The Froge of God

Greg Bear
Forge of God 1
1987 a.
480 lk.

The Forge of God is Greg Bear's best novel and one of the best, if not the best, alien invasion novels written since H.G. Wells got the ball rolling with The War of the Worlds. Long but not overlong, the story is told with a grim and powerful sense of inevitability that gives its climax a tremendous jolt of authenticity and emotional force. And despite the fact you pretty much know how the book is going to end by the time you're halfway through, it still has the power to bring readers to tears. The novel is also a fine melding of hard SF and character driven, "triumph of the human spirit" drama, related without any Hollywoodish sentimentalism or treacly preachifying. Christ, how did Greg Bear pull this off anyway!?

The plot kicks off with the discovery of various geological anomalies — like mountains that weren't there just a little while ago — peppered around the Earth in remote locations like the Australian outback and Death Valley. It is gradually discovered that these strange oddities are in fact artificial creations planted here by extraterrestrials; the Death Valley location even coughs up a real ET, who gives the bewildered Americans (and soon the world) the frightening story that the Earth is under siege by an unknown alien force that literally eats worlds from the core out, like worms in an apple. Worse, it seems that there is no defense — zip, zilch, nada — against this destruction. The Earth itself is faced with an extinction event about which it can do nothing.

The news stuns the world; the fact that the devoutly religious President of the U.S. comes out publically and and tells everyone we're all fucked does nothing for humanity's morale, to say the least. But then an unpredicted player enters the fray; another alien race, which has been scouring space seeking out the planet-eaters, arrives in the solar system. Earth has an ally, and though they say they can do nothing to stop the imminent destruction of the planet, they set about rounding up thousands of human candidates (as well as records of Earth's history, literature, etc.) for rescue in "arks."

Throughout The Forge of God, Greg Bear makes remarkable storytelling decisions that keep his tale from sloshing through the quagmire of formula predictability. Most interesting is his depiction of humanity's reaction to news of its upcoming extinction; whereas the clichéd approach would lead towards riots, chaos, and destruction, Bear very convincingly portrays us exhibiting everything from plain old denial to overwrought religious revivalism that actually embraces the upcoming apocalypse as the will of God. "Life goes on," sadly intones one character. Faced with the inevitable, most of Bear's people fall back upon introspection, a final devotion to family, friends, loved ones, those crucial memories that define our lives. And all of this is thankfully depicted without mawkishness of any kind. Of course, there are many who try to fight for the Earth; plans are made secretly to nuke the Death Valley invader. And while all this is going on, a select group of people, conscripted telepathically by our mysterious saviors, are moving resolutely to get the arks ready before the Earth's final hours draw nigh.

It is particularly interesting that Bear chose not to identify firmly either the Earth's destroyers or its rescuers. Such a choice might annoy hard-SF purists who insist upon solid explanations for absolutely everything; yet as it stands, the mystery surrounding both good and evil aliens puts the reader squarely on the same playing field as the novel's characters — helpless, frightened, always tense.

But what is most powerful here is quite simply Bear's prose. Very few hard-SF epics can match the stunning power of this novel's last fifty pages. Even the most jaded readers should allow themselves to feel the awe of what's being presented here. If you can't do it, you might as well give up reading as a hobby altogether. You just don't get it.

Arvamus:

Esiteks ütlen kohe ära, et see oli minu arvates oluliselt parem Hard-SF romaan kui siin eelnev Asimovi  The Gods Themselves. Olen ka igati nõus arvamusega, et see on üldse üks parimaid tulnukate Maale sissetungist kirjutatud raamatuid. Kogu raamatut saadab vältimatu hukulemääratuse hõng mis muudab loetu eriti tõepäraseks, emotsionaalseks  ja jõuliseks. Isegi sellele vaatamata, et juba loo keskel pole enam mingi probleem selle finaali ette näha.

Avastatakse ühtäkki kusagil Austraalia kõrbes ja USA Surmaorus geoloogilised anomaaliad, kumbagi kohta on üks ülearune mägi tekkinud. Tulevad siis Austraalia mäest kolm robotit välja ja kuulutavad end inimkonna suurteks sõpradeks ja teatavad, et tahavad inimestele kõiksugu uusi teadmisi jagada. USA mäe juurest leitakse ka üks poolsurnud elukas, aga see räägib jälle, et Maale on lennanud isetäiustuvad kosmoselaevad, kes kavatsevad Maa ära purustada, et uute omasuguste valmistamiseks materjali saaksid. Inimesed uurivad asja nii ja teisiti ja lõpuks jõuavad järeldusele, et nii Austraalias kui USA mäed on ühe ja sama robotite seltskonna kosmoselaevad ja tõsi paistab olevat see Maa hävitamise variant, kõik muu on vaid pettemanööver inimeste segadusse ajamiseks.

Siin on ka väike usuteemake mängus. Nimelt käib USA president samuti Surmaorust leitud tulnukaga rääkimas ja vaata et laseb end ehmatusest ja hirmust täis. No ja võtab siis seisukoha, et inimesed on Jumalat millegagi vihastanud ja et Jumal nüüd karistab inimkonda. Vaatamate oma nõunike meeleheitlikule vastutuseisule kuulutab meedias tulnukate tulekust ja Maad v'ltimatult ees ootavast hävingust ameeriklastele ja presidendi ainus soovitus ja tegevusjuhend oma rahvale on see, et palvetaga! Paljudele jänkidele selline allaandmismeeleolu muidugi ei meeldi ja president muutub praktiliselt paariaks, kelle sõnal enam mingit kaalu ega tähtsust pole...

Aga samal ajal jätkavad tulnukrobotid oma plaani elluviimist - Maa tuuma sisestatakse mingid kaks objekti, mis inimeste arusaama järgi seal üsna peatselt tohutu plahvatuse peaksid tekitama. Ning samuti tegutsevad robotid mingil põhjusel ookeanide sügavikes...

Ilmuvad äkki välja ka teised (head) robotid, kes on küll Maa päästmiseks hiljaks jäänud, aga ehk mõned inimesed ja midagi Maa kultuurist, loodusest ikka õnnestub... See valguskiire sissetoomine oli ilmselt vajalik, et raamat lauspessimistlikuks ja sünkmustaks poleks muutunud, aga minu arvates saanuks ka selleta läbi, miks ei võiks ühe raamatu lugu ka üdini pessimistlik olla, eriti kui ta on usutav ja hästi kirjutatud, pealegi palju reaalses elus väljapääsmatus olukorras neid päästvaid valguskiiri ikka ette tuleb. (Seda küll, et järge antud raamatule poleks siis enam millestki kirjutada olnud.)
Mis aga raamatus täiesti liigne tundus, oli see Gaia teooria ärajutustamine, mis millelegi edasi ei viinud.

Üks raamatu plusspool minu jaoks on see, millise huvitava ja teatud arengutaseme jaoks ilmselt reaalse viisi Baxter Maa hävitamiseks on välja mõelnud. Veel suurem pluss on aga see, kui tõetruult ja haaravalt kirjeldab autor inimeste käitumist paratamatule hukule määratutena. (USA president oma jumalajutuga oli üks väheseid ja suurimaid kloune selles loos...).

Mu hinne on kusagil väga tugeva nelja ja nõrgema viie vahel aga jään lõpuks ikka viie juurde, polegi seda hinnet juba mõnda aega kasutada saanud...