The Slightest Hope of Victory

Christopher Nuttall
Outside Context Problem 3
2013 a.
570 lk.

The aliens have landed ... and Earth will never be the same. A third of the world is occupied, groaning under the weight of alien oppression, while the remainder is in chaos or preparing desperately for the final battle. As the aliens unveil their long-term plans for humanity, a horror unmatched by any purely human foe, it becomes clear that the end will not be long delayed. Humanity’s darkest hour is at hand.

But humanity will never give up, not as long as there remains a slightest hope of victory. From the heartland of America to the skies over Britain, from the deepest depths of the ocean to the cold darkness of space, the battle to decide the future of two races is yet undecided ...

And the Battle for Earth has yet to be won.

Arvamus:

Jätkub sama teise osa teema - tulnukad kindlustavad oma võimu ja jänkide vastupanuliikumine püüab tulnukaid ja kvislingeid vahetevahel häirida. Esimene pool raamatust kulgebki sellises tuttavas ja depressiivses toonis.
Põnevamaks läheb raamatu teises pooles kui sündmuste põhiraskus kandub Inglismaale kuhu ka USA president salamisi jõuab. Tulnukad saavad haisu ninna paarist vastupanuliikumise saladusest ja ilmselt ka enda dissidentidest ja nad otsustavad oma võimu Maal veelgi kindlustada. Ehk siis vallutada ühe kahest veel okupeerimata ja mingitki sõjalist jõudu omavast riigist - nimelt Inglismaa (teine selline riik on Venemaa...). Inglased näevad peatset rünnakut ette ja valmistuvad võitluseks. Et see on inimestele ilmselgelt tõesti viimane võimalus tulnukatele vastu hakata, siis koondatakse kõik veel olemasolevad jõud ja koordineeritakse oma tegevus ka USA partisanide ja Venemaaga.

Siin on muide koht, kus ka meie (kaudselt) äramärkimist leiame. Nimelt nõuab Venemaa koos läänega väljaastumise eest tasuks (võimaliku võidu korral) Kesk-Aasia ning Ida-Euroopa ja Baltikumi enda mõjusfääri andmist. USA president venelastele seda ilma pikemalt kõhklemiseta muidugi ka lubab...

No ja raamatu lõpus toimubki siis otsustav jõukatsumine: pahade juhtidega tulnukad versus Inglismaa, USA sissid, heade juhtidega tulnukad, kaasa aidata püüdvad teised lääneriigid, Venemaa.

Kes võidab, ei ütle, aga selge on see, et võitku kumb pool tahes, Maal pole tulevikus enam miski endine... tulnukad on siin ja siia nad ka jäävad, küsimus on vaid selles, kas "heade" või "halbade" juhtide käe all.

Kolm osa oli selle sarja jaoks nagu veidike palju. Ühekülgseks ja üksluiseks läks lugu kohati. Või ehk poleks pidanud kolme osa praktiliselt järjest lugema vaid oleks pidanud osade vahel vähemalt mõnekuused pausid pidama? Ja need pidevad kõrvalepõiked ja loo võrdlused tänapäeva poliitika ja lähiajalooga samuti venitasid lugu ja tapsid pinget. Aga noh, selle raamatu viimases veerandis tuli sündmustesse rohkem tempot sisse ja pinge tõusis, mis lõpuks üldmuljet kohendas. Teisalt oli aga raamatu finaal ikka täiesti üllatustevaba. Nõrk neli hindeks.
Ning autori sarja põhiideega, et kosmose uurimisele ja selle kasutuselevõtmisele tuleks meil tänasest hoopis rohkem tähelepanu pöörata ja raha kulutada, olen ma täiesti nõus. Sest no ei tarvitse ju kosmosest mingi üüratu tulnukate kosmoselaev meile kaela sadada, aitab ka tillukesest mõnekilomeetrisest kivimürakast mis Maa sihikule võtab ja praeguses asjade seisus oleme me siis ju täiesti abitud.

New Dawn

Chris Hechtl
Wandering Engineer 1
2010 a.
474 lk.

It it always darkest before the dawn. For 713 years the scattered survivors of the Xeno-Federation war have known this. Sol and the core star systems are gone.
The scattered survivors on far flung worlds and space colonies must try to survive a universe gone mad. They have spent that time scratching an existence out of whatever they could. Those trapped aboard surviving space colonies waited until the parts failed and life support was snuffed out.
But a free trader with an all female crew are about to change things. Fleeing a pirate they will stumble across a relic from their distant past. When that lifepod opened they will begin the journey back into the light of a New Dawn.

Arvamus:

Toimus kunagi Xeno-Föderatsiooni sõda. Osapooled tagusid teineteist ikka päris pudruks ja inimesed asustavad nüüd vaid üksikuid allesjäänud planeete ja elavad üsna primitiivselt. Mõned laialilagunemise äärel kosmoselaevad siiski ka veel lendavad. Üks selline planeedilt planeedile kaupu vedav romuhunnik leiab päästekapsli selles üle 700 aasta külmutatud olnud endise Föderatsiooni laevastiku admiraliga.
No ja admiral hakkab kohe tegutsema ja seab enda kaugemaks eesmärgiks Föderatsiooni taastamise. Admiral ise on selline pooleldi küborg, kolme AI ja ohtrate muude lisavidinatega tegelane ja üllatus-üllatus, väga kõva insener..
Admirali esimeseks eesmärgiks on ta leidnud romu jälle kosmoselaevaks muuta ja selle laeva remontimine ning ta naistest meeskkonna (või tuleks hoopis naiskonna öelda) koolitamine. Sest enamusel laeva meeskonna liikmetest pole elementaarsetki haridust, mõned on suisa kirjaoskamatud.

Nii et sarja esimene osa ongi "Käsiraamat lollidele kosmoselaeva parandamiseks" pluss ohtralt algteadmisi füüsikast, astronoomiast, navigatsioonist ja muust sellisest. Ja et laeva liikmed on peaaegu kõik naised, siis lisab see loole tugevalt vürtsi ja omapära.

Hea raamat (ja oleks veel parem olnud, kui ta veidi lühem olnuks); selline heatahtlik; vaba mõttetust vägivallast; lugejat hariv - huvitav milline seal tõsifaktide ja ulme suhe oli - mul läks kohati vahettegemisel järg käest ära; et naistega tegu, siis ei puudu ka tunded - eriti muidugi naiselik vihkamine.
Mulle lugu meeldis kuigi ta veidi venitatud oli ja keelekasutus autoril kohati veidi ühekülgne tundus olevat (aga no mis inglise keele pruukimise hindaja mina olen...), korralik neli tuleb raamatule hindeks küll.

The Legend of Earth

T. R. Harris
The Human Chronicles Saga 5
2012 a.
248 lk.
Adam Cain is an Alien with an Attitude!

And now, as all the powerful forces in the galaxy converge on the planet Juir, Adam and his band of Human Supermen must fight to save not only their lives, but all the people on Earth! After a horrific invasion of the planet Juir by the Kracori, Adam and the Juirean leader must escape from an underground bunker in time to warn the Earth about a second attack by aliens -- this time by the Kracori.

In the exciting FINAL Volume of PART ONE of The Human Chronicles Saga, everything has been leading up to this! Now the Human race must contend with their new-found status -- as the most-powerful beings in the galaxy! Sometimes it's good to be the King. Other times, it's not.

Find out which in The Legend of Earth.

The action and humor -- as always -- is non-stop, and the Superman-like abilities of the Humans are on full display in this latest book.

This Epic Saga is full of spectacular space battles, exotic aliens, political intrigue and heroic deeds, and all presented in a gritty, realistic form that will make you believe that these are real people engaged in real adventure. Let the awe and wonder of interstellar adventure come home with you.

Arvamus:

Lõppmäng. Teadagi milline. Kuigi väike ootamatus oli seal ikka sees.
Kui nüüd kogu viieosalisele sarjale tagasi vaadata, siis võiks loetu lühidalt kokku võtta sõnade või motoga:
Human (Menschen) über alles!
Ei tea kas on viga minus või mis, aga minu jaoks jäi sarjast veidi rassistlik alatoon kõlama.
Inimene on meie galaktika superman. No vähemalt füüsiliselt. (Vaimselt ja teadmiste poolest olnuks seda keeruline väita kui Maa üks kolkaplaneet oli ja isegi ülegalaktilisse ühendusse ei kuulunud).
No ja Adam oma pideva korrutamisega, kui tore on tulnukaid maha nottida, et puhas rõõm ainult...

Seega sarjas põnevust ja tegevust on, samas on aga teatud halb maik loetul samuti juures.
Ahjaa, konkreetselt sellele siinsele viimasele osale siin samuti kolm hindeks - ega ta eelmistest osadest millegi poolest ei erinenud ega esile ei tõusnud.

The Tactics of Revenge

T. R. Harris
The Human Chronicles 4
2012 a.
261 lk.

In The Tactics of Revenge -- the exciting continuation of The Human Chronicles Saga -- we find our hero ex-Navy SEAL Adam Cain and his band of intergalactic Raiders fighting a behind-the-lines insurgency against the Juirean Expansion. In the meantime, the Human Fleet is now ready to take on the forces of the Expansion in massive head-to-head battles among the stars. But not all is as it seems, as the puppet-masters -- the Klin -- soon learn that the Humans -- and Adam Cain in particular -- are aware of their behind-the-scenes manipulations of the Human-Juirean War.

The action -- as always -- is non-stop, as Adam continually jumps from one frying pan into another fire, until he is finally standing before the Supreme Leader of the Klin himself.

This Epic Saga is full of spectacular space battles, exotic aliens, political intrigue and heroic deeds, and all presented in a gritty, realistic form that will make you believe that these are real people engaged in real adventure. Let the awe and wonder of interstellar adventure come home with you.

Arvamus:

Esialgu on kõik rõõmsad ja rahul, kõik osapooled arvavad, et sündmused arenevad just nende plaani kohaselt. Juirid arvavad, et nad on inimeste laevastikku väljakurnamistaktikaga lõksu meelitamas; klinid arvavad, et nemad kontrollivad inimeste tegevust ja on valmis sobiva hetke saabudes nii juiri kui inimeste sõjajõudude jäänuseid hävitama; inimesed arvavad, et suudavad õige hetke tulles klinide "juhendamise alt" vabaneda ning et nad tulevad toime nii klinide kui juiridega.
Kui nii mitu osapoolt arvab, et nende jaoks sujub kõik hästi, siis on ilmselge, et mõnel pooltel ei saa teps mitte õigus olla. Ja kõigele lisaks otsustavad suurde mängu sekkuda veel ühed teised klinide poolt lisaks inimestele kahurilihaks "kodustatud metslased".

Ainus kes ei saa sündmuste käiguga eriti rahul olla on vaenlase (juiride) tagalas diversiooniakte korraldav Adam koos oma kaaslastega - juiride eest põgenedes satutakse hakatuseks klinide kätte ja omakorda sealt põgenedes juiride küünte vahele...

Kohati on põnevust veidi rohkem kui eelmistes osades, siis järgneb aga kohe minu jaoks suht magedaid lõike... ühesõnaga autor hoiab kindlalt oma sarja keskmist taset ja suuri kõikumisi üldmulje osas ei ole. Seega hoian mina ka enda võetud arvamustaset ja hindeks jällegi kolm.

The War of Pawns

T. R. Harris
The Human Chronicles 3
2012 a.
302 lk.

In The War of Pawns, Adam Cain, a Human lost in a galaxy of alien empires and exotic locales, fights desperately to return to Earth, only to find that his homecoming is anything but joyous. In the aftermath of a devastating attack upon the Earth, Adam learns that the Humans have been played for fools by the evil Klin race. Now he has two enemies to fight -- the Juireans, and now the Klin.

Arvamus:

Adam jõuab viimaks koju! Koos hoiatusega juiride läheneva rünnaku ja kõikidega manipuleerivate klinide eest. Aga au ja kuulsuse asemel kuulutatakse ta hoopis reeturiks, kes juiridele Maa asukoha kätte on näidanud. Sest klinid ütlevad nii.

Ja edasi lähebki kõik esialgu ludinal klinide plaani järgi. Juirid jõuavad oma laevastikuga Maa juurde, hävitavad paaritunnise orbitaalpommitamisega miljard inimest, siis astuvad klinid omakorda varjust välja, purustavad juiride laevastiku, saavad inimeste silmis korrapealt Maa päästjateks ning kutsuvad inimesi üles Juiridele kätte maksma. Muidugi klinide abiga ja klinide juhtimisel.
Aga siis hakkavad klinide plaanis esimesed tõrked ilmnema. Adam oma seltskonnaga pääseb juiride rünnaku ajal Maalt põgenema (ta oli vahepeal reeturina juba trellide taha pistetud) ja suundub tagasi "tsiviliseeritud" galaktikasse (tulnukate peale endisest veelgi vihasemana) ning mitte kõik jänkide sõjaväes ei võta klinide juttu ja motiive puhta kullana. Nende jaoks hakkab Adami räägitul pikemas perspektiivis paistma üha rohkem tõepõhja alla olevat.
Nii et inimesed valmistuvad klinide toel juire ründama, inimeste relvajõude juhtivad kõrgemad sõjaväelased aga peavad salaja ka klinidel hoolega silma peal ja püüavad vaikselt inimesi üha vähem klinide sõjalisest jõust sõltuvaks muuta. Ehk siis klinide tehnoloogiat ja relvajõude sala ning pisitasa üle võtta.

Isegi nagu veidi põnevam raamat oli kui kaks eelmist osa. Mis muidugi ei tähenda, et raamat millegi poolest neist sügavamõttelisem või sisukam oleks olnud. Aga ajaviiteks ja vahelduseks kõlbab lugeda küll, normaalne kolm seekord.

Alien Assassin

T. H. Harris
The Human Chronicles 2
2012 a.
203 lk.

Adam Cain is now an intergalactic assassin, making a living fulfilling contracts mainly on the most unsavory of the alien criminal element. When his main benefactor is himself assassinated, Adam is in for a surprise when he meets up with his main competition...

In the meantime, the Juireans have moved a massive force into The Fringe to search for the Klin and are subsequently involved in a spectacular space battle with the Klin-surrogate Humans and The Fringe Pirates, lead by Riyad Tarazi. We learn some secrets about the Klin-Human relationship that will leave you guessing as to what's really going on...

Then Adam, Riyad, and the two aliens, Kaylor and Jym, all meet up again to pursue the best lead they have as to the hiding place of the Klin and their Human army in The Fringe. Adam eventually is able to build his own rebel force out of displaced Humans and attempts to squelch the Klin plan for the Humans, a plan that could destroy the entire Human race...

Arvamus:

Adami ainus eesmärk on Maale tagasi pääseda, selleks tuleb aga esmalt Maa asukoht teada saada, seda teavad aga ilmselgelt ta röövinud klinid, järelikult tuleb need klinid üles leida. Aga et kedagi kusagilt otsida, peab sul raha olema, raha tuleb aga kuidagi teenida. Millist tööd oskaks ja suudaks eriväljaõppe saanud hästitreenitud eriüksuslane Adam füüsiliselt nõrgukeste tulnukate maailmas kõige paremini teha - muidugi tappa. Seega ongi amet rahateenimiseks leitud, tuleb hakata palgamõrvariks. Ja pealegi kui saab maha nottida igasuguseid pagana tulnukaid, kes kõik on Adami arvates tema kodunt eemale sattumises süüdi, siis on ju lausa sulaselge rõõm seda oma uut tööd teha.

Oma esimese eesmärgi elluviimisel, klinide otsimisel, satub Adam aga "tsiviliseeritud" galaktika suurde võimumängu.
Kunagi aastatuhandete eest olid klinid ühed meie galaktika valitsejad, siis aga nottisid juirlased nad maha ja asusid nende asemel meie galaktikat valitsema. Vaid vähestel klinidel õnnestus varjuda ja nüüd on nad aastatuhandeid juiridele kättemaksu haudunud. Ning klinide kättemaksuplaani üheks osaks on "superolendid" inimesed. Näib, et klinid üritavad juirid inimeste vastu ässitada ja kuni juirid inimeste hävitamisega tegelevad (ning vastupidi), neilt galaktika juhtimine ära võtta.
Sellise segapudru sisse on siis Adam ja ta paar kaaslast sattunud. Aga paistab, et nii klinid kui juirid peavad varsti tõdema, sa võid teha mida iganes, on vaid üks asi, mida teha ei maksa - ei tohi inimesi torkida. See võib sulle väga kalliks maksma minna.

Ikka samasugune kerge tegevuserohke parajalt põnev ajaviitelugemine kui sarja esimenegi osa ja hindeks ka samuti kolm.

The Fringe Worlds

T. R. Harris
The Human Chronicles 1
2011 a.
172 lk

Adam Cain is ... an Alien with an Attitude!

 After all, how would you feel if you were abducted by aliens and transported into a strange, new universe away from your home, your family -- everything familiar to you? Would it make you happy? Not likely!

Now imagine you're stronger, faster and more coordinated than every alien you encounter. Would you start kicking some ass? Of course you would!

This is the story of Human superiority in the galaxy, a gritty, realistic profile of a young Navy SEAL who doesn't like aliens very much -- and he makes them pay for disrupting his happy life back on Earth!

Arvamus:

Just selline kerge lugemine mida tahtsin peale Nuttalli eelmist raamatut. Ajaviitelugu, ei suuremat sügavat mõtet, rohkesti tegevust, veidi põnevust, aju puhkas...

Mingid tulnukad ärandavad Maalt Adam Caini, USA sõjaväe eriüksuslase. Ära viiakse veel teisigi inimesi, aga teatud sündmuste keerises saavad Caini saatusekaaslased surma ja Cain on üksinda tulnukate maailmas ning sündmuste keskel. Kohe selgub ka, et Caini (inimeste) füüsilised võimed on igasuguste erinevat sorti tulnukatega võrreldes mitu klassi paremad, nii et eriti selline korraliku sõjaväelise väljaõppega tegelane kui Cain võib end tulnukate keskel supermanina tunda.
Cainil on aga vaid üks suur eesmärk - pääseda tagasi Maale oma naise ja lapse juurde... ning kerigu kõik need kuradi tulnukad oma poliitika ja kõige muuga väga kaugesse ja pimedasse kohta. Aga kojupääsemine paistab keeruline olevat...

Lihtne pretensioonitu ajaviitekirjandus nagu juba märkisin, hindeks kolmeke.

Under Foot

Christopher Nuttall
Outside Context Problem 2
2012 a.
489 lk.

Earth has fallen...the United States and the Middle East have been occupied by alien forces, while the rest of the world is collapsing into chaos. And yet humanity is still fighting; the underground resistance fights a bitter insurgency against the aliens, with the population forced to choose between resistance and collaboration. The fight seems hopeless, yet humanity dares not lose. If the aliens win, resistance will not only be futile, but inconceivable.

Earth has fallen, but the battle is far from over.

Arvamus:

Nii depressiivset ja sünget raamatut pole ma ammu lugenud, või kas üldse varem olengi. Kõik mis vähegi saab inimeste jaoks halvasti olla, seda ka on; kõik mis võib inimestel ebaõnnestuda, kindlasti lõpuks ka ebaõnnestub; kõik mis võib seoses tulnukate invasiooniga õudne ja jube olla on autori poolt ka loosse sisse pandud.
Ja mis teeb asja eriti mõjusaks, siis see, et kõik on kuradi reaalne. Raamat võiks olla vabalt veidi ilukirjanduslik dokumentaalkroonika ühest võimalikust realiseerunud tulevikustsenaariumidest. Sellisest stsenaariumist, mille tõenäosus on 0,0... aga mis pole mingil juhul välistatud.

Tulnukad on nüüd osa Maast okupeerinud, okupeerimata osal valitseb otsatu kaos ja segadus.
USA president varjab end punkris ja ta võidakse iga hetk tabada;
USAs püüab põrandaalune vastupanuliikumine tulnukatega võidelda, Chicagos püüab partisaniliikumine pead tõsta – lootusetu – linn tehakse maatasa, mujal tapetakse inimesi tuhandete viisi;
Iisrael püüab tulnukatele vastu hakata ja kasutab ka tuumarelvi – lootusetu – tulnukad saavad juutidest kergelt jagu;
araablased Saudi-Araabias püüavad midagi tulnukate vastu teha – lootusetu.
Tekivad igasuguse kvislingid ja tulnukate teenistusse lähevad ta tuhanded need, kes ei näe ellujäämiseks muud võimalust.
Tulnukate jaoks pole inimestel mingit tähtsust, Maa on nüüd nende KODU ja kes neile ette jääb, kes neile kasulik ei ole, lihtsalt hävitatakse.

Oeh, karm lugu. Kui poleks raamatu viimast peatükki...
Mis veel – päris raske on sellist asja lugeda. Ja ega autori sõnaohtrus ja sagedased ekskursid meie ajalukku ning poliitikasse lugemist lihtsamaks tee. Aga et raamat nii mõjus oli, siis vähemalt nelja pean küll panema.

A Hymn Before Battle

John Ringo
Posleen War 1
2001 a.
480 lk.

With the Earth in the path of the rapacious Posleen, the peaceful and friendly races of the Galactic Federation offer their resources to help the backward Terrans—for a price.

Humanity now has three worlds to defend.

As Earth's armies rush into battle and special operations units scout alien worlds, the humans begin to learn a valuable lesson: You can protect yourself from your enemies, but may the Lord save you from your allies.

Arvamus:

Tulnukad võtavad inimestega ühendust ja hoiatavad, et paari aasta pärast on Maad mingid posliinid ründamas. Selgub, et need tulnukad ja nende Föderatsioon juba sõdivad posliinidega, aga äärmiselt kesiste tulemustega. Tulnukatel on küll igasugune ulmeline tehnoloogia, aga sõdida ei oska nad kopikagi ees. Tegelikult on sõdimine neile kui mitte just füüsiliselt võimatu, siis psühholoogiliselt äärmiselt raske igal juhul.
Seepärast näevadki tulnukad inimestes ainsat vastast posliinidele ja pakuvad inimestele posliinidega sõdimiseks lahkelt oma igasugust tehnoloogilist abi.

Inimesed hakkavad kibekähku sõjaks valmistuma, kohe selgub aga ka, et tulnukate abi pole üldsegi mitte nii omakasupüüdmatu ega odav kui arvata võiks ja et kõige selle eest tuleb väga kallilt maksta. Inimestel tuleb peale Maa ka kahte tulnukate planeeti kaitsta ja kiirustades saadetaksegi pooliku väljaõppega väed ühele tulnukate planeedile posliinide vastu. Tagajärjed on muidugi karmid...

Väga hästi kirjutatud militaarulme. Sündmustik on haarav, on mitmeid eredaid tegelasi. Ühesõnaga raamat, mida iga militaarulme huviline lugema peaks.
Mind ennast hoiab loole viite panemast tagasi see, et minu jaoks on siin sellest sõnaoaarist "militaarulme" rõhk veidi liiga palju sõnaosal "militaar", mõnes kohas kipub see "ulme" sealt tagant nagu hoopis ära kaduma. Minule oleks veidi rohkem meeldinud, kui need mõlemad sõnapooled oleks tasakaalus olnud või ehk isegi veidi just sõnaosa ulme poole kaldu. Seepärast hindangi raamatut "ainult" väga tugeva neljaga.