Four Hundred Billion Stars

Paul  J. McAuley
Four Hundred Billion Stars 1
1988 a.
237lk.

Dorothy Yoshida is a telepath, and a really rather good one at that. She's also a scientist, and when a small planet begins to manifest some unusual signs she is sent to investigate. The planet is more than it seems, and on further investigation the scientists begin to suspect it has been artificially altered. But despite their suspicions the only life they can detect is on the surface, none of which has advanced far above the level of animals. And despite the hopes of mankind to find something which will help them in a burgeoning war against other species, there seems to be nothing there to aid them. With Dorothy's arrival, however, they are in for some surprising discoveries.

Arvamus:

Inimesed on tasapisi kosmost koloniseerides esmakordselt teiste mõistuslike olenditega kokku puutunud. Ja väga vaenulikega veel veel takkapihta.
Et neist olenditest midagi aru saada, uuritakse nüüd ühte miljoni aasta eest muutma hakatud planeeti kus see tegevus aga pooleli on jäetud. Planeedil jookseb ringi korralik issanda loomaaed - miljoni aasta eest lähedastelt tähesüsteemidelt sinna kokku tassitud, ja inimesed püüavad nüüd aru saada, kas seal planeedil neid inimeste vaenlasi ka end peidab või on nad ehk aja jooksul seal mingiks poolmõistuslikuks loomaliigiks degradeerunud (aga kes seal teises kohas siis inimestega sõdib?).
No ja saadetakse planeedile üks telepaaditädi, üsna ta enda tahte vastaselt. Et las ta teeb kindlaks, kas planeedil kedagi mõistuslikku on. No ja siis järgneb pikalt-pikalt selle tädi - Dorothy Yoshida - tegemisi, mõtteid ja virinat... ah aitab sisust küll...

Ilus näide sellest, kuidas ka asjalike teemaideede korral saab igavalt, tüütult ning venivalt kirjutada. Kaks.

Ship of Fools

Richard Paul Russo
2001 a.
384 lk.

No one remembers where they came from or where they're going. For hundreds of years, the starship Argonos, home to generations of humans, has wandered throughout the galaxy, searching for other signs of life. Now, a steady, unidentified transmission lures them toward a nearby planet, where remnants of shocking brutality will send the ship reeling into deep space-and into a haunting alien mystery...

Arvamus:

Argonos on tuhandete inimestega sajandeid kosmoses rännanud - mis oli laeva esialgne eesmärk ja siht ei tea enam keegi. Olukord laeval on üsna pingeline... püütakse kinni mingilt planeedilt tulev signaal... planeedil avanev pilt on väga ootamata... otsesõnu põgenetakse planeedilt... satutakse mahajäetuna näivale tulnukate kosmoselaevale... ja asjad lähevad veel karmimaks.

Hea ja hästi kirjutatud raamat oli. Kaasakiskuv, põnev, täis salapära, huvitavate tegelaskujudega (tegelikult võib raamatut ju ka peategelase Bartolomeo Aguilera looks nimetada). Raamatus oli ka tugev usuteema aga selles raamatus see mind ei häirinudki. Tulnukaisse puutuv suur küsimus "miks?" jääbki vastuseta aga see polnudki autori eesmärk, see on raamat inimestest, nende omavahelistest suhetest ja käitumisest. Viite väärt lugu.

Foreigner

C. J. Cherryh
Foreigner 1
1994 a.
378 lk.

It had been nearly five centuries since the starship Phoenix had become lost in space and had encountered the world of the atevi. On this world where law was kept by registered assassination, war between the humans and atevi was inevitable. Now, 200 years after that conflict, the sole human allowed into atevi society is marked for an assassin's bullet....

Arvamus:

Väga hästi kirjutatud, põhjalik, süvitsi minev raamat, teema on samuti hea - inimesed võõral planeedil ja nende suhted põlisasukatega... aga just see rahulikkus ja sündmuste hirmus aeglane arenemine ning vähene põnevus, no ei ole tegu raamatuga minu (praegusele) maitsele. Oleks see raamat mulle kohe ta ilmumise järel kätte sattunud kui ma vahel kuude kaupa lugemiseks uut ulmeraamatut ei leidnud... aga praegu... ehk siis, kui ma veel 20 aastat vanemaks olen saanud (annaks jumal elupäevi...) ja kui siis ikka veel ulmest huvitatud olen, ehk siis tasuks mul veelkord

atevi

selle teose (ja sarja) kallal jõudu proovida. Praegu jääb raamat aga kolmanda raamatu/osa kolmandas peatükis pooleli ning hindeta.

Ning lisaks panin endale kõrva taha, et sellele esimesele ebaõnnestumisele vaatamata tasuks juba lähemal ajal Cherryhi mõne teise sarjaga veelkord proovi teha. Autor tundus ju igati sümpaatne olevat. Ehk on ta ka midagi tempokamat kirjutanud...

Messenger

Stephen Arseneault
AMP 1
2014 a.
252 lk.

For a thousand years Man has fled from an enemy that is bent on his annihilation. The only real defense is his home, a great station called the Grid with a faster than light drive that is unmatched for speed. Don is a Messenger not a hero. But ordinary men sometimes have a way of rising to a challenge. War is coming and fate will place Don and his ship, a Blevin class Defender, smack in the middle of the fight. Is Man ready for the 43rd Milgari war? Don Grange doesn't think so!

Arvamus:

Tüüpiline tänapäeva seikluslik militaarulme. Põnevust ju on, tegevus on läbinähtav ja lihtne aga see-eest pidev, tegelased on pealiskaudselt kujutatud, lihtsakesed, tegelastevahelised suhted suuresti vaid tavaliste labaste jänkinaljade tasemel. Ei mingeid uusi ulmeideid, midagi uut autoril öelda ei ole. Selliseks kergeks mõtlemisvabaks ajaviitelugemiseks kõlbab...

Sisu. Mingid kuramuse pahad tulnukad on kunagi Maad ning inimesi ohustanud ja inimesed on neljale tohutule orbitaaljaamale asunud ning Maa juurest teistesse galaktikatesse põgenenud. Nüüd on sellest 1000 aastat möödunud, Maad ei mäleta enam keegi ja need pahad tulnukad on ikka inimesi jälitamas nii et iga natukese aja tagant tuleb orbitaaljaamaga kuhugi uude kohta lennata (2 inimeste orbitaali on muide juba hävinud ja üks aegade jooksul kaduma läinud...).
Raamatu peategelaseks on järjekordne super(jobu)kangelane, Don Grange nimeks, kes patriotismist nende pahade tulnukate vastu oma erasõda alustab sest orbitaali (Grid) võimukandjad pole usaldusväärsed, on korrumpeerunud ja nende hulgas on vaenlase spioone. No ja tasapisi võtab Grange'i erasõda tuure ja hoogu üles...
Muide, laevad kimavad galaktikas 300 kordse valguskiirusega ringi aga see ei avalda nende kuhugi saabumisele mingit silmnähtavat või käegakatsutavat mõju - ma tahan öelda, et kas on relatiivsusteooria tühistatud või ei tea autor sellest midagi - igatahes veider :D

Loetav raamat aga mitte enam. Mina hindan kolmega.

The Cagliostro Chronicles

Ralph L. Angelo Jr.
2013 a.
283 lk.

In the year 2089 man's first faster than light space flight is about to begin, but where it ends will be filled with action, adventure and the unknown!
The Cagliostro is an experimental space craft which is destined to begin mans first faster than light voyage beyond his solar system and into a greater universe filled with dangerous adversaries, intrigue and a deadly conspiracy set to tear humanity apart!
Join Mark Johnson and his crew of adventurers as they travel beyond our wildest dreams and into a universe fraught with mystery and danger!

Arvamus:

Kõik Universumi tulnukad värisevad, inimesed on lahti pääsemas! See tähendab Päikesesüsteemist välja tungimas, üks Mark Johnsoni nimeline supergeenius on inimkonna jaoks valgusest kiiremini lendamist võimaldava raketimootori leiutanud. Ja tulnukate sajandipikkune üritus inimeste kosmosessepääsemist igati takistada näib läbi kukkunud olevat.
Ah et miks tulnukad inimesi kardavad - no aga inimesed on sellised verejanulised pidevalt sõdivad metslased keda tsiviliseeritud Universumisse kuidagi lubada ei tohi
Ühesõnaga kui kõik katsed Johnsoni kosmoselaeva ehitamist takistada ebaõnnestuvad, otsustavad tulnukad probleemi ühe hooga lahendada ja inimkonna üldse ära hävitada.
Aga et inimestel on olemas selline geenius kui Johnson, ei õnnestu muul universumil ka see ettevõtmine ning lõpuks on inimesed eesotsas Johsoniga tõesti maruvihased kui ülesärritatud herilaseparv ja nüüd on ülejäänud Universum inimeste kättemaksu ees tõesti põhjust hirmu tunda. Aga sellest kättemaksust ilmselt järgmises raamatus... vaevalt et see tulemata jääb.

No oli see alles lihtsake ja lapsik raamat. Kas see ongi see "pulp" mille eest autor mingi auhinna on saanud? Minul on kange tahtmine seda teost ilukirjanduslikuks koomiksiks nimetada. Aga jah, lõputu "pure action" esimesest viimase leheni. No tegelased olid küll kui kriipsujukud ja loos ohtralt loogikavigu ja lapsikusi, aga...
No kuidas sa sellist asja hinnata oskad... mulle tõi see lugu igatahes suure muige suule ja kuigi ratsionaalselt hinnates peaks hinne kusagil kahe ümber olema, siis naerutamise ja äkšni eest panen nelja.

Trilisk Hunt

Michael McCloskey
Parker Interstellar Travels 4
2013 a.
281 lk.

Telisa Relachik studied to be a xenoarchaeologist at a time when humans had found alien artifacts but hadn't encountered live aliens. After a harrowing brush with a real Trilisk on Chigran Callnir Four, the PIT team, fresh with four new members, heads out on a new type of expedition: hunting a live Trilisk.

Telisa can’t imagine a more deadly creature to pursue, but she’s determined to stop the representative of an elder race she’s come to see as a threat to Earth, even an Earth run by her enemies.

Arvamus:

Jätkub sarja eelmise raamatu lõpus jalgalasknud triliski jälitamine. Too on algul sellises veidi kehvas seisus, peab mingis õnnetus ja hädises inimkehas olema ja tehnilised võimalused on tal esialgu ka piiratud. Aga trilisk muidugi parandab oma seisu kiiresti ja PIT-meeskonna šansid ta kättesaamiseks sama kiiresti vähenevad.
Kuid kõigepealt raamatu algul värbab PIT endale lisa tööjõudu, neli uut liiget, sest senise nelikuga pluss Shinyga on isegi ühe hädise triliski kinnipüüdmine üsna võimatu.
Nii et pool raamatust kulud PITi uute liikmete tutvustamisele ja nende oma uude töösse sisseelamisele, seejärel läheb juba tõsiseks triliskijahiks lahti. Mis lõpeb suure madinaga ja kaotustega PITi ridades, kuigi trilisk õnnestub vist läbi häda ikka maha nottida. Probleem seega lahendatud - hoopis suurem probleem aga ees... nimelt selgus, et kogu inimeste tegevus (ÜRO) on triliskide kontrolli all. Mis on muidugi paha, paha...
Nii et ainest raamatusarja ohtrateks järgmisteks osadeks on küllaga ja ju neid osi edaspidi ka ilmub.

Kerge meelelahutuslik ajaviiteraamat. Ladusalt kirjutatud, lõpus isegi põnevapoolne. Mingeid suuri ideid ja mõtteid mille kallal aju ragistada, pole. Aga päevake-kaks sellisele raamatule kulutada, miks ka mitte. Olen lahke ja panen raamatule kerge neljakese hindeks ning niipalju siis sellest loost.

The Biofab War

Stephen Ames Berry
The Biofab Wars 1
1984 a.
192 lk.

Earth’s been invaded, but nobody knows it. Invaded by biofabs—the Scotar—a diabolically crafted life form dedicated to turning mankind into either supper or shuffling brainwipes.

Cold and miserable on old Cape Cod, ex-CIA officer John Harrison and his lovely, handle-with-care Israeli partner Zahava stumble upon a Scotar nest. Going down before a wave of alien warriors, the pair is saved, flitted to the deck of the battle cruiser Implacable. But even with that ancient, mighty starship at its side, Earth’s survival hangs in the balance as Scotar reinforcements pour in and the fighting rages.

And then there are the mindslaves.

Arvamus:

See raamat läks mul küll eriti kiiresti prügikasti. Paarkümmend lehekülge ja 2 peatükki pidas mu kannatus vastu.
Mingid scotari nimelised putukad on end Päikesesüsteemis ja Maal vaikselt sisse seadnud ja endine LKA agent hakkab nüüd neid nottima. No nali missugune, aga kui raamatu ilmumisaastat vaadata, siis polegi selline süžee ehk midagi imelikku, ainult et see raamat oleks mulle siis veerand sajandit varem pidanud kätte sattuma.
Ja mis pagana inglise keeles see lugu kirjutatud oli?! Ma olen sadu ingliskeelseid raamatuid lugenud ja arvan, et saan sellele keelele ikka pihta, aga selle raamatu lugemisga jäin kohe alguses hätta.

Seega arvatavalt raamatu lapsik sisu ja keeleprobleemid = raamatu (ja muidugi ka sarja) poolelijätmine ja hindeks juba teine üks järjest.

Dark Nights

Christopher A. Gray
2014. a.
326 lk.

The machine believed it knew best how to save humanity... even if doing so meant destroying half the population.

Astrophysicist Doug Lockwood's unusual discovery during his observation of the sun kicks off a chain of events that nobody could have foreseen. The powerful political and military influences that compete to deal with his discovery set Lockwood on a course which will carry him across worlds, and into the grasp of a formidable new intelligence bent on accomplishing its goal at any cost. With Earth itself at stake and time running out, Lockwood and his team must find a way to counter this unprecedented threat before the powerful new enemy completes its plan. Two civilizations are pitted against each other in a desperate struggle for survival.

Arvamus:

Kusagil paralleeluniversumis on süttimas supernoova ja meie Maa sealne analoog selle tekitatava kiirgusvoo alla jäämas. Viimasel hetkel transpordib sellel Maal eksisteeriv tehisintellekt Mekhos planeedi meie universumisse ja muidugi meie Maa orbiidile (täpselt teiselepoole Päikest). Nii et meil on siis siin nüüd kaks Maad ja mõnda aega poleks ehk suurt häda midagi, kui... Mekhos poleks oma Maad siia tuues unustanud (mitte tähtsaks pidanud, jõust tuli puudu...) Kuud kaasa võtta. Et Maa ilma Kuuta pole aga enam see Maa, mis ta siiani on olnud, on igale Mekhosest väiksemagi ajumahuga tegelasele selge. Nii asubki supermõistus probleemi lahendama ja kõige elementaarsem silmatorkav lahend on muidugi meie Maa Kuu enda Maa juurde tassida. Mõeldud - tehtud. Mis sellest, et see tähendab meie Maale täielikku katastroofi mille ehk pool miljardit inimest üle elaks.

Võõralt Maalt meie juurde lennanud delegatsiooniga, kes möödaminnes Mekhosel ka meie Kuud pihta panna aitas, kavatsetakse teisele Maale Mekhose jutule lennata, et ta meile Kuu tagasi annaks (miks ta peaks seda tegema?), midagi muud välja mõtleks (miks ta peaks seda tegema?) või teda kuidagi sundida meie Maaga ka arvestama (ei tea kuidas?).

See oli siis esimese poole raamatu sisu, edasist ei tea, 55ndas peatükis viskas mul see lugu ära.
Mis mulle kõigepealt vastu hakkas - teisel Maal tegeletakse kvantarvuti loomisega. Arvuti vol. 2 muutub aga äkki eneseteadlikuks ja loob oma uue variandi, üüratute võimetega kvantarvuti/tehisintellekti Mekhos. No olgu, selle peale ma karjuma ei pista. Aga kuidas kurat peaks mingi tehisintellekt planeeti kuhugi teise universumisse liigutama? Autor ei paku selle kohta (vähemalt mitte raamatu esimeses pooles) kõige ulmelisematki seletust, nägemust ega ideed. No siis pole see enam ulme vaid muinasjutt. See mulle aga kohe mitte peale ei läinud.
Ning lisaks tundus lugu mulle kuidagi lapsik ja ka põnevust jäi minu jaoks väheks. Nii et jah, poole raamatu peal lõpetasin oma aja sellele kulutamisele ja hindeks muidugi üks.