Outside Context Problem 3
2013 a.
570 lk.
The aliens have landed ... and Earth will never be the same. A third of the world is occupied, groaning under the weight of alien oppression, while the remainder is in chaos or preparing desperately for the final battle. As the aliens unveil their long-term plans for humanity, a horror unmatched by any purely human foe, it becomes clear that the end will not be long delayed. Humanity’s darkest hour is at hand.
But humanity will never give up, not as long as there remains a slightest hope of victory. From the heartland of America to the skies over Britain, from the deepest depths of the ocean to the cold darkness of space, the battle to decide the future of two races is yet undecided ...
And the Battle for Earth has yet to be won.
Arvamus:
Jätkub sama teise osa teema - tulnukad kindlustavad oma võimu ja jänkide vastupanuliikumine püüab tulnukaid ja kvislingeid vahetevahel häirida. Esimene pool raamatust kulgebki sellises tuttavas ja depressiivses toonis.
Põnevamaks läheb raamatu teises pooles kui sündmuste põhiraskus kandub Inglismaale kuhu ka USA president salamisi jõuab. Tulnukad saavad haisu ninna paarist vastupanuliikumise saladusest ja ilmselt ka enda dissidentidest ja nad otsustavad oma võimu Maal veelgi kindlustada. Ehk siis vallutada ühe kahest veel okupeerimata ja mingitki sõjalist jõudu omavast riigist - nimelt Inglismaa (teine selline riik on Venemaa...). Inglased näevad peatset rünnakut ette ja valmistuvad võitluseks. Et see on inimestele ilmselgelt tõesti viimane võimalus tulnukatele vastu hakata, siis koondatakse kõik veel olemasolevad jõud ja koordineeritakse oma tegevus ka USA partisanide ja Venemaaga.
Siin on muide koht, kus ka meie (kaudselt) äramärkimist leiame. Nimelt nõuab Venemaa koos läänega väljaastumise eest tasuks (võimaliku võidu korral) Kesk-Aasia ning Ida-Euroopa ja Baltikumi enda mõjusfääri andmist. USA president venelastele seda ilma pikemalt kõhklemiseta muidugi ka lubab...
No ja raamatu lõpus toimubki siis otsustav jõukatsumine: pahade juhtidega tulnukad versus Inglismaa, USA sissid, heade juhtidega tulnukad, kaasa aidata püüdvad teised lääneriigid, Venemaa.
Kes võidab, ei ütle, aga selge on see, et võitku kumb pool tahes, Maal pole tulevikus enam miski endine... tulnukad on siin ja siia nad ka jäävad, küsimus on vaid selles, kas "heade" või "halbade" juhtide käe all.
Kolm osa oli selle sarja jaoks nagu veidike palju. Ühekülgseks ja üksluiseks läks lugu kohati. Või ehk poleks pidanud kolme osa praktiliselt järjest lugema vaid oleks pidanud osade vahel vähemalt mõnekuused pausid pidama? Ja need pidevad kõrvalepõiked ja loo võrdlused tänapäeva poliitika ja lähiajalooga samuti venitasid lugu ja tapsid pinget. Aga noh, selle raamatu viimases veerandis tuli sündmustesse rohkem tempot sisse ja pinge tõusis, mis lõpuks üldmuljet kohendas. Teisalt oli aga raamatu finaal ikka täiesti üllatustevaba. Nõrk neli hindeks.
Ning autori sarja põhiideega, et kosmose uurimisele ja selle kasutuselevõtmisele tuleks meil tänasest hoopis rohkem tähelepanu pöörata ja raha kulutada, olen ma täiesti nõus. Sest no ei tarvitse ju kosmosest mingi üüratu tulnukate kosmoselaev meile kaela sadada, aitab ka tillukesest mõnekilomeetrisest kivimürakast mis Maa sihikule võtab ja praeguses asjade seisus oleme me siis ju täiesti abitud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar