Into the Black

Evan Currie
Odyssey One 1
2012 a.
587 lk.

Beyond the confines of our small world, far from the glow of our star, lies a galaxy and universe much larger and more varied than anyone on Earth can possibly imagine. For the new NAC spacecraft Odyssey and her crew, the unimaginable facets of this untouched world are about to become reality.
The Odyssey’s maiden voyage is an epic adventure destined to make history. Captain Eric Weston and his crew, pushing past the boundaries of security, encounter horrors, wonders, monsters, and people, all of which will test their resolve, challenge their abilities, and put in sharp relief what is necessary to be a hero.
A first-rate military science fiction epic that combines old-school space opera and modern storytelling, Into the Black: Odyssey One is a riveting, exhilarating adventure with vivid details, rich mythology, and relentless pacing that will leave you breathlessly awaiting book two.

Arvamus:

Raamatusari, mis on Ryk Browni Frontiers Sagaga üllatavalt sarnane. Lausa nii sarnane, et ma kahtlustaks ühte meestest plagiaadis kui mõlemad sarjad poleks samal, ehk siis 2012. aastal ilmuma hakanud.

Jällegi on tegu Maa esimese ruumihüppeid sooritada suutva kosmoselaeva proovilennuga, jällegi satutakse juhuslikult konflikti keskele, jällegi asutakse peksasaavat kaitsma, jällegi näidatakse üles kosmilise sõjapidamise imesid, jällegi on laevade kaptenid loo peategelasteks...
No erinevusi on ka – kui Browni Aurora jõudis Maale tagasi alles sarja 7nda osa lõpuks, siis Currie Odüsseia juba sarja esimese osa lõpuks; kui Aurora oli algusest peale alamehitatud (ja neistki saavad pooled inimesed kohe sarja algul otsa) ning poolikult relvastatud, siis Odüsseia on sõjaväelastega täielikult komplekteeritud ja relvastatud; kui Aurora aitab valitsevat korda kukutada, siis Odüsseia aitab valitseval korral end välisvaenlase eest kaitsta.

Aga jah, loomulikult on tegemist militaarulmega millele veidi vana-hea kosmoseooperi sugemeid on lisatud.
Kui nüüd veel Currie Odysseyd Browni Frontiers Sagaga võrrelda, siis Odyssey on hulga militaarsem, sõjaväelaslikum, kuivem, Browni kirjutatu selline pehmem, kergem, „inimlikum”. Ja minu jaoks oli Browni hulga kergem lugeda kui Currie’t – Odyssey militaarterminite ja lühendite rohkus hakkas mind kohati häirima ja lugemist segama. Nii et enam kui kolme hindeks raamat minult ei saa.