Under Foot

Christopher Nuttall
Outside Context Problem 2
2012 a.
489 lk.

Earth has fallen...the United States and the Middle East have been occupied by alien forces, while the rest of the world is collapsing into chaos. And yet humanity is still fighting; the underground resistance fights a bitter insurgency against the aliens, with the population forced to choose between resistance and collaboration. The fight seems hopeless, yet humanity dares not lose. If the aliens win, resistance will not only be futile, but inconceivable.

Earth has fallen, but the battle is far from over.

Arvamus:

Nii depressiivset ja sünget raamatut pole ma ammu lugenud, või kas üldse varem olengi. Kõik mis vähegi saab inimeste jaoks halvasti olla, seda ka on; kõik mis võib inimestel ebaõnnestuda, kindlasti lõpuks ka ebaõnnestub; kõik mis võib seoses tulnukate invasiooniga õudne ja jube olla on autori poolt ka loosse sisse pandud.
Ja mis teeb asja eriti mõjusaks, siis see, et kõik on kuradi reaalne. Raamat võiks olla vabalt veidi ilukirjanduslik dokumentaalkroonika ühest võimalikust realiseerunud tulevikustsenaariumidest. Sellisest stsenaariumist, mille tõenäosus on 0,0... aga mis pole mingil juhul välistatud.

Tulnukad on nüüd osa Maast okupeerinud, okupeerimata osal valitseb otsatu kaos ja segadus.
USA president varjab end punkris ja ta võidakse iga hetk tabada;
USAs püüab põrandaalune vastupanuliikumine tulnukatega võidelda, Chicagos püüab partisaniliikumine pead tõsta – lootusetu – linn tehakse maatasa, mujal tapetakse inimesi tuhandete viisi;
Iisrael püüab tulnukatele vastu hakata ja kasutab ka tuumarelvi – lootusetu – tulnukad saavad juutidest kergelt jagu;
araablased Saudi-Araabias püüavad midagi tulnukate vastu teha – lootusetu.
Tekivad igasuguse kvislingid ja tulnukate teenistusse lähevad ta tuhanded need, kes ei näe ellujäämiseks muud võimalust.
Tulnukate jaoks pole inimestel mingit tähtsust, Maa on nüüd nende KODU ja kes neile ette jääb, kes neile kasulik ei ole, lihtsalt hävitatakse.

Oeh, karm lugu. Kui poleks raamatu viimast peatükki...
Mis veel – päris raske on sellist asja lugeda. Ja ega autori sõnaohtrus ja sagedased ekskursid meie ajalukku ning poliitikasse lugemist lihtsamaks tee. Aga et raamat nii mõjus oli, siis vähemalt nelja pean küll panema.