Icarus

Stephen Fender
Kestrel Saga 2
2013 a.
310 lk.

Intelligence reports have begun to filter in from the former Outer Sphere: the Kafaran hordes are rearming, aligning themselves and their past allies into a new force known as The Army of Light. Half a decade ago, the Unified Collaboration of Systems barely managed to defeat them, and the cost had been grievously high. With Unified Sector Command fleet strength down to perilous levels, it is anyone’s guess who will come out the victor this time.

Shawn Kestrel, former civilian cargo pilot, has been mysteriously recruited back into Sector Command. Even more baffling is that he is ordered to take command of an elite squadron of advanced starfighters, incorporating technological improvements beyond anything he’s ever seen before.

However, before Shawn has a chance to immerse himself into his new role, a derelict ship from a missing fleet suddenly appears, and the questions it raises have dire consequences that will reverberate throughout the entire galaxy. Working alongside the beautiful intelligence agent Melissa Graves, Shawn must race to uncover the truth behind the fate of the Icarus before it’s too late.

Arvamus:

Jätkub ikka see esimese osa tegevusliin mida ma siis sissejuhatuseks pidasin. No kui viieosalisest sarjast kaks raamatut tunduvad olema millegi sissejuhatus, siis äkki see ei olegi sissejuhatus vaid raamatu päris-sündmustik ja see ongi autori poolt tahtlikult selline paista lastud? Äkki mina mõtlesin liiga suurelt järjekordset galaktilist sõda oodates ja sari piirdubki vaid kadunud laevadegrupi otsingutega ja Shawn Kestreli ning Melissa Gravesi (kadunud admirali tütar - kõrge luureagent) vaheliste tunnete, teineteise nokkimise ja paikapanemispüüdlustega?
Ei noh, kui enda ootusi tulevastest suurtest sündmustest veidi tagasi tõmmata, siis kõlbab sari sellisena ka lugeda, kuigi ta võinuks muidugi enamat sisaldada. Ja siis tähendab see ka seda, et Shawni ja Mlissa suhte tähtsus sündmustikus tõuseb ja järelikult saab seda vastastikust aasimist ja torkimist ja õhkamist-ohkimist veel suuremas koguses lugeda - see müüd minus küll suurt vaimustust esile ei kutsu.

Sisust. Superemalaev Rhea päästab Kestreli aluse piraatide käest. Kestrelile tehakse keeldumist mittevõimaldav ettepanek koos oma antiikse lennuvahendiga vähemalt antud operatsiooni ajaks armeesse naasta. Melissa saab aga Rhea teostatava luureoperatsiooni juhiks - eesmärk välja selgitada mis Melissa isa juhitud üksusega juhtus ja mis üldse piirialadel toimub. Siis tuleb mängu mingi salapärane planeet nimega Teine Maa kus sõja ajal kafaranidega oli salajane uurimislabor. Ametliku versiooni kohaselt olevat planeet kafaranide poolt hävitatud ja sellele läheneminegi on nüüd ametlikult keelatud. Hakkab aga tasapisi paistma, et planeet polegi ehk nii väga hävitatud ja seal tundub käijaidki olevat, ning tekib ka kahtlus, kas need ikka tegelikult olidki kafaranid, kes planeedil katastroofi korraldasid. Ja ka Teise Maa kaasajaga tundub mitmeid salapäraseid asju seotud olevat.
Aga veel enne kui Rhea kursi Teisele Maale võtab, avastatakse üks kadunud admirali gruppi kuulunud alus nimega Icarus - korralikult sõelapõhjaks muudetuna. Kestrel ja agent Graves käivad laeval uurimas, et kes, miks ja kuidas ning lõppkokkuvõttes toob see uurimine endaga kaasa uusi vastuseta küsimusi - nimelt juba Kestreli-Gravesi Rheale tagasijõudnutena paneb keegi pihta osa nende poolt Icaruselt hangitud andmeid.

Kokkuvõtteks võib öelda, et lugu sujub, tükati on üsna põnev. Tükati kui fookuses on Kestreli ja Melissa vastastikused suhted, kisub asi veidi imalaks ja kohati tüütuks. Aga sarja esimesest osast ehk isegi grammi võrra parem raamat oli. Kuigi üle kolme see minu hinnangut siiski ei kergita, ootan enamat.