Ark Royal

Christopher Nuttall
Ark Royal 1
2014 a.
459 lk.

If you wish for peace, prepare for war.
-Royal Navy Motto

Seventy years ago, the interstellar supercarrier Ark Royal was the pride of the Royal Navy. But now, her weapons are outdated and her solid-state armour nothing more than a burden on her colossal hull. She floats in permanent orbit near Earth, a dumping ground for the officers and crew the Royal Navy wishes to keep out of the public eye.

But when a deadly alien threat appears, the modern starships built by humanity are no match for the powerful alien weapons. Ark Royal and her mismatched crew must go on the offensive, buying time with their lives And yet, with a drunkard for a Captain, an over-ambitious first officer and a crew composed of reservists and the dregs of the service, do they have even the faintest hope of surviving ...

... And returning to an Earth which may no longer be there?

Arvamus:

Samanimelise sarja esimene raamat. Ja sama heal tasemel kirjutatud kui minu poolt siiani loetud kõik Nuttalli raaamtud.

Inimkond on juba paarsada aastat tasakesi kosmosesse laienenud ja planeete koloniseerinud. Kui algul oodati elevusega ka esimest kontakti teiste mõistuslike olenditega, siis siiani pole seda toimunud. Ootusind on maha jahtunud ja järjest rohkem levib arvamus, et vähemalt kosmilises mõttes lähipiirkonnas oleme meie ainsad mõistusega tegelased.
Ning siis äkki toimubki esimene kontakt, mis pole aga sugugi mitte selline kui kunagi oodati - nimelt ründavad tulnukad mingi hoiatue ja põhjuseta ühte inimeste kolooniat, siis teist ja nii muudkui edasi. Tulnukate vastu saadetud inimeste moodne kosmoselaevastik osutub aga tulnukate sõjalaevadele igas mõttes alla jäävaks. Nii kiiruse, relvastuse, kui mis kõige hullem - laevakerede soomustatuse poolest, inimeste laevad on lihtsalt kaitsetud tulnukate plasmakahurite ja rakettide eest. Inimeste laevastik hävitatakse mõne minutiga.

Nii et asjad on hullemad kui hullud ja Maal oodatakse kaitsetult tulnukate laevastiku saabumist... Viimases hädas tuleb kellelegi poliitikuist uitmõttena meelde inimeste kosmoselaevastiku kunagine uhkus, 70 aastat vana Ark Royal, mida viimastel aastatel rohkem muuseumlaevana orbiidil hoiti, aga mis põhimõtteliselt kiiresti vähemalt lennukorda on viidav. Ark Royal on kõigiti iganenud ja ajast maha jäänud alus, joodikust kapteni ja erinevate üleastumiste eest sinna saadetud meeskonnaga... aga moodsatest sõjalaevadest omal ajal hulga toekamalt ehitatud ja soomustatud.

Ja kutsutaksegi "vanur" tegevteenistusse ja saadetakse uurima, et mis tulnukad, miks, ning kas ja kuidas nendega võidelda oleks võimalik. Ega keegi sõjaväejuhtidest usu, et Ark Royalil mingit edu võiks olla või et ta üldse tagasi tuleks, aga loodetakse et ehk õnnestub laeval Maale natukene kaitseks valmistumiseks aega juurde võita.
Ark Royalil ei lähe aga tänu oma tugevale kerele, laeva väga hästi tundvale meeskonnale, joomises vaheaja teinud kaptenile ja ka parajale portsule õnnele sugugi mitte nii halvasti, kui Maal arvati...

Kui ma enda eelmise raamatuna loetud Guo "Stars at War" puhul kurtsin, et tegemist oli palja skeletiga millel liha puudus, siis Nuttalli puhul selle "liha" puudumist muidugi karta ei ole. Pigem võiks raamatut võrrelda isegi veidi ülekaalulise tegelasega. Mõned raamatutegelaste endassesüüvimised ja mõtisklused ning minevikuekskursid tundusid juba liigagi põhjalikud ja pisut ülepaisutatud olevat. Ja nagu Nuttalli puhul ikka, ei pääsenud raamatus ka seekord poliitikast, aga seda oli õnneks antud loos siiski mõistlikkuse piires.
Minu arvates korralik raamat. Ei hiilgav, aga igati loetav ja pinget ning põnevust pakkuv. Neli hindeks.

Stars at War

Lee Guo
SAW Book 1
2014 a.
253 lk.

Massive battleships, raging wars, and constant battle!

The year is 4091 AD.

Humans have ventured out into the stars, but galactic space nearby is filled with hundreds of hostile alien species. Time and time again, scattered human nations fall to alien onslaughts.

Earth is already a nuclear wasteland.

But this time, humanity is united under one banner. Will the last human starfleet be able to defeat radical alien expansionists hellbent on taking mankind's territory? Will the crews of enormous human battleships prevent humanity from becoming a migrant race without a star to call home?

Stars at war is about a fleet tactician's struggle to outwit alien opponents, and to not be outwitted in turn.

An action-packed, adrenaline-rushed novel about space combat and interstellar war!

Arvamus:

Nii puhas militaarulme kui veel olla saab.
Kauges tulevikus sõdivad inimesed mingite "ussidega". Raamat kujutab endast kolme suure lahingu üksikasjalikku kirjeldust. Ja see ongi suuresti kõik. Tausta toimuvale võitlusele annab autor minimaalselt. On üks peategelane, inimeste laevastikku juhtiv admiral kellest me üht-teist teada saame ja selle kaudu siis ka inimeste elust nii kauges tulevikus (mis üllatuslikult on 2 tuhande aasta pärast üsna tänapäeva sarnane). Ja siis on paar episoodilist kõrvaltegelast kes võitluse käigus enamasti väga kiiresti surma saavad. Ongi kogu raamatu sisu.
Lahingud on muidugi väga detailselt lahti kirjutatud, näidatakse ka miks üks või teine pool seda või teist teeb - ühesõnaga nii taktika kui strateegia on olemas. No ja muidugi on üksikasjalikult lahti kirjutatud mõlema poole relvastust ja nende relvade võimalusi.

Ma ütleks, et see oli juba liiga puhas - ehe militaarulme. Ma oleks lahingutele lisaks rohkem tausta ja inimlikkust soovinud näha. No olgu, inimeste laevastiku juhi admiral Prancorti kaudu autor seda veidi püüdis anda (ja raamatu järelsõna kaudu ka midagi...), aga ma arvan, et seda jäi ikka väheks. Pealegi oli admiral ju kolmandiku raamatust mängust väljas.

Seega minu jaoks juba liiga puhas militaarulme. Nagu mõne vastava arvutimängu ümberjutustus. Inimestest ja inimlikkusest jäi puudu. Kolm hindeks.

Dominion

Scott McElhaney
2013 a.
186 lk.

In the near future, one man is going to bring the furthest reaches of the galaxy within the grasp of mankind. Meriwether Hawke has created a vehicle that folds space, changing the whole perspective of the space program in an instant. Unfortunately for Hawke, the first manned test vehicle doesn’t end up where it’s supposed to. Lost and without sufficient life support, the two-person crew must engage the automated distress beacon and then settle in for a deep cryogenic sleep to await potential rescue.
When Hawke is revived from cryosleep by an alien species, he quickly discovers that he is both their honored guest and guarded prisoner at the same time. It’s no secret that they are extremely interested in his ancient dead spacecraft and its method of propulsion. While he may not be aware of how much time has passed, two things become evident to him: The alien species are sworn enemies of his people, and humanity has become both more and less technologically advanced in the years that have passed. Hawke may hold the only key to the rescue of a forgotten human colony.

Arvamus:

Keegi Meriwether Hawke leiutab gravitatsioonimootori. Leiutise autor koos piloodiga katsetavad uudset kosmosetehnikat, midagi läheb nihu, satutakse pagan teab kuhu ja ainus tillukenegi ellujäämisvõimalus on end külmutada. Magamine osutub üsna pikaks, möödub peaaegu 200 000 aastat(!!!) enne kui laevuke tulnukate poolt avastatakse.
Tulnukad on muidugi nende jaoks eesrindlikust tehnoloogiast huvitatud ja plaanivad selle Hawkilt teada saada. Samal planeedil elavad aga ka kunagi sinna rännanud inimeste kauged järeltuljad, kes on tulnukaist veel madalamal tehnikatasemel ja on samuti Hawki teadmistest huvitatud.
Planeedil on ka tuhandete sajandite eest inimesed sinna transportinud kosmoselaev (Hawke mootori "modernse" variandiga), jää all kenasti säilinud ja nii töökorras, et keera vaid süütevõtit ja muudkui lenda.
Hawke tunneb küll oma leiutist aga ei tea midagi kosmoselaevadest ega kosmoselendudest kuid siiski otsustatakse planeedil olevate inimestega kosmoselaeva kasutades sealt tulnukate juurest põgeneda.

Hawk pusib natuke laevaga, klõbistab juhtpultide nuppe, paneb laeva tuumareaktori nagu muuseas tööle ja järgmisel päeval peale iidsesse kosmoselaeva tungimist lennataksegi juba sealt minema. Ma ei pannud tähele, et laeva sisenemisel laevakeresse tehtud auke isegi kinni oleks pandud...
Raamatule lisab vürtsi veel peategelase "eriti äge" love story.

No oli ikka lapsik asjandus küll. Raamatu algus andis isegi veidi lootust aga siis läks küll kõik üsna jamaks... Hindeks äärmiselt nõrk kolm - ei olnud õnneks pikk ega venitatud lugu.

Probability Moon

Nancy Kress
Probability Trilogy 1
2000 a.
320 lk.

Humankind has expanded out into interstellar space using star gates-technological remnants left behind by an ancient, long-vanished race. But the technology comes with a price. Among the stars, humanity encountered the Fallers, a strange alien race bent on nothing short of genocide. It's all-out war, and humanity is losing.

In this fragile situation, a new planet is discovered, inhabited by a pre-industrial race who experience "shared reality"-they're literally compelled to share the same worldview. A team of human scientists is dispatched-but what they don't know is that their mission of first contact is actually a covert military operation.

For one of the planet's moons is really a huge mysterious artifact of the same origin as the star gates . . . and it just may be the key to winning the war.

Arvamus:

Kahjuks jälle raamat, mis mulle liiga igav ja aeglane tundus ja mida ma vaid pooleni lugeda suutsin.
Ning kangesti tekkisid paralleelid Cherryhi Foreigneriga...

Maa peab sõda mingite süsinikul põhinevate olenditega keda kutsutakse Fallers ja saab üheselt peksa, kusjuures üldse ei teata, miks need tulnukad inimesi ründavad või mida nad tahavad...
Samal ajal on avastatud ja asutud uurima ühte väga inimesesarnaste tegelastega asustatud ja aurumasinaeelsel tasemel olevat planeeti mida kohalikud Worldiks nimetavad. Asukad on seal peaaegu nagu inimesed, ainult et neil on asi nagu "shared reality", mis nende ühiskonna inimühiskonnast erinevaks muudab. Ning Worldi ümber tiirutab mingi muistne artefakt... Inimesed loodavad sealt tähesüsteemist hankida midagi kasulikku Fallerite pidurdamiseks.
Ja siis käib jutt hirmus pikalt ja tüütult sellest Worldi ühiskonnast, kuidas inimesed seda uurivad ja mõista püüavad - no et miks ta selliseks arenenud on jne. Ühesõnaga üsna sarnane võõrühiskonna kirjeldamine ja uurimine kui Cherryhi Foreigneris... ja jäi mul
Foreigner poolel, jääb (ilmselt loogiliselt) ka Kressi sari pooleli. No oleks siis asjad, uurimised, sündmused või vähegi tempokamalt kulgenud, aga ei - mul hakkas lihtsalt igav! Poolelijätmise märgiks kahjuks hindeks 1.

A Learning Experience

Christopher Nuttall
2014 a.
391 lk.

Earth is not alone. There is a towering civilisation out in the galaxy, far greater than anything we can imagine. But we are isolated from the galaxy ... until now.

When a bunch of interstellar scavengers approach Earth, intending to abduct a few dozen humans and sell them into slavery in the darkest, they make the mistake of picking on Steve Stuart and his friends, ex-military veterans all. Unprepared for humans who can actually fight, unaware of the true capabilities of their stolen starships, the scavengers rapidly lose control of the ship – and their lives.

To Steve, the captured starship represents a great opportunity, one to establish a new civilisation away from Earth and its increasingly oppressive bureaucracy. But with the aliens plotting their revenge and human factions suspicious of the new technology, it will be far from easy to create a whole new world ...

Arvamus:

Lugu sellest kuidas tänapäeva Maa alustab teed leidmaks oma kohta Galaktika teiste liikide mitte kõige sõbralikumas peres.
Lendavad ühed tulnukad Maale inimesi röövima et neist hiljem võitlusküborge teha. Oma õnnetuseks alahindavad nad inimeste arengutaset ja lisaks satuvad nad röövima just endiste USA eriväelast punti, kes piknikut peab. Endised võitlejad saavad kiiresti aru, et tulnukad on eriti ignorantset sorti ja üleolevad ka ning peagi võetakse tulnukate kosmoselaev neilt üle ja laeva endised omanikud tõstetakse kosmosesse. Nii langeb inimeste kätte esimene ülevalguskiirusega lendav kosmoselaev, igasugust uut tehnoloogiat ja laeva andmebaas milles paljugi huvitavat ja kasulikku on.

Meeste juht, Steve, ei kavatse süllekukkunud vara ja sõjalist jõudu ei USA valitsuse ega ÜRO-ga jagada - kogu see poliitika ja bürokraatia on talle lihtsalt vastik - vaid otsustab koos kaaslastega Päikesesüsteemis uue sõltumatu rahva luua. Kui Kuul juba korralik baas tekkima hakkab, tuleb asi Maal avalikuks ja keegi võimulolijatest selle üle õnnelik ei ole, aga teha pole midagi, hammas lihtsalt ei hakka uuele rahvusele-ühendusele kuidagi peale, tegelikult võivad hoopis kosmosessekolinud Maa takistusteta lagedaks pühkida kui tahaksid. Nii et riikidel tuleb uue moodustise tekkega lihtsalt nõustuda ja nendega äri ajades endale tasapisi galaktilist tehnoloogiat hankida ning kosmosesse suunduvat inimvoolu kuidagi kontrollida või siis arengutest üldse täiesti maha jääda.

Kosmoseühiskond aga arendab oma Kuubaasi, asub Marssi terraformima, võtab kasutusele asteroidide vöö ja Titani.
Lüüakse tagasi ka äpardunud inimröövijatest tulnukarassi kaks rünnakut ja lennatakse lähima asustatud tähesüsteemi juurde kaupa tegema ja Galaktikas toimuvat uurima...

Hästi palju on raamatus muidugi tänapäeva poliitikat, jutt on ka Afganistanist, Iraanist, Saudi Araabiast, Põhja-Koreast, terroristidest jne - selge on see, et ega autor tänapäeva poliitikasse ja poliitikutesse erilise sümpaatiaga ei suhtu. Autor annab ka oma nägemuse, millised võiksid tulevikuühiskonna ülesehitus ja põhimõtted olla kui avaneks võimalus seda tänapäeval nullist looma hakata.

Loetav raamat, aga mitte rohkemat. Steve ja ta kaaslaste esimene eesmärk on tegutseda tänapäeva poliitikuid ja poliitikat ignoreerides aga lõpuks tuleb seda poliitikaga arvestamist ikka liiga palju sisse. Nõrk neljake hindeks.

The Price of Admiralty

Richard Tongue
Battlecruiser Alamo 1
2013 a.
248 lk.

Battlecruiser Alamo, under its new commander, Lieutenant-Captain Daniel Marshall, is launched with a half-trained but fully-resentful crew on a desperate mission that will determine the fate of the nascent Triplanetary Space Fleet, hunting down the unknown enemies that have been attacking shipping in the uncharted system, Lalande 21185. When he makes an unexpected discovery, the stakes just keep on rising; with enemies on space and ground, can Marshall save his ship – and a world?

Arvamus:

Jälle üks militaarulme sari. Olid mõned enamvähem huvitavad võitlused, olid mõned huvitavad tegelased, aga üldmulje raamatust oli minu jaoks kesine.
Häiris see, et palju oli poliitikat. Praegune tänapäevanegi poliitika ajab tihti südame pahaks, no mis pagan peaks mind vaimustama panema ulmeline tulevikupoliitika? Et kes kellega käib, kes kellele ära keearata tahab, kes ühte räägib ja teist plaanib... vastik. Ja kõigest sellest poliitikast tulebki, et praktiliselt kogu raamatu kõnnib kapten Marshall kui noateral ega tea keda ta oma laevas usaldada võib ja keda mitte. Mis kõik lõpeb muidugi mässuga laevas. Ühesõnaga see poliitikavärk vedas minu hinnangut raamatust kõvasti alla ja ütles mulle, et järgmise osa lugemisest ma vähemalt praegu huvitatud ei ole. Ning hindeks tuleb 3.