Без пощады

Александр Зорич
Завтра война 2
2004 a.
352 lk.

Военное счастье покинуло Объединенные Нации. Поражение следует за поражением. И вот уже звездолеты противника бомбят Москву и Берлин. Следующий удар коварного врага направлен на крупнейшую внеземную твердыню Российской Директории - суперкрепость Восемьсот Первый парсек. Но пока живы армия и флот, жива Россия. Бывшие кадеты - а теперь опытные боевые пилоты - поведут в решающее сражение свои "Дюрандали" и "Горынычи". Они будут драться без страха и без пощады, ведь они знают: отступать некуда.

Arvamus:

Eelmise raamatu lõpus toimunud Puškini kohtumine oma Konkordia pruudi ja tolle sõbrannaga lõpeb meie vaprale kangelasele kurvalt ning lisaks sellele, et ta oma pruudi kaotas, langes ta ka Konkordia kätte vangi. Ja suur osa sellest raamatust ongi Puškini seiklustest konkordialaste ümberkasvatuslaagris. Võiks ju arvata, et mis seiklusi seal vangilaagris ikka olla saab, aga see on vale arvamus kui on tegemist sellise salapärase planeediga, mille olemasolust vangilangenutel enne aimugi polnud ning planeediga, mis kubiseks igasugustest kõiki füüsikaseadusi eiravatest anomaaliatest.
Kui konkordialaste katse Puškin enda poolele värvata läbi kukub, jäetakse meie leitnant paarisaja kilomeetri kaugusele vangilaagrist planeedi pinnale surma ootama ning Puškin püüab võimatuga hakkama saada - igasuguste anomaaliate kiuste omal kahel jalal vangilaagrisse tagasi marssida. See tal küll päris ei õnnestu, sest õnnelik lahendus saabub tema jaoks varem ning kogu ekskursioon planeedil lõpeb peategelasele kolmepäevase teadvusetu olekuga ja konkordia arstidele ohtra töö pakkumisega.

Püškin jõuab aga enda teadvuseta oleku ajal oma surnud pruudi Issaga pikad jutud maha pidada, tunnetest ja paljust muust mõelda rääkida. See küllalt pikk osa raamatust on üsna erinev eelnenud vangilaagri loost ja ka järgnevast - mina oma aruga arvan, et see peaks siis olema märk raamatu kahest autorist, et see on teise autori kirjutatud. Aga mine sa tea...

Kui Püškin haiglas toibuma hakkab, vahetatakse ta koos teiste vangide vangilangenud konkordialaste vastu, satub korraks Maale, näeb maatasa tehtud Moskvat ja saadetakse peagi uuesti lahingusse. ÜRO pool (kus Venemaa on üks juhtivaid jõude) kipub Konkordialt väga üheselt kõigeti peksa saama ja iga sõdur on arvel.
Ning kui eelmise osa lõpus kaotas Püškin oma pruudi, siis selle osa lõpus jääb ta ilma oma parimast sõbrast...

Millegipärast on mul seda raamatut raske hinnata. Ma arvan, et ta on hästi kirjutatud. Ning siin ei ole taga aetud seda militaarulme marulist tempot ja pidevat ägedat tegevust. Siin on neid mõtlemise, arutlemise, eneseanalüüsi ja muu sellise kohti palju rohkem, kui see tavalise militaarulme juurde käib. Vahel on see huvitav, vahel mõjub aga igavalt. Aga no irooniline huumor on ka selles raamatus nagu eelmiseski olemas. Panen jälle nelja.