The Frontier Saga 7
2013 a.
426 lk.
A newly repaired ship…
A willing and eager crew…
A host of new technologies…
A long anticipated return home…
The crew of the UES Aurora finally has the chance to fulfill their mission, but first they must complete a long and dangerous journey across a thousand light years of unexplored space.
Arvamus:
Viimaks ometi on asjad Pentauruse täheparves (mis ja kas üldse sellel eestikeelne nimi ka on, pole uurinud...) korda aetud, Aurora järjekordselt remonditud, moderniseeritud, kõige vajalikuga varustatud, korinaarlastest vabatahtlikega mehitatud ja Takara teadlastega täiendatud. Neli kuud peale Maalt lahkumist algab teekond tagasi, tuhande valgusaasta kaugusele, Aurorat ootab ees kolmveerandsada hüpet läbi tundmatu kosmose.
Teekonnal juhtub muidugi väiksemaid seiklusi: kord hüpatakse peaaegu musta auku, siis leitakse ammuhukkunud koloniseerimislaev ja juba Jungi territooriumil luuret tehes saavad Josh ning Loki peaaegu surma.
Aga lõpuks sooritatakse viimane hüpe Maa orbiidile ja...
Brown oskab raamatute edenedes põnevust ja pinget üles kruvida. Nii ka siin. Raamatu algus on küllalt rahulik ja rutiinne: hüppamine – energia kogumine – hüppamine... Nathani mõtisklused neid Maal eesootavast (on nad kangelased või antakse ta kaptenina liidu sõlmimise ja salajase hüppetehnoloogia paljastamise eest sõjakohtu alla), siis paar tavaseiklust (must auk näiteks), siis juba oluliselt pinevam luurelend Jungi vallutatud territooriumile ning lõpuks kõige krooniks šokk kojujõudmisel.
Enne selle raamatu lugemahakkamist ma arvasin, et see on sarja viimane osa, aga kus sa sellega, raamatu lõpp ei olnud sugugi selline, nagu ma oletasin ja ootasin. Nii et siin võib veel osasid omajagu ees olla... no ja seni kuni kirjutatu huvitav ja põnev on, pole mul selle vastu midagi. Sellele raamatule tugev neli ja järgmist osa lugema...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar