Beyond the Event Horizon Episode Four

Albert Sartison
2015 a.
91 lk.

In 2177, close to the Solar System, scientists discover a source of disturbance to the space-time continuum: radiating gravity waves that did not appear to have the signature of those caused by natural processes.

On the basis of the approximate distance to the source and the intensity of the waves generated, its mass ought to be compatible with the size of a binary star and exert a strong influence on the movement of the planets in the Solar System. However, such a system of heavenly bodies is not known to exist.

Attempts to detect the mysterious object with the aid of Earth-based observatories and orbital telescopes are unsuccessful, but astronomers succeed in determining the location of the anomaly. Its distance from the Sun is estimated to be six light hours, which is within the range of high-speed spacecraft. A research expedition is being equipped to go to its location...

Arvamus:

Jätkan sealt, kus ma eelmises osas pahameelt avaldasin. Oli presidendi kõrval ikka midagi parlamendilaadset seal ka olemas. Aga selle nõusoleku saamine presidendi plaanile oli ainult tehnika küsimus. Aga see pole enam kõige olulisem...

Nagu ma eelmise osa kohta arvamust avaldades kirjutasin, asusin ma viimast osa lugema lootuses siit mingit korralikku puänti leida. Ja ei tulnudki eriti pettuda. Ootamatu lõpp on raamatul täiesti olemas.

Nii, Maa teadlased uurivad välja, milleks tulnukatel ilmselt Päikese energiat vaja on. Aga veel enne tehakse kindlaks, et tulnukate portaale on terve Linnutee täis. Ja et tulnukad väidavad enda tsivilisatsiooni vanuseks miljon aastat ja vanimad portaalid on juba 700 000 aastat vanad, siis on tulnukate näol suure tõenäosusega tegemist meie galaktika valitseva rassiga.
Ja Päikese energiat vajavad tulnukad oma järjekordse suurprojekti jaoks - lihtsalt Päike sattus juhuslikult selle projekti juures kasutamiseks sobivas kohas olema. No ja hakkavadki tulnukad kohe ahvi... vabandust, tulnukakiirusel, Päikese juurde energia kogumiseks hemisfääri ehitama ja peagi suunavad nad kogutud energiat juba enda vajaduste rahuldamisele.

Aga vajadus seisnes neil Maa teadlaste arvates selles, et tulnukad (ilmselt siis meie galaktika juhtiv jõud) soovisid edasi liikuda. Kohe sõna otseses mõttes. ...ja kogu teadusjutu jätan ma jälle rääkimata, nagu ka eelmiste osade puhul... Plaan oli ilmselt hüperruumi kaudu meie naabrite juurde Andromeeda galaktikasse hüpata. Et meie galaktikas on kõik juba saavutatud, arenguks vaja uusi väljakutseid ja suuremaid võimalusi, ressursse. Ja juhtus nii, nagu vahel mõne suure kodumasina või tööriista käivitamisel - et pistad stepsli seina, käib pauk ja tuba on pime. "Meie" tulnukad hüppasid, pauku küll ei käinud aga korraga olid kadunud kõik meie galaktikas olnud tulnukate portaalid ja näiteks kõik Päikese juures askeldanud tulnukate kosmoselaevad.

Maa teadlaste oletus. Et Andromeeda on meie Linnuteega võrreldes hulga suurem galaktika, linn versus küla, siis ilmselt elavad Andromeedal "meie" tulnukates veel hulga kõrgema arengutasemega tulnukad ja "meie" tulnukate sinnalend käivitas seal mingi kaitsemehhanismi ja ilmselt muudeti andromeedalaste poolt veidi meie Universumi konstante. Mis seletaks meie galaktikas ühekorraga kõigi hüperruumi portaalide kadumise pluss ka tulnukate kosmoselaevade haihtumise kuna need laevad asusid ka osaliselt pidevalt hüperruumis.
Nii et "nende" tulnukad saatsid "meie" tulnukad nn kiviaega tagasi. Mis ilmselt tähendab "meie" tulnukate Linnuteel domineerimise lõppu... kui su tehnika ikka täielikult kokku kukub, siis ega tulnukate tsivilisatsioonil just helget tulevikku ees ei ole.

Kuidas see kõik Maad mõjutab? No ega midagi, sai korraks tulnukaid nähtud ja nende tehnilistest võimalustest ettekujutust, nüüd on see kõik kadunud ja vanaviisi, tuleb oma vanal aeglasel arenguteel edasi tatsata. Või noh, mitte just päris vanal teel sest Päikese juures energiat koguv hemisfäär on ju alles! Kui sealt nüüd energia hoopis Maale juhtida, siis on inimkonna energiaprobleemid sadadeks aastatuhandeteks lahendatud. Ja kui seda hemisfääri lähemalt uurida, leiab sealt ju selliseid tehnikauuendusi, mida pikapeale ehk kopeerida õnnestub...

Ega midagi, viimase osa teine pool päästis loo minu jaoks. Kolmas osa oma poliitika ja jabura presidendiga ajas mul karvad ikka päris püsti. Aga selle neljanda osa lõpp mulle jälle meeldis: iga suure kala jaoks on kusagil veel suurem ootamas. Ja et loodus ei salli tühja kohta, tulnukaid enam pole, nende tehnoloogia on aga siin Päikesesüsteemis olemas, järelikult tuleb see endale selgeks teha, kasutusele võtta ja senisest kiiremini edasi areneda.

Beyond the Event Horizon Episode Three

Albert Sartison
2015 a.
91 lk.

In 2177, close to the Solar System, scientists discover a source of disturbance to the space-time continuum: radiating gravity waves that did not appear to have the signature of those caused by natural processes.

On the basis of the approximate distance to the source and the intensity of the waves generated, its mass ought to be compatible with the size of a binary star and exert a strong influence on the movement of the planets in the Solar System. However, such a system of heavenly bodies is not known to exist.

Attempts to detect the mysterious object with the aid of Earth-based observatories and orbital telescopes are unsuccessful, but astronomers succeed in determining the location of the anomaly. Its distance from the Sun is estimated to be six light hours, which is within the range of high-speed spacecraft. A research expedition is being equipped to go to its location...

Arvamus:

Toimub esimene lühike läbirääkimistevoor tulnukatega. Nende pakutu saab selgemaks, räägitakse ka filosoofilisematel teemadel ja teadlased kaaluvad võimaliku kokkuleppe plusse ning miinuseid. Ja siis kui veel midagi pole ligilähedaseltki selge, kuulab USA (raamatus siis USE - United States of Earth) president samuti pool tunnikest teadlaste erinevaid argumente ja mõtteid ning siis kuulutab, et jah, hurraa, alustame tulnukatega koostööd?!? Kas ta on idioot või, millest selline vasikavaimustus? Vastus on väga lihtne: milline ainulaadne võimalus poliitikule igaveseks oma nimi inimkonna ajalukku kirjutada. Ja kas heas või halvas mõttes, pole enam ilmselt nii oluline.

No sellega läheb raamat minu arvates omadega ikka metsa küll (kui see pole just kirjaniku kaval mõte ja teadlik korraks kraavikeeramine pinge üleskruvimiseks).
Juhul kui ei ole, siis: olgu, mõistan, USA kirjaniku romaan ja ikka püütakse omadest "über alles" mõelda, aga siiski... No oletame, et raamatu tegevuse toimumise ajal - 150 aasta pärast - on USA ikka veel üldse olemas ja ikka veel kujutab endast esimest suurvõimu (mis on Hiina arengut jälgides äärmiselt kahtlane), aga isegi sellisel juhul ja isegi mitte ulmeraamatus ei tohiks ühe riigi juht ainuisikuliselt ja asja tuumast üldse aru saamata võtta vastu otsust, millest sõltub terve inimkonna edasine saatus. Tule taevas appi, sellise otsuse tegemisse peaks ikka kogu maailm enda valitud esindajate kaudu haaratud olema. Või siis vähemalt peaksid otsuse langetama kogu maailma tippmõistused, mitte aga... Ma raamatu selles osas vahepeal mõtlesin, et autor kujutab veidralt karikatuurselt oma maa tulevikupresidenti... aga kui Sartison mõtles seda kõike tõsiselt ja arvab, et selline peabki USA tulevikupresident olema? Ohjah...

Ega midagi, asun viimast osa lugema ja kui seal nüüd mingit korralikku loo lõpp-puänti ei ole, siis jääb sellest raamatust küll sitt maitse suhu. Loodan, et nii kurvalt siiski ei lähe.

Beyond the Event Horizon Episode Two

Albert Sartison
2015 a.
87 lk.

In 2177, close to the Solar System, scientists discover a source of disturbance to the space-time continuum: radiating gravity waves that did not appear to have the signature of those caused by natural processes.

On the basis of the approximate distance to the source and the intensity of the waves generated, its mass ought to be compatible with the size of a binary star and exert a strong influence on the movement of the planets in the Solar System. However, such a system of heavenly bodies is not known to exist.

Attempts to detect the mysterious object with the aid of Earth-based observatories and orbital telescopes are unsuccessful, but astronomers succeed in determining the location of the anomaly. Its distance from the Sun is estimated to be six light hours, which is within the range of high-speed spacecraft. A research expedition is being equipped to go to its location...

Arvamus:

Kohalelennanud tulnukad teevad ettepaneku vastastikuselt kasulikuks koostööks: nemad saavad õiguse Päikesesüsteemi välisplaneetidelt mineraale hankida (kokku kolmandiku Merkuuri, Veenuse ja Marsi massi ulatuses) ja Päikese kiirgusenergiat koguda; ...half of energy radiated by the Sun in the course of one billion years... the amount on radiant energy radiated into the planets will remain unchanged; (pool energiast mida Päike kiirgab miljardi aasta jooksul). Vastutasuks sõidutavad nemad terraformimise protsessi alguses oleva Marsi Maale lähedale - no et inimestel oleks seal lihtsam oma asju ajamas käia ja Marssi elamiskõlblikuks muuta.

Siin ma ei saa mitte märkimata jätta, et minule tundub pakkumine inimestele äärmiselt ebasoodsana. Ja teiseks ei saa ma aru, mis kuradi pärast on ülikõrgel tehnikatasemel tulnukatel vaja meie Päikese energiat? Kas nad ei suutnud energia kogumiseks leida galaktikast tähti, mille juures ei ole mõistuslikku arenenud eluvormi? Meie Päike ei tohiks ju galaktikas mingit haruldast sorti täht olla, pigem vastupidi. Ühesõnaga minu arusaamise järgi täiesti jura pakkumine.

Aga inimkonna otsustajad leiavad, et läbirääkimistega tuleb edasi minna ja hakatakse tulnukatega näost näkku kohtumist ette valmistama (kas neil tulnukail üldse näod on, on minu arvates juba iseküsimus...). Valitakse välja kaks noort teadlast, kes kokkusaamisele peavad minema. Ja arutatakse, mis vahendite ja meetoditega tulnukate kohta võimalikult palju erinevat infot välja nuhkida. Kõik.

Beyond the Event Horizon Episode One

Albert Sartison
2015 a.
88 lk.

In 2177, close to the Solar System, scientists discover a source of disturbance to the space-time continuum: radiating gravity waves that did not appear to have the signature of those caused by natural processes.

On the basis of the approximate distance to the source and the intensity of the waves generated, its mass ought to be compatible with the size of a binary star and exert a strong influence on the movement of the planets in the Solar System. However, such a system of heavenly bodies is not known to exist.

Attempts to detect the mysterious object with the aid of Earth-based observatories and orbital telescopes are unsuccessful, but astronomers succeed in determining the location of the anomaly. Its distance from the Sun is estimated to be six light hours, which is within the range of high-speed spacecraft. A research expedition is being equipped to go to its location...

Arvamus:

Aasta on 2177. Teadlased avastavad päikesesüsteemi lähedal gravitatsioonianomaalia. Peagi ilmub kusagilt ka tulnukate laev välja. Kusagil Jupiteri orbiidil toimub esimene kontakt. Kohtumine venib ja venib, tulnukad küsivad kõike meie kohta, endast aga ei kipu midagi rääkima. Lõpuks saab inimestel ühepoolsest suhtlusest kõrini ja tulnukatel kästakse uttu tõmmata - või noh sinna, kust nad tulid. Aga veel enne kui tulnukad minema lennata jõuavad, toimub tõsine intsident. Europal asuv sõjaväebaas E1 väljab teadmata põhjustel inimeste kontrolli alt ja enne kui sõjaväelased E1-e hävitada jõuavad, annab antimateeria-kahurist paugu tulnukate pihta. Mille peale tulnukad tõesti uttu tõmbavadki (või oma koju tagasi...).
Kõik kes toimunuga kursis on (neid on vähe - salastatud värk), on kindlad, et asi sellega ei lõpe ja ju tulnukad peagi tagasi tulevad. Loodetakse siiski, et nood tulistamise pärast väga pahased ei ole, kuna nad pidid nägema, kuidas inimesed oma ülekäte läinud baasi taltsutada püüdsid ja ta lõpuks hävitasid.
Seni aga kuni tulnukate naasmist oodatakse, saadetakse ekspeditsioon gravitatsioonianomaaliat uurima. Kohalejõudnud teadlased tulevad mõningase pingelise mõttetöö tulemusena välja hüpoteesiga, et tegu on oletatavasti tehisliku värgiga ja sel juhul mingi portaaliga. Ehk siis sisse-väljapääsuga galaktilisele kiirteele, mis võimaldab valgusest kiiremat liikumist tähesüsteemide vahel.
Aga ega arvatavat portaali kaua uurida jõutagi kui tulnukad juba tagasi on. Seekord sellest nn portaalist väljuva juba kolme laeva näol, ja nood võtavad igavese vidinaga kursi Maale.

Esimene osa on militaarse kallakuga tehnikaulme. Täiesti loetav ja piisavalt põnev. Ja rohkem midagi nii lühikese lugemise kohta öelda nagu polegi. Asun järgmist juppi-episoodi lugema.

The Silver Ships

S. H. Jucha
Volume 1
2015 a.
308 lk.

An explorer-tug captain, Alex Racine detects a damaged alien craft drifting into the system. Recognizing a once in a lifetime opportunity to make first contact, Alex pulls off a daring maneuver to latch on to the derelict.

Alex discovers the ship was attacked by an unknown craft, the first of its kind ever encountered. The mysterious silver ship's attack was both instant and deadly.

What enfolds is a story of the descendants of two Earth colony ships, with very different histories, meeting 700 years after their founding and uniting to defend humanity from the silver ships.

Arvamus:

700 aasta eest kui elu Maal kliimamuutuse, ressursside lõppemise ja pidevate sõdade tõttu üsna võimatuks muutus, otsustasid suuremad riikide ühendused inimkonna päästmiseks hulga koloonialaevu teele saata. Suurejooneline plaan kukkus läbi, teele jõuti saata vaid kolm laeva.

Ühe laeva kolonistide saatus on kena olnud (Méridien). Saabuti probleemideta väljavalitud planeedile, kõik on kenasti sujunud, nüüd koloniseeritakse juba lähedalasuvaid tähesüsteeme, teadus ja tehnika on aastasadadega kõvasti arenenud (nanotehnoloogia, antigravitatsioon, valgusest kiirem liikumine...), on loodud vägivallavaba heaoluühiskond.

Teisel laeva kolonistidel oli väga "raske lapsepõlv" ja planeet (New Terra) kuhu laevaga toimunud avarii tõttu satuti, polnud ka kõige inimsõbralikum. Siiski on suudetud ellu jääda ja samuti üsna rahumeelne ühiskond luua ja jõutud juba enda tähesüsteemi ressursside väikestviisi kasutuselevõtmiseni. Oma tehnika arengult ollakse méridienlaste kolooniast muidugi kaugel maas.
Ja kumbki koloonia ei tea enne raamatu sündmusi teise olemasolust.

Juhtub aga nii, et méridienlaste ühte laeva rünnatakse, asja uurima läinud reisilaev Reveur augustatakse tundmatu hõbedase laeva poolt ka põhjalikult ära ja kuigi ta põgenema pääseb, ütlevad laeva mootorid peagi üles ja alus jääb kosmosesse triivima. 70 aastat hiljem on Reveur New Terra tähesüsteemist läbi triivimas. Raamatu kangelane Alex Racine märkab triivivat "tulnukate" alust ja tal õnnestub see oma uurimislaev-puksiiriga kinni püüda. Edasi äratatakse Reveuri vähesed ellujäänud reisijad "unest" üles... Alexist saab esmalt méridienlaste eestkõneleja... siis nende kapten... sõlmitakse lepe méridienlaste ja uusmaalaste (New Terra) vahel - ühed parandavad méridienlaste õpetuste järgi nende laeva, varustavad kõige vajalikuga ja aitavad nad koju tagasi ja saavad vastutasuks méridienlaste kõrgtehnoloogia. Kõik sujub ja méridienlaste poolt enda juhiks valitud Alexil on nende kojuviimisega seoses vaid üks, aga väga suur mure. Mis siis, kui méridienlasi rünnanud tulnukad on juba nende koduplaneedile jõudnud? See tähendaks, et tuleks olla valmis võitluseks, enda kaitsmiseks, aga...

Méridienlastega on nimelt see häda, et nad on oma heaoluühiskonnast tulenevalt äärmiselt rahumeelsed, neil pole sõdimisest halli aimugi. Ka uusmaalased pole kunagi sõdinud, kuid nende psühholoogiale pole vähemalt vajadusel sõdimise mõte sedavõrd vastuvõetamatu, ilmselt seepärast, et nende uus koduplaneet pakkus aastasadade eest nende esivanematele üsna karme väljakutseid.

Aga aitab sisust. Mulle see vana-stiilne kosmoseooper meeldis. Mitmedki asjad olid raamatus sümpaatsed aga kui vaid ühte eraldi rõhutada, siis ma tooks välja selle, et raamat ei olnud kuri, tige. Militaarulmet lugedes (see siinne raamat kuulub küll kosmoseooperite hulka) jääb tihti mulje, et autoritele kohe väga meeldib kirjeldada, kuidas igasuguseid vaenlasi notitakse, kuidas nood pikalt ja piinarikkalt surevad. Minule aga meeldib jälle rohkem militaarulme see külg, kus kirjeldatakse, kuidas vaenlasest jagusaamiseni jõutakse, millist mõttetööd selleks tehakse, kuidas vaenlast üle kavaldada püütakse. Kas aga mingi vaenlane hävitatakse lõpuks kümne lehekülje asemel viiekümnel leheküljel, see pole minu jaoks nii oluline.
Nii et mulle meeldis selle raamatu positiivne õhkkond. Võib öelda, et see oli ehk liigagi positiivne, kõik muudkui sujus ja tagasilööke praktiliselt polnud (tehnoloogia varguskatse ja lõpus ühe hävitajapiloodi enda lollusest otsasaamine on terve raamatu kohta ikka vähe). Kurjust on ümbritsevas elus ja raamatuteski nii palju, et vahel kulub sõõm positiivsust ära küll. Eriti veel siis, kui selle positiivsuse juurde käib moraal, et ole sa nii arenenud ja nii ilusate aadete-vaadetega kui vähegi võib, siis kõik see on absoluutselt tähtsusetu, kui sa end ja oma maailma(vaadet) vajadusel kaitsta ei suuda.
Ei arva, et raamat kirjanduslik šedöövr oleks (?), aga viie miinusega saab ta minult hindeks küll. Jään järge ootama.

Autori saidi aadress on http://scottjucha.com/

The Lost Command

Vaughn Heppner
Lost Starship 2
2015 a.
448 lk.

Starship Victory—a faithful alien spacecraft guarding its shattered system for ten thousand years—agreed to come to Earth. Now, Captain Maddox and his crew have a new assignment. They must find Professor Ludendorff before the New Men do. The New Men need Ludendorff’s help so they can capture the alien starship. Maddox needs the neglected super-weapons repaired so he can rescue a Star Watch fleet trapped deep in enemy territory.

But time is running out for the stranded, battered fleet. They’re low on food, fuel and missiles. Worse for Maddox, Meta is missing, kidnapped by the enemy, while the alien personality in the AI struggles to adjust to this new era. Can Maddox pull everyone together or will the brilliant New Men win yet another stunning victory?

Arvamus:

Maddox saadetakse sarja esimese osa tiimiga tulnukate 6000 aastat vanal lahingulaeval New Men käest peksasaanud Maa viimase suure laevastiku riismeid päästma.
Aga Maddoxi probleemid algavad juba Maal kui ta tiimikaaslane Meta New Men agendi poolt ära röövitakse ja kaptenil ei õnnestu teda mitte vabastada.
Veel suurem probleem ootab aga Maddoxi Victoryl kus selle antiikne tehisintellekt inimestega koostööst keeldub ja hoopis Maddoxile kättemaksu haub. Ja kui siis Maddoxil õnnestub viimaks TI kavalusega koostööle meelitada, on see vaid probleemi osaline lahendus sest järgmisena tuleks laeva kõige võimsamad aga blokeeritud relvasüsteemid tööle saada, sellega saaks ehk hakkama aga vaid geniaalne professor Ludendorff kes asub aga kusagil vaenlase kosmoseterritooriumil arheoloogilistel väljakaevamistel. Nii et järgmiseks tuleb kuidagi professor üles korjata, samas aga jahivad nii professorit kui Victoryt ka need Uued Inimesed...

Nojah, ägedat pingelist tegevust oli raamat algusest lõpuni täis aga kogu see kokkukuhjatud põnevus mind seekord millegipärast ei haaranud. Ei tea kas mõjusid päikesetormid või miski muu, aga pidin kohati end lausa sundima lugemist jätkama. Ja muidugi lõppes raamat peale New Men laevastiku klobimist nii, et ka selle osa järele annab kenasti järgmisegi osa valmis meisterdada. Kui see ilmuma peaks, heidan vähemalt raamatu algusele kindlasti pilgu peale aga end sedavõrd lugema sundima, kui selle osa puhul, ilmselt enam ei hakka. Ja kui nüüd veel hinne ka panna, siis ega üle kolme seekord ei pane küll.

Tech World

B.V. Larson
Undying Mercenaries 3
2014 a.
374 lk.

The Galactics arrived with their Battle Fleet in 2052. Rather than being exterminated under a barrage of hell-burners, Earth joined a vast Empire that spanned the Milky Way. Our only worthwhile trade goods are our infamous mercenary legions, elite troops we sell to the highest alien bidder.

In the third book in the series, James McGill is deployed on another alien world. His third interstellar tour is different in every way. Rather than meeting up with a primitive society, this time he’s headed to an advanced world. Tau Ceti, better known as Tech World, is the central trading capital of Frontier 921.

McGill figures he’s lucked out. The assignment looks dull but luxurious. Tau Ceti boasts a planet-wide city with a trillion inhabitants, all of whom are only interested in making a few credits. But all is not well on Tech World. The Empire is crumbling, an invasion is coming, and McGill’s easy ride through life and death has come to an end.

Arvamus:

Inimesed asuvad oma uues kõrgemas "rahutagajate" staatuses esimesele missioonile. Leegion Varus peab Tau Cetil leegion Germanica välja vahetama ja seal aasta korra järele valvama. Tau Ceti on meie galaktikasektori kaubanduskeskus - sealt käib läbi kõik meie sektori maailmadele müüdav kraam. Missioon ise peaks igav tulema - kellega seal äri- ja kaupmeeste maailmas ikka võidelda peaks olema. Ees ootab selline esindusfunktsioonide täitmine ja vahel silma torgata tahtvatele rikkuritele turvameeste mängimine.

Aga nagu Varuse puhul ikka, hakkab kohale jõudes kõik arenema vastupidiselt plaanitule. Oma suurt rolli mängib siin esiteks see, et kuuldused Galaktilise Impeeriumi siseprobleemidest on kõikjale levinud ja peale Galaktilise laevastiku lahkumist on inimesed nagu ainus mingilgi määral sõjaline jõud meie sektoris. Või vähemalt nii arvavad inimesed ise. Ja teine probleemi põhjus on see, et Germanica kõrgemad ohvitserid on end Tau Cetil mugavalt ja tulusalt sisse seadnud ja musta äri ajades korralikult korrumpeerunud. Varuse saabumine ei sobi neile kuidagi.

Ühesõnaga lõpeb asi sellega, et Tau Cetil läheb mässuks ja seni vaid raha vastu huvi tundnud cetilased muutuvad lausa pööraseks. Lausa sedavõrd, et neil õnnestub mõlemad leegionid ära hävitada, peaaegu - McGill muidugi välja arvatud :D.

Aga McGill jääb vähemalt cetilaste poolt maha löömata seetõttu, et ta on järjekordselt oma radadele suundunud (mis muidugi ei tähenda, et McGill raamatus muudel asjaoludel kordi surma ei saaks... :)).

McGill - tema isemõtlemine ja -tegutsemine muidugi ainult süveneb. Selles osas laseb ta juba kõrgelt kõigi oma komandöride peale ja tegutseb täpselt nii, nagu tema asju näeb ja õigeks peab. Kui selgub, et peale (ajutiselt?) uttutõmmanud Galaktilise Impeeriumi näib meie galaktikaoblastis ka teisi (impeeriumi mittekuuluvaid) sõjalisi jõude olevat - meile eelmisest raamatust tuttavad orjapidajatest kaheksajalad, ilmneb, et varem hävitati ainult nende koloonia, mitte aga koduplaneet - langetavad leegionide juhid otsuse tegutseda ühteviisi, McGill arvab aga otse vastupidi ja viib oma otsuse muidugi ka ellu. Kui õige McGilli valik oli, selles raamatus veel ei selgu, aga kas inimeste jaoks haamri ja alasi vahel olles üldse asjal suurt vahet on, pagan teab.

Raamatu esimene neljandik oli päris igav ja mul hakkas juba käsi ta kõrvaleviskamiseks sügelema. Siis läks aga viimaks tegevuseks lahti ning edasi ei olnud tegu halvema raamatuga kui sarja eelmised osad olid. Nõrk neli minu seekordseks hindeks. Kui kunagi kusagilt kätte saan, loen ka sarja järgmise osa ära. Seniks aga jääb mul sari nüüd pooleli - jälle üks kirje pooleliolevate sarjade tabelisse lisaks...

Endeavour

Ralph Kern
A Sleeping Gods 1
2014 a.
327 lk.

Since we first looked at the stars, there has been a silence, no signs of alien life, no one who has tried to speak to us, a mystery that a long dead scientist called the Fermi Paradox.
"Where are they?"
In 2118, the first daring mission to another star, Tau Ceti, twelve light years away is launched. Tom Hites and Harry Cosgrove command the Starship Endeavour on an epic journey to solve the Fermi Paradox. From the first, nearly disastrous steps on a distant world, their quest takes them further than they ever imagined. Out amidst the mysterious long abandoned worlds and ancient relics they discover, some strange, some wonderful and some deadly, that question they seek to answer becomes:
"Where are they now?"

Arvamus:

Kui nägin, et raamatu motoks on Fermi paradoks (lühidalt, et kus nad siis ometigi on?) ei saanud ma mitte teisiti, kui tuli Larsoni surematute palgasõdurite sari korraks pooleli jätta ja see raamat läbi lugeda.
Huvitas, kas autor tuleb mingi omapoolse vastusevariandiga välja või illustreerib mõnda tänapäeval levinud vastusevarianti. Ei tulnud Kern millegi originaalsega välja. Aga enda valitud vastusevarianti illustreerib ta oma looga päris kenasti.

Raamatut ennast on veidi keeruline ühegi konkreetse ulme alamkategooria alla paigutada, eks ta selline hard sf ja kosmoseooperi segu ole. Kusjuures nende tehnikaimedega on autor silmnähtavalt püüdnud piiri pidada. Suur enamus tema kirjeldatust on selline, mis meie praeguse teaduse ja tehnika taseme juures on vähemalt teoreetiliselt võimalikuks tunnistatud. Ning loo üks aluspõhimõtteid on, et inimesed valgusest kiiremini liikuda ei saa (oska). Sellest tulenevalt võtavad ka kõik raamatu uurimislennud Maa ajaskaala järgi aastakümneid aega. Uurijate enda jaoks on asi küll teine, aga seda sel lihtsal põhjusel, et punktist A punkti B kulgemise ajal uurijaid nende endi seisukohalt ei eksisteeri.
Kosmoselennud toimuvad Stargate'i kauge sugulase abil, ainult et raamatus liiguvad läbi väravate kosmoselaevad koos inimestega. Automaatsondid lennutavad von Neumani masinate põhimõttel end ise ehitavaid väravaid meie lähinaabrusest alates edasi galaktikasügavustesse. Päikesesüsteemis siseneb kosmoselaev pirakasse "väravasse", seal skaneeritaks ja salvestatakse kosmoselaeva (ja meeskonna) iga aatomi info ja aatomid ise hävitatakse. Seejärel saadetakse see salvestatud info võimsate laseritega footonitesse "kirjutatuna" vastuvõtvasse väravasse kusagil teises tähesüsteemis ja seal väravas pannakse saabunud info põhjal jälle inimesed ja laev kokku. Info ülekanne toimub muidugi valguse kiirusel, aga mitte enam. Nii et ka meie naabrite juures ärakäimiseks kulub Maa mõistes aastaid-aastakümneid, kosmoselaevas olijate jaoks tähesüsteemide vahel liikumine aga aega ei võta.

Raamatu peategelased käivad ära Tau Cetil, Gliese 581-l, 55 Cancril, CA3812 süsteemis ja lõpuks Mizar-Alcor süsteemis. Erinevaid eluvorme leitakse, aga keegi pole ligilähedalgi inimeste arengutasemele. Ja muidugi leitakse kunagiste kõrgtsivilisatsioonide varemeid, asukaist endist aga mitte jälgegi. Kern oli meie naabermaailmu kirjeldades oma fantaasial lennata lasknud... Ja et uurijate igal naasmisel oli Maal jälle aastakümneid möödunud, siis oli Kernil hea võimalus anda ka enda kujutus inimkonna arengust.
Uurijate viimasena külastatavas tähesüsteemis kohtutakse viimaks ka meist palju arenenumaid tegelasi - von Neumani masinate-Bracewelli sondide baasil arenenud nanotehnilist eluvormi. Autor ütleb välja oma vastuse Fermi paradoksile, ja nagu juba kirjutasin, ei midagi uut, aga vaevalt ongi meie tänapäevase maailmamõistmise seisukohalt võimalik täiesti uue ja originaalse hüpoteesiga välja tulla.

Kerni tähelepanu on raamatus üsna võrdselt jagunenud uurijate ja uuritavate maailmade vahel pluss vürtsiks veidi inimkonna arengut enam kui saja aasta jooksul. Et autor on raamatusse surunud kopsaka aja- ja ruumiskaala, siis jäävad nii raamatu peategelased kui külastatavad maailmad kahjuks veidi pealiskaudselt kujutatuteks aga noh, kaks kolmandikku raamatut aitas mu huvi üleval hoida ka see, et millise vastusega raamatu liikumapanevale küsimusele autor lõpuks välja tuleb... siis hakkas vastus juba kumama ja minu jaoks põnevus vähenes... ja raamatu lõppu pandud "galaktiline loomaaed" polnud ka just kõige säravam-uudsem idee.
Aga lugeda võis, neli minult hindeks. Ja nagu olen aru saanud, peaks siinsele raamatule ka kunagi järg tulema. Kindlasti võtan juba paljalt uudishimust ka seda lugeda sest praegu mina küll aru ei saa, mida autoril antud teemale veel lisada saab olla.

Dust World

B.V. Larson
Undying Mercenaries 2
2014 a.
373 lk.

The Galactics arrived with their Battle fleet in 2052. Rather than being exterminated under a barrage of hell-burners, Earth joined a vast Empire that spans the Milky Way. Our only worthwhile trade goods are our infamous mercenary legions, elite troops we sell to the highest alien bidder.

In 2122 a lost colony expedition contacts Earth, surprising our government. Colonization is against Galactic Law, and Legion Varus is dispatched to the system to handle the situation. Earth gave them sealed orders, but Earth is thirty-five lightyears away. The Legion commanders have a secret plan of their own. And then there's James McGill, who was never too good at listening to authority in the first place...

In DUST WORLD, book two of the Undying Mercenaries Series, McGill is promoted to Specialist and sent to a frontier planet outside the Empire. Earth's status within the Empire will never be the same.

Arvamus:

Aastal 204... millegagi saatsid inimesed teele oma ainsa koloniseerimislaeva. 2122. aastal saab Maa kolonistidelt teate, et nad on (tükk aega tagasi) sihtkohta jõudnud (raadiosignaali liikumise kiirus...). Maa satub paanikasse. Galaktilise Impeeriumi seaduste kohaselt on igasugune koloniseerimine keelatud ja võib kaasa tuua koloniseeriva liigi täieliku hävitamise. Maa asub probleemi lahendama. Ja kõige mõistlikum lahendus leitakse olevat koloonia hävitamine - pigem saagu hukka mõningad kolonistid kui et kogu Maa. Lahenduse elluviijaks valitakse muidugi leegion Varus, alatine mustatöötegija.

Jõuab Varus kolonistide tähesüsteemi ja asjad lähevad äkki keeruliseks. Selgub, et seda tähesüsteemi asustavad peale kolonistide veel korralikult kõrgel arengutasemel olevad väga agressiivsed kaheksajalad. Nood elukad teevad leegioni laevale kiiresti üks-null ära ja leegion on sunnitud süsteemi ühele kõrbeplaneedile hädamaandumise tegema. Selgub, et nood kaheksajalad elavad süsteemi ainsal korralikult elamiskõlblikul veerikkal planeedil, süsteemi omal ajal saabunud kolonistid olid aga samuti sunnitud sinna kõrbeplaneedile laskuma. Ja kolonistid peavad juba aastakümneid naaberplaneedi kaheksajalgadega võitlust - nood võtavad inimesi endale orjadeks, korraldavad väikese geenimuundamise ja valmistavad sedasi inimestest endale sõdureid. Kolonistid peavad algul Varuse leegionäre kaheksajalgade mutantideks ja kolonistide ning Varuse vahel läheb madinaks. Siis aga saabuvad kohale ka kaheksajalad uusi orje võtma, Varus ja kolonistid teevad vaherahu ja edasi läheb sõdimiseks kaheksajalgadega.

Kaheksajalad on Impeeriumisse mittekuuluvad tegelased ehk siis väljaspool seadust olevad, aga Varuse juhid on hirmus ähmi täis, et kuidad kohe-kohe kohale saabuvatele Impeeriumi bürokraatidele kolonistide olemasolu selgitada. Pealegi kui kaheksajalgadega sõdimine ei jäta aega kolonistide mahanottimiseks.

Saadakse lõpuks saabunud kaheksajalgadest jagu aga kohe on kohal ka Impeeriumi ametnikud ja asi läheb karmiks: mis kuradi kolonistid, kas te ei tea seadusi, kogu inimsugu tuleb kohe hävitada jne. Loo lahendus on elementaarne ja positiivne, kohe algusest peale silmnähtav - ma ei mõista kuidas Maa juhid nii lollid olid, et kohe algul sellele ei mõelnud ega selle lahendusega Impeeriumi poole ei apelleerinud (lahenduse vihjeks - millal kolonistide laev Maalt lahkus?)

McGill on loos muidugi jälle peategelane. Kergjalaväelasest Spetsialistiks ülendatud ja veel rohkem omi mõtteid ja ülemustele allumatust täis. Kui talle ikka miski Varuse juhtkonna vastuvõetud otsustes ja käskudes ei meeldi, siis tema neid käske ka ei täida. Aga ei meeldi talle juba algusest peale see, et Varus on saadetud teisi inimesi tapma. Jääb arusaamatuks, kuidas ta tahtis saavutada, et nii kolonistide kui Maa inimeste mõlemate jaoks galaktikute poolt positiivne lahendus oleks tulnud (ega tal sellest ettekujutust ei olnudki), aga igatahes polnud tal kavas hakata koloniste tapma ja ta otsis vastupidiselt käskudele kolonistidega kontakti ja püüdis inimeste koostööd saavutada. McGilli tegevus tundub lõpupoole juba oma leegioni reetmisena - aga viimastel hetkedel kui galaktikud on inimeste jaoks saatuslikku otsust tegemas mängib McGill jälle olulist rolli - ja lõpptulemus on kõigile inimestele positiivne. Ainsateks tõelisteks kaotajateks on ärksad ja agressiivsed kaheksajalad kelle ühiskonna Varus lõpuks nende veeplaneedil hävitab.

Ei olnud parem ega halvem raamat kui eelmine osa. McGilli isetegevus läks minu arvates selles raamatus juba kohati liiga allumatuks ja isetegevuseks ning tema oma põhimõtetest kinnipidamine juba veidi ebausutavaks, et mitte öelda, et see hakkas lausa lapselikku jonni meenutama. Aga olgu, eelmise osaga samal tasemel raamat, saab siis ka see neljakese hindeks.

Steel World

B.V. Larson
Undying Mercenaries 1
2013 a.
338 lk.

In the twentieth century Earth sent probes, transmissions and welcoming messages to the stars. Unfortunately, someone noticed.

The Galactics arrived with their battle fleet in 2052. Rather than being exterminated under a barrage of hell-burners, Earth joined their vast Empire. Swearing allegiance to our distant alien overlords wasn’t the only requirement for survival. We also had to have something of value to trade, something that neighboring planets would pay their hard-earned credits to buy. As most of the local worlds were too civilized to have a proper army, the only valuable service Earth could provide came in the form of soldiers…someone had to do their dirty work for them, their fighting and dying.

I, James McGill, was born in 2099 on the fringe of the galaxy. When Hegemony Financial denied my loan applications, I was kicked out of the university and I turned to the stars. My first campaign involved the invasion of a mineral-rich planet called Cancri-9, better known as Steel World. The attack didn’t go well, and now Earth has entered a grim struggle for survival.

Arvamus:

Tegemist on üsna tavapärase militaarulmega militaarulme sellest alamliigist, kus ei peeta suuri kosmoselahinguid vaid kus sõdurid müttavad mõnel ulmelisel planeedil.

Sündmustik. 21. sajandil hakkavad inimesed tasapisi kosmosesse suunduma: kõigepealt väljub Päikesesüsteemist Voyager ja veidi enne sajandi keskpaika saadetakse teele inimeste esimene koloniseerimislaev. Tuleb aga välja, et asjad on hoopis keerulisemad kui inimesed arvasid. Nimelt juhivad ja valitsevad meie galaktikat galaktika keskel elavad vanad rassid. Neil on loodud Galaktiline Impeerium ja ilma selle loata ei tohi ükski mõistuslik liik oma jalga enda tähesüsteemist välja tõsta. Inimesed on enda teadmata galaktikute reegleid rikkunud ja see toob Päikesesüsteemi Impeeriumi sõjalaevastiku. Inimesed pannaks lihtsa valiku ette, kas liitute Impeeriumiga või me hävitame inimkonna. Sellise valikuvõimaluste rohkuse juures on selge, mida inimesed otsustavad - loomulikult liituda. See otsus toob kaasa aga järgmise probleemi. Selleks et saada võimalus galaktikutega liituda, peab iga mõistuslik liik leidma endale ühe tegevuse, millega ta Impeeriumile kasulik on ja millega ta galaktilist raha võib teenida. Need liigid, kes Impeeriumile midagi pakkuda ei suuda, muudetakse ikkagi aatomiteks. Ega inimestel jällegi mingit valikut ei ole, teaduse ja tehnika vallas iidsete rassidega ju ei konkureeri, mingeid erakordseid ja unikaalseid maavarasid mida teistel ei oleks, meie tähesüsteemis ka ei leidu, jääb üle müüa vaid iseennast ehk siis inimsõdureid. See pakkumine võetakse Impeeriumi juhtorganites vastu ja juba mõnda aega osutavadki inimesed meie galaktikasektoris palgasõduriteenust ja teenivad sellega Maale galaktilist raha. Siis aga tekib probleem, antud turusektorisse ilmub salakonkurent...

Inimeste palgasõduriteenuseid osutavad leegionid. On kuulsad ja mainekad leegionid kes Maal pidevalt meedia tähelepanu keskpunktis on ja on leegionid, kellest ei räägita. Kui James McGilli ema töötuks jääb, satub perekond rahalistesse raskustesse ja James peab ülikooli pooleli jätma. Et Maal kogemusteta nooruk mingit tasuvat tööd leida ei või, otsustab 22-aastane noor mehemürakas vabatahtlikult leegionisse astuda. Leegionisse vastuvõtmise testid näitavad aga, et McGillil on üks suur puudus - tal on kombeks omaenda peaga mõelda - ning ükski kuulsatest leegionitest teda endale ei taha. Viimases hädas satub ta leegioni Varus, ühte kõige vähemmainekasse ja -kuulsasse. Peagi selgub, et tühja sest kuulsusest ja mainest aga põhiprobleem on selles, et Varusele antakse kõige raskemad ja räpasemad - salajasemad ülesanded.
Nii satub McGill oma esimesel missioonil tulikuumale nn terasplaneedile mida asustavad mitmesugused mõistuslikud saurused kes on Varuse ühte oma kaevandust streikivate kaevur-sauruste eest kaitsma palganud. Mis muidugi osutub muinasjutuks ja kattevarjuks sauruste hoopis tõsisematele plaanidele.

Nimelt üritavad saurused inimestelt meie sektori turvateenuste osutamise monopoli üle lüüa. Ja nüüd lähebki võitluseks ja kaalul on oi kui palju. Kaotus tähendaks Maale sissetulekust ilmajäämist ja ilmselt inimkonna hävitamist. Ja Impeeriumi inspektorid nüüd taustal vaikselt jälgivad madinat ja loevad laipu kokku - et kumb pool edaspidiseks siin sektoris turvamonopoli saab.

Noor leegionär McGill satub muidugi kõige kuumemasse põrgusse ja ja ilmutab mitmel korral silmatorkavat initsiatiivi. Mis enamasti annab positiivseid tulemusi, aga tal õnnestub ka üks tagaplaanil hiiliv galaktiline inspektor asjaolude halva kokkusattumise tõttu suisa kaks korda maha nottida (pretsedenditu lugu :D :D) mis galaktikutele kohe mitte ei meeldi ja nad väga närvi ajab, nii et nende soosing hakkab kindlalt sauruste kasuks kalduma. Peale veel paari McGilli vägitükki lõpeb inimeste ja sauruste üksteise nottimine enam-vähem viigiga. Mis pole hea ei inimestele ega saurustele. Siinjuures tuleb ära märkida, et inimesed olid legaalselt ja ropu raha eest ostnud sellised masinad, mis surmasaanud leegionäre varem salvestatud andmete põhjal jälle uuesti valmis meisterdasid (siit ka sarja pealkiri Undying Mercenaries), muidu poleks inimestel olnud lootustki hiiglaslikele sauruste vastu saada. Seega surmasaanud võitlejad ärkasid küll aina uuesti ellu ja nad jätkasid võitlust, aga see ei päästnud inimesi igakordsel suremisel kõigist suremisega seonduvatest valudest, piinadest ning hirmudest. Sa võisid ju küll teada, et peale seda kui saurus su tükkideks rebib või nahka paneb, ärkad sa jälle ellu, aga ega see ärasöödav olemise valusid ja emotsioone meeldivamaks ei muutnud... Ja viiki või isegi väikese inimeste võiduga lõpeb lugu vaid tänu sellele, et kui saurused "surematutest" inimestest kiiresti jagu ei saanud (tagasipöördumatult surma saada võis inimene ikka ka, siis kui tema salvestatud andmetega midagi halba juhtus - no näiteks lasevad saurused inimeste andmebaasi koos inimkoopiate tegemise masinaga õhku...), läksid nad pettusele ja meisterdasid endale selle koopiatevorpimise masina piraatkoopia ja hakkasid ennast ka taastootma. McGillil õnnestus see pettus galaktikutele ära tõestada ja nood olid hambaid kiristades sunnitud saurused niiöelda diskvalifitseerima...

Muidu oleks tegu üsna tavalise ja keskpärase militaarulmekaga, aga mulle meeldis loo peategelane McGill. Asjalik poiss on, mõte töötab ja kui on põhjust, annab kellele vaja mööda hambaid ka. Raamatu lõpuks on ta muidugi galaktikute eriti mustas nimekirjas ja ka leegionis on ta endale mitu kõrget vaenlast hankinud, aga sõpru samuti. McGill pani endale kaasa elama, oli selline reaalne tegelane kellega lugejal pole raske end samastada, kelle tegudest ja motiividest lugeja aru saab ja ilmselt nõusolevalt pead noogutab. Just suuresti tänu McGilli tegelaskujule panen raamatule hindeks nelja.

Autori koduleht: http://bvlarson.com/

The Atlantis Gene

A.G. Riddle
The Origin Mystery 1
2013 a.
489 lk.

THE GREATEST MYSTERY OF ALL TIME...
THE HISTORY OF HUMAN ORIGINS...
WILL BE REVEALED.
*****
70,000 years ago, the human race almost went extinct.
We survived, but no one knows how.
Until now.
The countdown to the next stage of human evolution is about to begin, and humanity might not survive this time.
*****
The Immari are good at keeping secrets. For 2,000 years, they've hidden the truth about human evolution. They've also searched for an ancient enemy--a threat that could wipe out the human race. Now the search is over.

Off the coast of Antarctica, a research vessel discovers a mysterious structure buried deep in an iceberg. It has been there for thousands of years, and something is guarding it. As the Immari rush to execute their plan, a brilliant geneticist makes a discovery that could change everything.

Dr. Kate Warner moved to Jakarta, Indonesia to escape her past. She hasn't recovered from what happened to her, but she has made an incredible breakthrough: a cure for autism. Or so she thinks. What she has found is far more dangerous--for her and the entire human race. Her work could be the key to the next stage of human evolution. In the hands of the Immari, it would mean the end of humanity as we know it.

Agent David Vale has spent ten years trying to stop the Immari. Now he's out of time. His informant is dead. His organization has been infiltrated. His enemy is hunting him. But when David receives a coded message related to the Immari attack, he risks everything to save the one person that can help him solve it: Dr. Kate Warner.

Together, Kate and David must race to unravel a global conspiracy and learn the truth about the Atlantis Gene... and human origins. Their journey takes them to the far corners of the globe and into the secrets of their pasts. The Immari are close on their heels and will stop at nothing to obtain Kate's research and force the next stage of human evolution--even if it means killing 99.9% of the world's population. David and Kate can stop them... if they can trust each other. And stay alive.

Arvamus:

See EI OLE ulme (minu jaoks...), see on kõige puhtam triller. Ja ehk veel täpsemalt tehnotriller.
Miks ta mul ulmeraamatute all ette juhtus on arusaamatu. Või no mitte päris... Igasuguseid trillereid ma viimase 10-20 aasta jooksul palju lugenud ei ole, nii et võrdlusmaterjal on mul kasin, aga minul tekkisid seda raamatut lugedes paralleelid Dan Browni loominguga - no näiteks Da Vinci koodiga. Ja see mahub ju meil Eestis vist ka ulme alla.

Sisu: natside allveelaev Antarktikas, inimese suur arenguhüpe 70 000 aastat tagasi, autism, mingi salapärane luurefirma, mingid immrid, geenid...

Kui veelkord Browniga võrrelda, siis Browni raamatutes oli selliseid huvitavaid fakte ja faktikesi mis näiteks minule üllatusena tulid ja mis huvitavad olid. Riddle'i raamatut lugesin ma üle 100 lehekülje ja ei leidnud midagi uut ega huvitavat.
Vaid mõned linnalegendid. Ainus märkimisväärne asi oli see, kuidas üks endine LKA agent raamatus põhjendas, miks ta 11. septembri terrorirünnakute ametlikku versiooni karvavõrdki ei usu:

"Igal terrorirünnakul peab olema oma eesmärk. 9/11 stiilis rünnakut saab korraldada vaid 1 kord. Miks ei püütud selle rünnakuga saavutada maksimaalset tulemust? 20-30 lennukiga sooritatud rünnak oleks ju kogu USA täielikku kaosesse viinud...
Seega miks rünnati vaid 4 lennukiga? Ei leitud rohkem piloote, ei viitsitud neid rohkem välja õpetada - jabur ju? Sel konkreetsel hommikul oleks lähedastelt lennuväljadelt olnud võimalik kokku vähemalt 30 lennukit üle võtta.
Miks ei rünnatud Valget Maja, Kongressi, CIA peakorterit jne.?
Miks valiti ründamiseks päev, mille kohta oli pikalt ette teada, et sel päeval on president Floridas?
Järeldus. Rünnakutega taheti vaid sõjahüsteeriat õhutada (edasise eesmärgiga Iraagi ja Afganistani ründamine) ning börsikrahhi tekitada (kes teenisid börsilanguse pealt kõige enam...)."

Aga nagu ma juba ütlesin, mina esimesel 100 leheküljel ulmet ei näinud ja et loetu isegi Ban Browni raamatutest kesisem oli, siis jätsin raamatu pooleli. Mul on nii palju tõeliseid ulmekaid lugemisjärjekorras, et kehva (? - no ega ma ju tegelikult ei tea, kui heaks lugemata jäänud 2,8 osa võivad muutuda) trilleri peale ei raatsi ma oma aega raisata. Hindeks seega üks.

The Terran Gambit

Endi Webb
The Pax Humana Saga 1
2014 a.
309 lk.

DEFEAT

The Corsican Empire extends the reach of the "Pax Humana" across the thousand worlds, ruling with force and fear.

40 years ago, they returned to Earth, subjugating it and claiming the ancient home of humanity for the Empire.

RESURGENCE

Now, in 2675, Earth fights back.

Lieutenant Jacob Mercer likes fast motorcycles, faster women, and screamin' fighters. As a reckless space jock in the Resistance fleet he lives for the thrill, and to take out as many Imperial bogeys as he can. At least, more than his buddies.

But with victory in sight, the Imperials thwart the Resistance in a surprise show of devastating force, and Dallas burns from a thermonuclear blast--millions die--a merciless example of what happens to upstart worlds in the Pax Humana.

A DESPERATE PLAN

The Resistance goes underground to rebuild its strength, and in the shadows, the leadership devises a daring plan to strike right at the Empire's heart in a final, desperate bid for freedom.
A plan that will send Jake Mercer right to where he doesn't belong: The captain's chair of the most advanced warship in the galaxy, facing down a psychopathic Imperial Admiral bent on utterly destroying the Resistance, and Earth itself.

But first he has to survive.

(Content disclaimer: There are marines and fighter pilots in this book, and as such it contains some salty language and crude jokes. Also, mild sexual situations, and violence. Readers who are sensitive to these things, please contact me and we'll work something out.)

The Terran Gambit is the first episode in a series of 10 books in the Pax Humana Saga.

Arvamus:

Raamat algab igavese "kõva andmisega" - Maa ülestõusuga Corsica Impeeriumi vastu. Need korsik(a)lased on ka inimesed, kujutavad end Rooma Impeeriumi järeltulijateks ja on endale juba sadu (inimeste?) planeete allutanud. Peategelane Jacob Mercer on hävitaja piloot ja kolgib Maa juures korsiklasi. Algul sujub ülestõus edukalt aga siis ilmud ettearvatust varem Ma juurde korsiklaste laevastik, puistab ülestõusnute aladele tuumapomme millest üks (ainult!) ülestõusnute õhutõrjest läbi pääseb ja Dallase maatasa teeb. Ning sellega ongi ülestõus lõppenud?! Oh taevas küll - ühe tuumapommi peale???

Nojah, aga ega ülestõusnutega edasi midagi hullu ei juhtu ka. Ei panda neid vangi, mahalöömisest rääkimata. Ülestõusnud sõjaväelased integreeritakse hoopis korsiklaste kosmoselaevastikku ja nad teenivad oma vanadele aukraadidele vastavatel kohtadel edasi. Ja plaanivad muidugi salaja uut ülestõusu.

Mulle see raamatu loetud osa (umbes 1/3 kogumahust) millegipärast eriti peale ei läinud. Raamatu algus oli ju küll äge ja pingeline võitlus, siis pingelangus... no ei tea, ma millegipärast pole hetkel selle raamatu tujus. Aga nii hull loetu nüüd ka ei olnud et ma raamatu lõplikult kõrvale heidaks. Ja pealegi on autoril sarjast veel 7 osa kirjutamata (3 osa praegu olemas), nii et mul tuleks niikuinii vahepeal oodata, kui tahan kogu sarja siiski läbi lugeda.
Teen siia endale märkuse, et millalgi tulevikus proovida lugemist jätkata (FBR#90). Fenderi sarja lugemine oli lõpupoole juba veidike enda sundimine, teist sellist poolvägisi loetavat asja ei taha kohe järgmisena ette võtta. Tahaks nüüd midagi tõeliselt haaravat vahelduseks lugeda. Ja valik on ju suur, ehk õnnestub selline raamat leida...
Aga praegu jääb sellele raamatule siin hinne panemata - märk lugemise pooleliolemisest.

Dark Space

Stephen Fender
Kestrel Saga 5
2014 a.
290 lk.

There is a traitor in their midst, and Shawn Kestrel believes he’s figured out who it is. But, before he can confront them, an unfortunate series of events takes him out of the cockpit and places him behind a desk—possibly for all time. Determined to bring the culprit to justice, Shawn will risk everything he’s accomplished so far, including the affections of Melissa Graves, in order to safeguard the lives of thousands.

On a world-hopping journey that will take Shawn and Melissa deep into Meltranian space, what they uncover will alter the course of the war against the Meltranians.

But Meltranian territory holds many secrets, and only with the help of his allies and former enemies will Shawn be able to decipher the mysteries of the dark space before it’s too late.

Arvamus:

Selles osas tegeletakse reeturi (spiooni) otsimisega liitlaste laevastikus ja püütakse meltranlaste kohta rohkem infot hankida. Sest ilma lisateadmisteta mida nende vastu kasutada ei paista liitlastel - ühinenutel, kafaranidel ja piraatidel - ikkagi mingit võimalust olevat meltranlastele vastu saada. No ja muidugi on need Shawn ja Melissa, kes selle uurimise, lisateabe hankimise esireas on. Lõpuks hakkabki mingi huvitav niidiots hargnema ega enne kui midagi olulist teada saame, lõpeb sarja see osa ära. Seega ei jää üle muud kui kunagi sel aastal ilmuvat sarja 6. osa oodata.

Suurem enamus sarja sellest osast oli minu arvates üsna tüütu ja igav. No ei juhtunud midagi haaravat. Alles mõnikümmend viimast lehekülge olid juba põnevad, aga siis sai raamat ka kui noaga lõigatult otsa. Kurat, nii ei ole ilus teha. Ega ma ajalehe järjejuttu ei loe, et pole oluline kus lugu juhtub pooleli jääma, küll ma juba homme loen järgmisest lehest edasi. Nii et ei tule minult üle kolme hindeks kohe mitte kuidagi.

In The Presence Of My Enemies

Stephen Fender
Kestrel Saga 4
2014 a.
230 lk.

With a war against the Meltranians a forgone conclusion, the Unified Collaboration of Systems has agreed to a temporary truce with their once-hated enemies, the Kafarans.

But, with both sides dangerously short on manpower and vessels, one more ally is required before the new threat can be pushed back into The Darkness a nearly lifeless void of space on the far side of the Kafaran Empire.

Under direct orders from the Unified Council, and with no official backup to support him, newly promoted Commander Shawn Kestrel must ferry a brash yet charismatic Unified ambassador to Rugor, a planetary system governed by the same ruthless pirates that have plundering the sector for years. Making matters even worse, and Shawn s mission all the less enjoyable, is a high-ranking Kafaran officer who has also been dispatched with the small team--a Colonel with a particular dislike of Sector Command and all they stand for.

Finding himself at odds with every turn their mission takes them, and with uncertainty looming around every corner, Shawn must learn to put the past behind him in order to ensure that humanity has a future.

Arvamus:

Lugu sellest kuidas endistest vaenlastest liitlased saavad. Kui neil on omakorda ühine vaenlane.
Kestrel on sunnitud tegema koostööd kafarani koloneliga ja peagi saab mehele selgeks, et endise surmavaenlase juures on paljugi sellist, mis lugupidamist väärib ning austust äratab.
Ja nagu liidust kafaranidega veel vähe oleks, püütakse sinna koostöösse kaasata ka Rugori piraate, samuti endiseid Uhinenute vaenlasi.
Ning muidugi õnnestub selline endiste vaenlaste liitmine suuremate probleemideta, sest silmapiiril on veel suurem paha - meltranid - kellele vastusaamine on vaid üheskoos võimalik. Kui siiski.

Raamat on ikka selline veidi kergekaaluline. On sekka häid momente ja siis vajub tekst jälle ära. Aga vähemalt on ka sarja selles osas kõvasti tegevust ja igav just ei hakka. Shawn ja Melissa on ka oma suhetes ning tunnetes enamvähem selgusele jõudnud, nii et see jabur-tüütu vastastikuse torkimise etapp on ilmselt läbitud. Ei läinud see sari sedavõrd heaks kui ma lootsin ja nagu tal minu arvates eeldusi oli. Aga teisalt täiesti rappa ta ka ei keeranud. Nii et panen sellelegi osale nõrgukese nelja hindeks.

Second Earth

Stephen Fender
Kestrel Saga 3
2013 a.
314 lk.

"It was the beginning...of the end."

Second Earth, the site of the worst massacre of the Great Galactic War half a decade ago, loomed large before the supercarrier Rhea. A beautiful gemstone against the backdrop of the endless, star-filled void, the planet beckoned the Sector Command carrier and her intrepid crew as a parent would to its long-departed child.

But all was not as it seemed.

What was expected to be a barren, war-ravaged planet was in fact a life-sustaining body, with far less damage than both the Office of Special Intelligence and the Unified Council had previously reported. Adding to the mystery was the fact that the orbiting defensive satellites--put in place to protect the riddles of the world--were mysteriously missing.

Ordered to bring a contingent of Unified Marines down to the surface to investigate, Lieutenant Commander Shawn Kestrel is about to uncover the very secret that the Unified Government tried so desperately to hide.

Unfortunately, it may already be too late. When a mysterious and powerful alien vessel appears in orbit around Second Earth, it heralds the one thing Shawn and Melissa Graves hoped they would never experience again...

War.

Arvamus:

Käiakse ära Teisel Maal ja uuritakse välja, mis planeedi elust puhtaks pühkis. Selgub et kafaranide genotsiidis süüdistamine oli kõrgete võimukandjate suur vale. Või siis no vähemalt suures osas. Teise Maa hukk läheb ikka kangesti rubriiki "ise tegi". Näib, et täpsemaid vastusi toimunule saaks Corvani nimeliselt planeedilt. Ainult et Teise Maa juurest lahkumisel tekivad Rheal probleemid.

Ilmub välja mingi täiesti tundmatute tulnukate sõjaalus ja too on Rhea suhtes ülimalt agressiivselt meelestatud. Läheb võitluseks ja Rhea saatus näib ülekaaluka vaenlase vastu kiiresti otsustatud olevat. Aga nagu segadust veel vähe oleks, ilmub kohale ka väike kafaranide laevastik. Ja ülla-ülla, kafaranide laeval kamandab kadunud admiral Graves ja kafaranid asuvad inimeste poolele võitluses tundmatute tulnukatega. Selgub ka, et nood tundmatud kafaranide jaoks nii tundmatud ei olegi, tegu on meltranide nimeliste tegelastega kellega kafaranid juba pikalt sõdivad ja kes on kafaranidestki agressiivsenad ning sõjakamad ja ka tehnikatasemelt veidi ees (inimeste lennuvahendite militaarne suutlikkus pole aga ei kafaranidega ja eriti meltranidega võrreldes just eriti kiita). Üheskoos saavad inimesed ja kafaranid siiski meltranidest jagu ja nüüd oleks nagu admiral Gravesil õige aeg toimuvat publikule selgitada aga Rhea põmmpeast kaptenil on hoopis teine plaan. Nimelt admiral reeturina türmi pista.

See raamat oli juba veidi rohkem minu meele järgi kui sarja kaks esimest osa. Kui vaid nii palju neid imalaid Shawni ja Melissa vahelisi suheteklaarimisi ja tunneteselgitamisi loos poleks. No kurat, kui neil seal suur vastastikune armastus õitsele lõi, miks need tunded peavad siis omavahelises norimises, näägutamises ja nokkimises väljenduma? Ja välja löövad need tunded enamasti ikka kõige ebasobivamatel hetkedel - tavaliselt läheb suhete klaarimiseks ikka siis, kui mõne sekundi pärast lahing algab või just kohe on midagi muud eriti tähtsat juhtumas. Vot siis on millegipärast kõige õigem aeg teineteisega tegeleda. Veider.

Aga sellele raamatule ma venitan juba neljakese välja, oli nagu eelmistest osadest minu jaoks tiba huvitavam.

Icarus

Stephen Fender
Kestrel Saga 2
2013 a.
310 lk.

Intelligence reports have begun to filter in from the former Outer Sphere: the Kafaran hordes are rearming, aligning themselves and their past allies into a new force known as The Army of Light. Half a decade ago, the Unified Collaboration of Systems barely managed to defeat them, and the cost had been grievously high. With Unified Sector Command fleet strength down to perilous levels, it is anyone’s guess who will come out the victor this time.

Shawn Kestrel, former civilian cargo pilot, has been mysteriously recruited back into Sector Command. Even more baffling is that he is ordered to take command of an elite squadron of advanced starfighters, incorporating technological improvements beyond anything he’s ever seen before.

However, before Shawn has a chance to immerse himself into his new role, a derelict ship from a missing fleet suddenly appears, and the questions it raises have dire consequences that will reverberate throughout the entire galaxy. Working alongside the beautiful intelligence agent Melissa Graves, Shawn must race to uncover the truth behind the fate of the Icarus before it’s too late.

Arvamus:

Jätkub ikka see esimese osa tegevusliin mida ma siis sissejuhatuseks pidasin. No kui viieosalisest sarjast kaks raamatut tunduvad olema millegi sissejuhatus, siis äkki see ei olegi sissejuhatus vaid raamatu päris-sündmustik ja see ongi autori poolt tahtlikult selline paista lastud? Äkki mina mõtlesin liiga suurelt järjekordset galaktilist sõda oodates ja sari piirdubki vaid kadunud laevadegrupi otsingutega ja Shawn Kestreli ning Melissa Gravesi (kadunud admirali tütar - kõrge luureagent) vaheliste tunnete, teineteise nokkimise ja paikapanemispüüdlustega?
Ei noh, kui enda ootusi tulevastest suurtest sündmustest veidi tagasi tõmmata, siis kõlbab sari sellisena ka lugeda, kuigi ta võinuks muidugi enamat sisaldada. Ja siis tähendab see ka seda, et Shawni ja Mlissa suhte tähtsus sündmustikus tõuseb ja järelikult saab seda vastastikust aasimist ja torkimist ja õhkamist-ohkimist veel suuremas koguses lugeda - see müüd minus küll suurt vaimustust esile ei kutsu.

Sisust. Superemalaev Rhea päästab Kestreli aluse piraatide käest. Kestrelile tehakse keeldumist mittevõimaldav ettepanek koos oma antiikse lennuvahendiga vähemalt antud operatsiooni ajaks armeesse naasta. Melissa saab aga Rhea teostatava luureoperatsiooni juhiks - eesmärk välja selgitada mis Melissa isa juhitud üksusega juhtus ja mis üldse piirialadel toimub. Siis tuleb mängu mingi salapärane planeet nimega Teine Maa kus sõja ajal kafaranidega oli salajane uurimislabor. Ametliku versiooni kohaselt olevat planeet kafaranide poolt hävitatud ja sellele läheneminegi on nüüd ametlikult keelatud. Hakkab aga tasapisi paistma, et planeet polegi ehk nii väga hävitatud ja seal tundub käijaidki olevat, ning tekib ka kahtlus, kas need ikka tegelikult olidki kafaranid, kes planeedil katastroofi korraldasid. Ja ka Teise Maa kaasajaga tundub mitmeid salapäraseid asju seotud olevat.
Aga veel enne kui Rhea kursi Teisele Maale võtab, avastatakse üks kadunud admirali gruppi kuulunud alus nimega Icarus - korralikult sõelapõhjaks muudetuna. Kestrel ja agent Graves käivad laeval uurimas, et kes, miks ja kuidas ning lõppkokkuvõttes toob see uurimine endaga kaasa uusi vastuseta küsimusi - nimelt juba Kestreli-Gravesi Rheale tagasijõudnutena paneb keegi pihta osa nende poolt Icaruselt hangitud andmeid.

Kokkuvõtteks võib öelda, et lugu sujub, tükati on üsna põnev. Tükati kui fookuses on Kestreli ja Melissa vastastikused suhted, kisub asi veidi imalaks ja kohati tüütuks. Aga sarja esimesest osast ehk isegi grammi võrra parem raamat oli. Kuigi üle kolme see minu hinnangut siiski ei kergita, ootan enamat.

The Army Of Light

Stephen Fender
Kestrel Saga 1
2013 a.
328 lk.

It started with an attack on a research station near the frontier region, the furthest portion of the Outer Sphere of Unified space. Then, one by one, subsequent border systems began to fall victim to the unknown attackers. Months went by before anyone in the Unified Collaboration of Systems realized what was happening. By then, it was too late.

The Kafaran had arrived.

The fighting between the two factions raged on for nearly five years. Hundreds of thousands perished, and millions of innocent beings lost their homes.

Then, nearly as quickly as the war had started, the Kafaran’s inexplicably retreated to an unexplored region of space. Even with their once expansive foothold in the Milky Way now lying in ruins, it seemed to the once peaceful UCS that victory was finally theirs. Now, it was time to rebuild.

With the Galactic War now five years in the past, former fighter pilot Shawn Kestrel wasn’t nearly as content in his peacetime life as he could have been. Not only was his fledgling cargo business steadily losing customers, his lone interstellar transport was fatally incapacitated, the victim of a now all too common pirate attack.

Without warning, the prudish daughter of his former commanding officer appears, informing Shawn that William has mysteriously disappeared—apparently the victim of foul play. And, as if things weren’t difficult enough, a Unified Sector Command carrier quickly arrives to assert the Unified government’s own self-guided interests into the disappearance.

As Shawn endeavors to put all of the pieces together, one thing becomes terrifyingly clear: the Kafaran's are no longer idle.

With the government suspiciously pressing down on him from one side, and the beautiful and enigmatic daughter driving him on from the other, Shawn Kestrel must search deep within himself to decide where his past and present loyalties lie before the universe once again erupts into all-out war.

Arvamus:

Kogu see raamat tundub olevat suur sissejuhatus millelegi (ilmselt teisele sõjale kafaranidega) mis selles raamatus aga kuidagi kätte ei jõua ja milletõttu see sissejuhatus muudkui venib ja venib. Nii et enne saab raamat otsa kui sissejuhatus läbi.
Loomulikult on ka selles esimeses osas pinget ja põnevaid (no enamvähem põnevaid...) sündmusi, aga domineerima jääb ikkagi tunne, et tegu on vaid eelmänguga suurtele sündmustele. Selline ootus-teadmine, et tegu pole veel põhisündmustega, tõmbab hinnangut antud raamatule minu jaoks muidugi allapoole... eelmänguga nüüd üle ka ei maksa pingutada. Aga noh, ega see sarja esimene osa nii väga hull nüüd ka ei olnud, kõlbas lugeda küll. Hinne oleks kusagil kolme ja nelja vahel - jään seekord siiski kolme juurde lootuses, et kui põhitegevus lahti läheb, saab ka kõrgemaid hindeid kasutada.

Sündmustik. Millalgi mitte väga kaua aega tagasi on lõppenud inimeste sõda kafaranidega (nendest tegelastest ei räägita lugejale peale nime midagi), sõjast võttis hävitaja piloodina osa ka Shawn Kestrel, loo peategelane. Sõja lõppedes (inimeste võiduga enamvähem) lahkus Kestrel armeest ja teenib nüüd ühel kolkaplaneedil leiba kaupmehena ja oma väikese kosmoselaeva piloodina.
Ühel päeval saabub tema juurde keegi kaunitar, tema endise sõjaaegse komandöri tütar ja preilil on mure, et tema nüüdseks admiralist isa on koos terve eskadrilliga kusagil inimeste-kafaranide piirialal jäljetult kaduma läinud ja Kestrel võiks teda isa otsimisel aidata. Siis tulevad mängu sellised asjaolud kui Kestreli ja nüüdse admirali vana sõjasõprus, preili kena välimus koos hea veenmisoskusega, aga ka naisterahva priskena näiv rahakott ja Kestrel nõustub oma vana sõjakamraadi otsima asuma.
Ning sealt siis seiklused arenema hakkavadki. Ei ole raske ära arvata, et admirali tütar pole kaugeltki selline lihtsameelne rikas blondiin nagu Kestrelile võis esmalt paista ja sündmused võtavad eriti kiiresti Kestreli jaoks eluohtliku pöörde. Mängu on segatud luure, sõjavägi, keskvõim, piraadid ja kusagil taustal midagi plaanitsevad kafaranid.

Koduleht: http://www.stephenfender.com/

Sissejuhatus:

24. sajandi algul õitsesid Ühinenud Süsteemide Koostöösliidus, enam kui kahtesaja tähesüsteemi rahumeelses ühenduses, nii kunst kui teadus. Valgusest kiiremat lendamist - tuntud ka hüppamisena - kasutasid peaaegu kõik 230-st ÜSK-i liitunud mõistuslike olendite liigist. Äri ja kaubandus olid galaktikas ennenähtamatult kõrgel tasemel, samuti ka teadmiste- ja kultuurivahetus, tervishoiu kõrge tase oli tagatud kõigis ÜSK-i kuuluvates tähesüsteemides. Vaesus, haigused, nälg olid muutunud tühipaljasteks sisuta sõnadeks enam kui sadade ruutvalgusaastate suurusel alal.
Ja siis saabusid vallutajad.
Kõik algas Koostööliidu kaugetel piirialadel asuvate uurimisjaamade ründamistega. Seejärel hakkasid üksteise järel sissetungijate ohvriteks langema äärealadel asuvad tähesüsteemid. Esialgu püüdsid ÜSK-i multilateraalsed valitsusorganid koguda ähvardava ohu kohta võimalikult palju infot. Algul teati kindlalt vaid seda, et sissetungijad on armutud võitlejad kes oma ohvrite vastu mingit halastust ei tunne.
Seepeale otsustasid Koostööliidu juhid koondada oma jõud, et takistada sissetungijate edasiliikumist Koostööliidu territooriumil. Koostööliidu Sektori Juhatuse täislaevastik saadeti uuritud kosmose äärealale sissetungi tagasi tõrjuma. Kahe vastaspoole kohtudes puhkes ilmselt galaktika ajaloo suurim võitlus ellujäämise eest... kui muidugi hiljem üldse on kedagi, kes selle võitluse ajalukku kirja paneb.
Galaktiline Sõda oli alanud.
.....