The Slaver Wars 1
2013 a.
161 lk.
Disaster has struck the first Moon landing to be attempted in years. Commander Jason Strong and his fellow lunar explorer Greg Johnson have become stranded with no way home. In desperation, they set off in their lunar rover to check out an anomaly they discovered on their descent. What they find will shake their beliefs and what they know of human history. It is the beginning of an adventure that will take them far out into the Solar System and to a discovery that is beyond belief.
Arvamus:
Üle hulga aastate saadetakse kaks inimest jälle Kuule ja asi läheb veidi nihu. Kuule laskumisel segab miski laskumismooduli radarite tööd, satutakse mingi kraatrikese servale ja moodul keerab end külili. Mehed on terved, sidet Maaga miski ikka segab ja mooduli Kuult äralennuks püstiasendisse saamine on kahele mehele ülejõukäiv. Meestele näib, et nende päevad on peagi loetud. Et niisama tegevusetult hapniku ja toidu otsalõppemist pole ka just meeldiv oodata, otsustavad Jason ja Greg oma elu viimastel päevadel uurida, mis pagana signaal nende laskumist segas ja selle untsu ajas.
Veidi matkamist (kuukulguriga kulgemist) ja leitakse ühest suuremast kraatrist mingi kosmoselaeva jäänused. Ilmselt oli meeste mooduli sellest ülelend käivitanud vrakis mingi majaka.
Vrakk ise on suur ja laevast on järel ka suhteliselt terveid sektsioone. Mehed asuvad muidugi neid uurima, pääsevad tulnukate laeva sisse ja asi muutub aina põnevamaks, kuna laeva sisustus näib olevat täpselt inimestele mõeldud. Veel veidi nakitsemist ja jõutakse laeva sillale. Ning seal võtab oma viimaseid energiavarusid kasutades meestega ühendust laeva AI - kena noore naisterahva kujul... ühesõnaga inimene mis inimene.
Loomulikult saadakse seejärel peagi Maaga ühendust, antakse teada oma üllatuslikust leiust ja kõigest muust sellega seonduvast üliolulisest teabest.
Lugu on ladus ja parajalt põnev - selline korralik ajaviitekirjandus, aga on mõned sisulised asjad, mis mind kangesti närvi ajasid.
Kõigepealt see läbi kogu raamatu käiv meeste soigumine oma peredest. Kui mehed on vaid paar päeva Kuul olnud ja enamvähem selge, et nad niipea seal surema ikka ei hakka, siis on Gregil pidevalt probleem, et küll tahaks oma peret näha, kuidas neil küll ikka läheb jne., Jason soiub küll veidi vähem aga tal pole ka naist ega last, ainult õde ja vend, kuid nendegi pärast on ta pidevalt mures. Ma saan aru et perekond on ikka tähtis ja igaüks hoolib ja muretseb lähedaste pärast aga no mida kurat sa astronaudiks hakkasid, kui ei saa paar päeva pereta läbi? No hakanud raamatupidajaks, pääsenuksid igal õhtul peale kella viite koju naise ja lapse juurde. Või näiteks Jason kui talle peale Maale naasmist ja seal paar nädalat puhkamist tehakse ettepanek Kuule tagasi minna - oi kuidas ma sellest nüüd õele räägi, oi mida ta küll selle kohta öelda võib, kas ta on ikka nõus, et ma tagasi lähen? No mis kurat see õe asi on või mida Jason selle õe arvamuse pärast nii ähmis on? No tule taevas appi, kaalul on ilmselt kogu inimkonna tulevik ja mehel on probleem, mida õde tema tööst arvab. Lapsik jama ju.
Või Gregi pidevad küsimused iga uue asja kohta: "Are that safe?" No mis astronaut sa oled kui iga uut asja kardad?
On ka loogikavigu: näiteks Ceresele lennu eel käsib Jason AI-lt küsida, millised võivad sealse baasi turvameetmed olla. Ja siis ei tunne AI vastuse vastu huvi enne, kui Ceresele jõudma hakatakse - ning siis on oi-oi-oi ja ai-ai-ai lahti. No mis sa selle vastu enne startimist huvi ei tundnud, et kas sind võidakse Cerese juures kohe pilbasteks tulistada ja kuidas seda ära hoida?
Ilma selle pideva ja tüütu perearmastuse rõhutamiseta pannuks ma loole ehk isegi neljakese hindeks aga nüüd jääb hindeks kolm. Kuid järgmise osa võtan ette küll, ehk on seal neid esimese raamatu lapsusi vähem.
Koduleht muidugi ka: http://www.raymondlweil.com/
Algus:
Ekspeditsiooni komandör Jason Strong põrnitses vigastatud laskumismoodulit ja tundis, kuidas tal kõhus keerama hakkab. Tema parim sõber ja teine piloot Greg Johnson seisis ta kõrval. Mõlemad kandsid Kuul viibimiseks mõeldud kohmakat valget skafandrit. Jason kuulis läbi skafandri raadio Gregi rasket hingamist. Jasonil endalgi oli olnud raske rahulikult hingata. Laskumine oli olnud täielik katastroof. Ning sellise olukorra puhuks ei olnud mingit varuplaani. Nad olid Kuul ning väljapääsmatus olukorras; võimalust kojupääsemiseks ei olnud.
"Neetud!" ütles Greg viimaks veidi ebakindla häälega. "Nüüd oleme küll täiesti plindris. Kuidas see juhtuda sai?"
Mõlemad mehed põrnitsesid nende laskumismoodulit mis toetus küljega vastu tillukese kraatri äärt. Kraater oli alla kahe meetri sügav, aga sellest oli olnud küllalt, et üks mooduli tugijalgadest libises ja moodul seetõttu külili vajus.
"Ma ei näe mingit viisi mooduli püstisaamiseks," kommenteeris Jason mõeldes sellele, mida neil selleks vaja läheks ja millised seadmed nende käsutuses on. "Sellise asja juhtumist ei peetud üldse võimalikuks."
.....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar