Extinction Wars 2
2014 a.
347 lk.
Earth's last Assault Troopers storm an alien ship the size of a planet!
After escaping from the Jelk Corporation and hijacking a battlejumper, Creed thought he was free of the extraterrestrials and their war. Now the Lokhars want to hire him, offering advanced technology to clean the radioactive Earth and starships to defend the Solar System.
The mission? After untold centuries, an ancient, planet-sized vessel has gone online, opening a gateway to a collapsing universe. Anti-life aliens are coming through. Before it’s too late, the assault troopers have to storm the ship and seal the portal.
Creed will do anything to save the last remnants of humanity, but this will be a commando raid like no other against an enemy that shouldn’t exist. Creed will need all his cunning and determination if he hopes to bring his people back alive.
Arvamus:
Creed oma kommandostega maailma päästmas. No esmalt teeb ta relvade abil Lokharditele selgeks, et inimesi tuleks nendega võrdsetena kohelda. Ei mingeid elajaid. Mis tiigritele raskesti kohale jõuab aga kui Creed nende printsessi maha laseb, viimaks ikka selgeks saab. Sõlmitakse leping Maa taastamiseks ja kahele miljonile ellujäänud inimesele sõjalaevade andmisest, värvatakse väheste allesjäänud inimeste seast veel sada tuhat rünnakväelasteks ning suundutakse koos miljonite Lokhari sõduritega hüperruumi kus eelmises osas jalgalasknud Iidsete artefakt mingi portaali on tekitanud. Selle portaali kaudu püüavad ühe oma elupäevade lõppfaasis jõudnud universumi asukad sealt põgeneda ja on meie universumi oma uue elupaigana sihikule võtnud. Meie universumi põlisasukate jaoks nende tulnukate plaanis muidugi kohta ei ole.
Inimeste ja tiigrite ülesandeks on see portaal sulgeda, et igasugust jama sealt paralleeluniversumist meie omasse ei tuleks. Miljonitest tiigrisõduritest pole selle ülesande realiseerimisel küll suurt abi ega asja, aga moderniseeritud inimesed - rünnakväelased - saavad ülesandega lõpuks muidugi hakkama. Ja loomulikult on see Creed, kes Iidsete artefaktile - ilmselt mingile superarvutile - augu pähe räägib, et too sealt hüperruumist meie universumisse tagasi koliks (see sulgeks portaali) ja hoopis millegi huvitavama ja tema ülimõistusele sobivamaga tegeleks - no näiteks selliste erakordsete olendite kui inimeste uurimisega. Millega artefakt muidugi ka nõustub ja hüperruumist meie Päikesesüsteemi asteroidide vööndisse kolib.
Ohjah. Tänu minategelase robustsele ja lihtsakoelisele kuid jõulisele ja omal viisil kavalale ja õiglasele isikule on lugu ikka sama brutaalne ja lihtsake kui sarja esimenegi raamat. Aga no seekord häiris see mind veidi vähem kui esimese osa puhul, eks ma juba teadsin, mida raamatust oodata.
Näitena raamatu ulmelisest sisust toon ära selle, kuidas Creed paralleeluniversumitest ja hüperruumist aru sai.
Kujutage endale ette hulka ühte kimpu seotud õhupalle. Iga õhupall on üks universum ja selle sees on kõiksugu selle universumi galaktikad ja asukad. Kimpuseotud õhupallid on küll üksteise läheduses, aga nende "sisud" omavahel kokku ei puutu. Õhupallide vahele jääb aga vaba ruum, mis on siis hüperruum. Väga arenenud tehnika abil võib oma "õhupallist" välja tungida, siis õhupallidevahelises ruumis liikuda ja mõnda teise õhupalli (universumisse) siseneda. No ja see Iidsete artefakt liikuski meie õhupallist sinna õhupallidevahelisse ruumi ja millegi hea pärast tekitas siis portaali, mille kaudu ühe teise tühjaksjooksva õhupalli asukad pääsesid samuti sinna õhupallidevahelisse keskkonda. Kavatsusega sealt edasi mõnda uuemasse ja tervemasse õhupalli liikuda. Kas too Iidsete artefakt neile selleks samuti portaali avanud oleks ja miks ta seda teha oleks tahtnud või osanuks pahad tulnukad hüperruumist ise meie õhupalli tungida, sellest ma päris aru ei saanudki, aga ju siis vist. No ja Creed meelitas artefakti meie õhupalli tagasi ja portaal sellest rikkiläinud õhupallist õhupallide vahele (hüperruumi) igal juhul sulgus. Mis neist hüperruumi jõudnud tulnukatest sai, pole aimugi. Vot sedasi :D.
No mina ei saa sellisele loole üle kolme kuidagi hindeks panna. Esimese osaga võrreldes võtan kolme tagant ohtrate miinuste hulgast paar tükki vähemaks... :).
Sissejuhatus:
Peale Suurt Surma oli inimkond väljasuremise äärel. Kui võtame vastu valesid otsuseid, ei jää inimestst enam kedagi järele. Sellise reaalsuse tunnetamine muutis iga mu sammu keeruliseks.
Kui rääkida ründelaevastikust, siis oli Maal üksainus tänu minule Jelkilt äravõetud rünnakhüppaja (battlejumper - kuidas pagan seda tõlkida? :D). Probleem oli selles, et me olime liiga lollid paljudest tema võimalustest arusaamiseks. Tehnoloogiast arusaamise mõttes olime kui terasrotid (stainless steel rats) tulnukate vabrikus. Me möödusime aukartusega helendavatest konveieritest, robotvermijatest ning hüdraulilistest pressidest. Kõik oli tohutu ja hämmastust tekitav, kaugelt üle meie närilisemõistuse. Kui meid veel rottidega võrrelda, siis meil oli väga vähe aega kõigest asjadest arusaamiseks enne kui rotitapjad saabuvad ning meile lõpu peale teevad.
See "meie" tähendas sadat kuutkümmend kaheksat kosmose-ründeväelast. Minu nimi on Creed, lihtsalt Creed. Mu eesnimi pole mulle kunagi meeldinud. Too "meie" tähendas ka paari miljonit Maale jäänud inimest, väheseid ellujäänuid peale peale salakavalate tulnukate jõhkrat rünnakut.
Kas kõlab melodramaatiliselt? Aga seda see pole. Karm tõde universumi kohta on, et see osutus muidugi väga halastamatuks kohaks. Ma selgitan.
.....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar