuhukkunud koloniseerimislaev ja juba Jungi territooriumil luuret tehes saavad Josh ning Loki peaaegu surma.

Aga lõpuks sooritatakse viimane hüpe Maa orbiidile ja...

Brown oskab raamatute edenedes põnevust ja pinget üles kruvida. Nii ka siin. Raamatu algus on küllalt rahulik ja rutiinne: hüppamine – energia kogumine – hüppamine... Nathani mõtisklused neid Maal eesootavast (on nad kangelased või antakse ta kaptenina liidu sõlmimise ja salajase hüppetehnoloogia paljastamise eest sõjakohtu alla), siis paar tavaseiklust (must auk näiteks), siis juba oluliselt pinevam luurelend Jungi vallutatud territooriumile ning lõpuks kõige krooniks šokk kojujõudmisel.

Enne selle raamatu lugemahakkamist ma arvasin, et see on sarja viimane osa, aga kus sa sellega, raamatu lõpp ei olnud sugugi selline, nagu ma oletasin ja ootasin. Nii et siin võib veel osasid omajagu ees olla... no ja seni kuni kirjutatu huvitav ja põnev on, pole mul selle vastu midagi. Sellele raamatule tugev neli ja järgmist osa lugema...

Head of the Dragon

Ryk Brown
The Frontier Saga 6
2013 a.
524 lk.

Time is running out…
An ally has all but fallen…
Resources are running low…
The time for attack has come...

The Alliance must strike deep into the heart of the empire.
This time, the Aurora will be going home, or going to her grave.

Arvamus:

Paar väiksemat lahingut harjutuseks ja vastloodud allianss suundub Ta`Akara koduplaneedile imperaatorit kukutama. Sest ega ilma draakoni pea maharaiumiseta vastsündinud liidul pikka pidu ei oleks. Ja jälle on korinaarlastega täiendatud ja nende poolt remonditud Aurora võitlemas väga ülekaaluka vaenlasega ning kui Karuzari kavandatav isevalitseja kukutamise plaan ei õnnestu, jääb Aurora Maale tagasipöördumine igavesti unistuseks. Kolmikliidu poolt on üllatusmoment, Aurora unikaalsus ja Karuzari liidri salapärane isik, impeeriumi poolt tohutu arvuline ülekaal ja eesrindlikum tehnika (kui Aurorat "omapära" mitte arvestada).

Minu jaoks jällegi sama põnev ning haarav raamat kui eelmised. Aga et tegu tulevase ulmeklassikaga ikkagi ilmselt ei ole, siis saab arvatavasti veelgi paremini... hindeks järjekordne neli.

Rise of the Corinari

Ryk Brown

The Frontier Saga 5
2012 a.
450 lk.

A time to recover…
A chance to make a new ally…
A brief respite to repair and rearm…
An opportunity for a people to regain their honor…

For every civilization there comes a moment when a stand must be made against tyranny.

The time has come for the Alliance to draw a line in the sand.

Arvamus:

See raamat annab hakatuseks sõdimises veidike hingetõmbeaega ning on eelmisest osast ikkagi oluliselt positiivsema õhkkonnaga.

Nathan sõlmib Maa nimel Corinairi ja Karuzariga kolmikliidu ning algab Aurora parandamine ja korinaarlastega täiendamine. Poliitika (mis on nagu poliitika ikka), Aurora remont, moderniseerimine ja uute meeskonnaliikmete väljaõpetamine ongi enamuses selle osa sisuks. Aga raamatu lõpuks jõuavad Corinairi juurde kaks Ta`Akara sõjalaeva korda majja lööma ning Auroral tuleb uuesti võitlusse astuda.

No vähemalt on laev remonditud, paari uue lahingupidamise meetmega varustatud ja täielikult mehitatud. Aga Aurora on siiski vaid üks laev tehniliselt paremate ja võimsamate Ta`Akara laevade vastu. Aurora ainsaks tehniliseks eeliseks vaenlase vastu on tema võime ruumis silmapilkselt asukohta muuta. Ja ilmselt samuti ka tema osaliselt juba lahingukogemusi omav meeskond ning üha paremini oma kapteniülesannetesse sisseelav ja nendega toimetulev Nathan Scott.
Ja selline asi  mis mulle selle sarja kõikide osade kosmoselahingute kirjelduste juures meeldib: on võimalik aru saada, mida autor lahingute küllalt üksikasjaliku kirjeldusega mõtleb ja on võimalik selle järgi endale tegevusest pilt silme ette tekitada. Mitte nii nagu mõnes raamatus, kus kummaltki poolt miljon kosmoselaeva omavahel sõdivad ja pilt nii suureks läheb, et minu fantaasiast selle ettekujutamiseks ei piisa, arusaamisest rääkimata. Aga siin on üks laev ning täpne konkreetne tegevus mille kohta minu loogiline mõtlemine ütleb, et miks mitte ka sedasi olla ei võiks.

Meeldiv ja põnev lugemine, nelja minu arvates kindlasti väärt.

Freedom's Dawn

Ryk Brown
The Frontier Saga 4
2012 a.
365 lk.

A ship under siege…
A world on the brink of civil war…
A distraught people seeking a new beginning…
A battle weary crew that can barely hold it together…

Even a legend can use a little help from time to time.

The crew of the Aurora, the Karuzari, and the Corinairans must find a way to work together or else they may all perish.

Arvamus:

Selles osas on pinget juba algusest peale. Ja mitte vähe.
Aurora on Corinairi juures kus peale seda kui Ta`Akara sõjalaeva Yamaro on planeeti pommitanud ja Aurora lõpuks laeva vallutab, algab Ta`Akara agentide korraldatud mäss. Segaduses õnnestub impeeriumimeelsetel agentidel vabastada ka Yamaro vangistatud juhtkond ja koos nendega Aurorale tungida. Ning jälle langeb juba niigi väga väheks jäänud maalasi.
Corinairil korra taastamiseks ja  Ta`Akaraga võitluse jätkamiseks peab Nathan koranairlaste jaoks esinema muistse legendikangelase Na Tanina, kes inimestele vabadust toob.

Senistest sarja osadest minu arvates vaieldamatult kõige pingelisem ja pinevam raamat. Teisalt aga meeldis raamat mulle senistest osadest veidi vähem - kangesti palju tegevust toimus Corinairil ja oli seotud sealsete tegelastega, Aurora jäi vahepeal nagu tagaplaanile. No ja kõvasti üle poole raamatu arenesid sündmused üheselt negatiivses suunas, pahade edutähe all, mis lõpuks juba üsna stressitekitavaks muutus. Ja lõpeb raamat samuti sümboolselt Auroral hukkunud inimeste matustega...

Aga ei, nelja panen raamatule ikka ära kuigi see teos just kõige lõõgastavam raamat kergeks lugemiseks ei olnud.

The Legend of Corinair

Ryk Brown
The Frontiers Saga 3
2012 a.
282 lk.

A captain coming into his own…
A handful of refugees stranded on board…
A possible traitor in their midst…
A voyage into the territory of the very enemy that pursues them…

Sometimes legends become realities in unexpected ways.

It seems that fate has the crew of the Aurora firmly in its clutches.

Arvamus:

Karuzari (need on need vabadusvõitlejad-terroristid, kelle jäänuste ja Ta`Akara lahingu keskele Aurora kogemata hüppas) pakuvad Aurorale välja uue „turvalise” varjupaiga. Ja loomulikult osutub see turvaliseks vaid loetud tundideks, siis on Ta`Akara jälle Auroral kannul (seekord ka ühe karuzari liikme esialgu segaseks jäävatel motiividel osutatud kaasabil). Nathanil tuleb otsustada, kas põgeneda Maa suunas või püüda aidata Corinairi tähesüsteemi, kus Ta`Akara Aurora sinnasaabumise järel kohe karistusoperatsiooni alustab ja miljardite inimeste elu nüüd surmaohus on. Ei maksa eriline selgeltnägija olla, et ära arvata, millise otsuse Aurora kapten teeb. Ja selle osa lõpuks on Aurora Ta`Akara impeeriumi kodusõja lävele viinud...

Aga Nathan ise hakkab juba tasapisi tõelise kaptenina tegutsema, nii et tema tegutsemises võib positiivset arengut näha. Ja see on ka huvitav, kuidas Aurora meeskond tasapisi kohalike asukatega täieneb – maalased hakkavad Auroral lihtsalt vähehaaval otsa saama, laeval tuleb ju iga paari päeva tagant kellegagi võidelda..

Ma suhtun sarja ikka veel positiivselt. Parajalt põnev, parajalt kerge lugemine ajaviiteks. Jällegi neli.