Ark Royal

Christopher Nuttall
Ark Royal 1
2014 a.
459 lk.

If you wish for peace, prepare for war.
-Royal Navy Motto

Seventy years ago, the interstellar supercarrier Ark Royal was the pride of the Royal Navy. But now, her weapons are outdated and her solid-state armour nothing more than a burden on her colossal hull. She floats in permanent orbit near Earth, a dumping ground for the officers and crew the Royal Navy wishes to keep out of the public eye.

But when a deadly alien threat appears, the modern starships built by humanity are no match for the powerful alien weapons. Ark Royal and her mismatched crew must go on the offensive, buying time with their lives And yet, with a drunkard for a Captain, an over-ambitious first officer and a crew composed of reservists and the dregs of the service, do they have even the faintest hope of surviving ...

... And returning to an Earth which may no longer be there?

Arvamus:

Samanimelise sarja esimene raamat. Ja sama heal tasemel kirjutatud kui minu poolt siiani loetud kõik Nuttalli raaamtud.

Inimkond on juba paarsada aastat tasakesi kosmosesse laienenud ja planeete koloniseerinud. Kui algul oodati elevusega ka esimest kontakti teiste mõistuslike olenditega, siis siiani pole seda toimunud. Ootusind on maha jahtunud ja järjest rohkem levib arvamus, et vähemalt kosmilises mõttes lähipiirkonnas oleme meie ainsad mõistusega tegelased.
Ning siis äkki toimubki esimene kontakt, mis pole aga sugugi mitte selline kui kunagi oodati - nimelt ründavad tulnukad mingi hoiatue ja põhjuseta ühte inimeste kolooniat, siis teist ja nii muudkui edasi. Tulnukate vastu saadetud inimeste moodne kosmoselaevastik osutub aga tulnukate sõjalaevadele igas mõttes alla jäävaks. Nii kiiruse, relvastuse, kui mis kõige hullem - laevakerede soomustatuse poolest, inimeste laevad on lihtsalt kaitsetud tulnukate plasmakahurite ja rakettide eest. Inimeste laevastik hävitatakse mõne minutiga.

Nii et asjad on hullemad kui hullud ja Maal oodatakse kaitsetult tulnukate laevastiku saabumist... Viimases hädas tuleb kellelegi poliitikuist uitmõttena meelde inimeste kosmoselaevastiku kunagine uhkus, 70 aastat vana Ark Royal, mida viimastel aastatel rohkem muuseumlaevana orbiidil hoiti, aga mis põhimõtteliselt kiiresti vähemalt lennukorda on viidav. Ark Royal on kõigiti iganenud ja ajast maha jäänud alus, joodikust kapteni ja erinevate üleastumiste eest sinna saadetud meeskonnaga... aga moodsatest sõjalaevadest omal ajal hulga toekamalt ehitatud ja soomustatud.

Ja kutsutaksegi "vanur" tegevteenistusse ja saadetakse uurima, et mis tulnukad, miks, ning kas ja kuidas nendega võidelda oleks võimalik. Ega keegi sõjaväejuhtidest usu, et Ark Royalil mingit edu võiks olla või et ta üldse tagasi tuleks, aga loodetakse et ehk õnnestub laeval Maale natukene kaitseks valmistumiseks aega juurde võita.
Ark Royalil ei lähe aga tänu oma tugevale kerele, laeva väga hästi tundvale meeskonnale, joomises vaheaja teinud kaptenile ja ka parajale portsule õnnele sugugi mitte nii halvasti, kui Maal arvati...

Kui ma enda eelmise raamatuna loetud Guo "Stars at War" puhul kurtsin, et tegemist oli palja skeletiga millel liha puudus, siis Nuttalli puhul selle "liha" puudumist muidugi karta ei ole. Pigem võiks raamatut võrrelda isegi veidi ülekaalulise tegelasega. Mõned raamatutegelaste endassesüüvimised ja mõtisklused ning minevikuekskursid tundusid juba liigagi põhjalikud ja pisut ülepaisutatud olevat. Ja nagu Nuttalli puhul ikka, ei pääsenud raamatus ka seekord poliitikast, aga seda oli õnneks antud loos siiski mõistlikkuse piires.
Minu arvates korralik raamat. Ei hiilgav, aga igati loetav ja pinget ning põnevust pakkuv. Neli hindeks.