The Algebraist

Iain M. Banks
2006 a.
434 lk

It is 4034 AD. Humanity has made it to the stars. Fassin Taak, a Slow Seer at the Court of the Nasqueron Dwellers, will be fortunate if he makes it to the end of the year. The Nasqueron Dwellers inhabit a gas giant on the outskirts of the galaxy, in a system awaiting its wormhole connection to the rest of civilization. In the meantime, they are dismissed as decadents living in a state of highly developed barbarism, hoarding data without order, hunting their own young and fighting pointless formal wars. Seconded to a military-religious order he's barely heard of - part of the baroque hierarchy of the Mercatoria, the latest galactic hegemony - Fassin Taak has to travel again amongst the Dwellers. He is in search of a secret hidden for half a billion years. But with each day that passes a war draws closer - a war that threatens to overwhelm everything and everyone he's ever known.

Arvamus:

Igasugu asju siin raamatus on: galaktikat valitsev poolreligioosne ametnike hierarhia, gaasigigantidel elavad miljardeid aastaid vana dwellerite ühiskonnad, põrandaalused AI-d, teadvust omav tähtedevaheline gaasipilv, dwellereid uurivad inimesed, galaktilise valitsuse võimu alla mittekuuluvad rühmad ja sadistist diktaator...

Kogu selle sousti liidab Banks üheks dwellerite muistse ülegalaktilise transpordisüsteemi otsimisega - algul tundub too ühendustee vaid muistne legend olevat, lõpuks osutub aga vägagi reaalseks. Ühesõnaga ainest põnevaks kosmoseooperiks oleks nagu küllalt.

See raamat mu eelmise aasta suurim pettumus. Muidugi sattus mulle eelmisel aastal ette ka hulk raamatuid, mille lugemise ma pooleli jätsin, aga nende raamatutega ei seostunud mul mingeid eelnevaid ootusi. Algebraisti puhul lubas autori nimi oodata korralikku lugemiselamust, läks aga teisiti. Ma pidin kaks kuud end igati pingutama, et suuta kümmekondki lehekülge päevas läbi lugeda. Kaks kuud, et end mingist alla 500-leheküljelisest raamatust läbi süüa – no ei ole see õige asi.

Mis siis raamatul minu jaoks viga oli? Ta on tühja mittevajalikku sõnamula täis! Nii kui raamatus tuleb mängu mõni uus tegelane, koht, sündmus, asi, nii lisab autor tollele kohe lehekülgedepikkuse "saatekirja". Ning neid asju, olendeid ja sündmusi, mida ära seletada, oli tohutult palju, no ehk mõnikümmend viimast lehekülge olid sellest vahust vabad. See kõige ja kõigi tohutu lahtiseletamine hakkas mulle juba üsna raamatu alguses närvidele käima ja mida edasi, seda tüütumaks ja ebameeldivamaks lugemise tegi. Raamatu süžee kippus nende „seletuskirjade” sekka ära kaduma.

Teine asi, mis pehmelt öeldes veider tundus, oli seotud sellega, et palju tegevust toimus gaasigigandil ja oli seotud selle asukate - dwelleritega. Mõtle nendest elukatest kuidas tahad, vaata neid kust otsast tahad, nad peavad inimestest ikka ääretult erinevad olema. Aga tegelikult käituvad ja mõtlevad nad kogu loo jooksul äärmiselt inimlikult (no väike kiiks on juures...). See ei ole usutav, see on lapsik, see on muinasjutt! Miks nad siis üldse peaks Banksi korduvate kirjapandud kinnituste kohaselt inimestest nii tohutult erinevad olema, kui nad sellesama Banksi kirjutatu põhjal ju ei ole...

Kokkuvõttes ei taha ma uskuda, et head raamatut peaks olema raske ning tüütu lugeda ja et ta peaks mitteusutav olema. Selge see, et tegemist on ulmega ja ulmes ongi palju pehmelt öeldes ebareaalset, aga mulle sobib, kui raamatutesse ikka teatud ulatuses loogika ja reaalsus ka kaasatud on. Selles raamatus oli asju, mis ületasid häirivalt mulle meeldivat loogika- ja usutavuspiiri.

Nojah, eks ma lõpuks närisin end loost siiski läbi... ja Banksi teostest ei taha ma nüüd mõnda aega enam midagi kuulda. Nõrk kolm hindeks.