Olympus

Ben Winston
Talosian Chronciles 1
2014 a.
313 lk.

Over four-thousand years ago, a star ship crashed on the dark side of the moon. Acting on its final orders, the AI began repairs, and then searched for a new crew. Finding Ian Williams, a virtual clone for its original commander, the AI contacts him and convinces him to undertake the challenge of getting the big ship back in space and protecting the Earth from the enemy that originally caused it to crash. Can Ian do what needs to be done without any of the governments of the planet finding out about it? Will one star ship be enough to protect the planet? Will the damn thing even be able to fly again?

Arvamus:

Ei siin ole arvata midagi. Raamat teismelistest ja ilmselt teismelistele. Mulle aitas paarikümne lehekülje lugemisest, et mõista - mina olen selle raamatu sihtgrupi jaoks juba kaugelt liiga vana. Kurb küll, aga aeg lendab... :).

Talosian Chronciles 2

Sisust. Nelja tuhande aasta eest on Kuu tagaküljele mingi tulnukate laev hädamaandumise teinud. Laeva meeskond evakueeris end Maale ja segunes seal kohalikega. Nüüd on laeva tehisintellekt viimaks laeva lennukorda putitamisega ühele poole saanud ja hakkab laevale meeskonda otsima-värbama. Maalt oma kunagise meeskonna järeltulijate hulgast, et kellel õige dna on. Ja kellegi Iani nimelise teismelise valib AI kõigepealt laeva kapteniks... No ja mingi vaenlane (see kes aastatuhandete eest laeva alla tulistas) on seal kusagil kosmoses ringi luusimas ja loomulikult tuleb Maad nende eest kaitsta.

Nii et selle raamatu sain eriti kähku loetud ;D, ja siin pole hindega vaja ka mingit matemaatikat teha, 1 on poolelijätmise märgiks hindeks ja üheks see hinne ka jääb.

Ja millegi tõlkimisega pole siin ka mõtet aega raiskama hakata...

The January Dancer

Michael Flynn
January Dancer 1
2008 a.
350 lk.

A triumph of the New Space Opera: fast, complicated, wonder-filled!

Hugo Award finalist and Robert A. Heinlein Award–winning SF writer Michael Flynn now turns to space opera with stunningly successful results. Full of rich echoes of space opera classics from Doc Smith to Cordwainer Smith, The January Dancer tells the fateful story of an ancient pre-human artifact of great power, and the people who found it.

Starting with Captain Amos January, who quickly loses it, and then the others who fought, schemed, and killed to get it, we travel around the complex, decadent, brawling, mongrelized interstellar human civilization the artifact might save or destroy. Collectors want the Dancer; pirates take it, rulers crave it, and they’ll all kill if necessary to get it. This is a thrilling yarn of love, revolution, music, and mystery, and it ends, as all great stories do, with shock and a beginning.

January Dancer 2

Arvamus:

Ei maksa oma võimeid üle hinnata ja ühe kosmoseooperi lugemist lõpetades kohe uut kosmoseooperit ette võtta :D.
Tegelikult ma arvan, et seda raamatut (sarja) poleks minu jaoks päästnud ka see, kui ma enne selle lugema asumist oleksin kasvõi kümmekond ainult madinast koosnevat militaarulmekat läbi lugenud (ja ainult madinast koosnevaid miltaarulmekaid nüüd väga lihtne leida ka ei ole...).

Raamatu ülesehitus on veidi tavatu: keegi armidega mees jutustab lugusid (kusjuures pagana detailselt jutustab; nagu oleks ta igas loos ise osalenud - aga sellist kõikjalosalevat tegelast tema juttudes ju ei olnud...) ja harfimängija kuulab ning esitab iga loo järel küsimusi ja kommenteerib kuuldut. No sellise stiiliga harjub ruttu ära.
Kõik räägitavad lood keerlevad kapten January leitud iidse artefakti (Dancer) ümber. See on selline kivi, mis tasapisi oma kuju muudab (ja legendide kohaselt pidavat soove täitma).
Flynn on loonud kauge tuleviku inimeste maailma. Mastaapse, detailse... hulga asustatud planeetidega, valgusest kiirema liikumisega, erinevate võimukandjatega, sõjaväelastega, bandiitidega, piraatidega jne. jne.

Kindlasti on raamat hästi kirjutatud, kindlasti pole ka süžee paha ja annab teema arendamiseks palju võimalusi. On rida omapäraseid tegelasi. Ma usun, et see raamat sobiks kenasti ulme 50ndate aastate Kuldse Ajastu raamatute sekka... ainult et praegu on aastanumber hoopis teine.

January Dancer 3

Ühesõnaga mina sain kolmandiku raamatuga läbilugemisega hakkama ja siis tüdinesin ära. Oleks see sari mulle aastakümnete eest kätte juhtunud ja ma oleks teadnud, et järgmist uut ulmeraamatut saan ma käes hoida ehk poole aasta - aasta pärast, siis lugenuks ma kõik selle sarja neli osa õhinal läbi. Praegu ma olen aga kindel, et suudan kergesti ja kiiresti enda jaoks mõne huvitavama raamatu leida ja sellepärast ma Flynni epopöa nii kergesti kõrvale heidangi (ehk liigagi kergesti...).
Nii et lugu polnud minu jaoks piisavalt põnev ega haarav. Loo tegelased ja nendega toimuv jätsid mind ükskõikseks. Liiga suur hulk tegelaste- ja eriti just kohanimesid, mida meeles pidada (raamatu alguses on küll tegelaste nimekiri ja kaart Galaktika spiraalharu piirkonnaga, kus sündmustik toimub, aga kes see ikka viitsib kogu aeg raamatu algusesse kaarti uurima hüpata). Ja lisaks veel väljamõeldud mõõtühikud - nende jaoks on ka raamatu alguses eraldi teisendustabel - oh heldeke...
Tempot juurde ning vahtu vähemaks ja olekski olnud raamat, mis mulle meeldinuks. Aga mida polnud seda polnud...

Hindega on raskusi. Poolelijätmise märgiks tuleks muidugi 1 panna. Teisalt kirjutatud on ju tõesti hästi ning omapärase maailma on Flynn ka välja mõelnud, selle eest võiks lausa viie panna. Ega midagi, teen veidike omaenda reeglitele mittevastavat matemaatikat: 1+5=6/2=3, hinne seega 3.

January Dancer 4

Sissejuhatus:

Universumis on kõik vanem kui ta näib. Süüdistage selles Einsteini. Me näeme tähti sellistena millised nad olid neilt valguse lahkumise hetkel, ja see juhtus juba väga ammu. Miski öises taevas pole samaealine ei meiega ega oma sealsete kaaslastega. Iidsed tähed kaovad olematusse veel enne kui meie neid märkame, me näeme nende sündi tähtede "sünnitubades", aga need tähed jõuavad vanaks saada ja kaduda veel enne, kui meie nende sünnist teada saame. Kõik mida me taevas imetleme on juba kadunud.
Ja ikkagi liigub valgus igavesti, kõik see, mis on vanaks saanud ja kustunud, säilitab kusagil kujutise enda noorusest. Universum on täis viirastusi.
Aga kujutised on valgus, valgus on energia, energia on mateeria ja mateeria on juba reaalne. Seega kokkuvõttes on kujutis reaalsus - üks ja sama asi. Selles süüdistage samuti Einsteini.
.....

Voice of the Chosen

Lawrence P. White
Spirit of Empire 3
2012 a.
435 lk.

Struthers has suffered serious defeats at the hands of Terran forces, but he is fighting back. First on his list: convene the Imperial Senate, name himself emperor, and officially declare Imperial Forces in rebellion.

The Queen must present herself to the senate. If she can, Struthers’ rebellion will fail, but the meeting will be held on Triton, his headquarters world. It is up to First Knight Michael Carver to find a way to spirit her into the senate and back out again. Because she is the Last of the Chosen, his plan must be perfect.

The meeting will take place in 18 months. Both sides will use that time to solidify their positions.

Meanwhile, the Chessori know who it is that’s been defeating them. They have successfully dealt with emerging worlds in the past, and they fully expect to do so again.

Arvamus:

Saaga sündmustik liigub vääramatult ja kõrvalekaldumatult otsustava vastasseisu suunas Struthersiga, Kuninganna ja tema rüütlid muudkui valmistuvad ja valmistuvad ja... selleks jõukatsumiseks ning koondavad ja organiseerivad oma jõude. Maa tuuakse ka täielikult suurde mängu kui kuninganna sinna visiidi teeb ja tulnukate väljailmumisest-olemasolust üllatunud ja jahmunud inimestele Impeeriumi tutvustab ning Maa abi palub.
Aga kõigi nende suurte ja kauakestvate ettevalmistuste järel on raamatu lõpus toimuv võitlus Tritonil Impeeriumi Senati juures kuidagi kangesti alakaaluline. No madinat ju veidike on aga kõik kulgeb taas kangesti plaanipäraselt ja igasugustest arvestatavatest üllatustest või ootamatutest sündmusepööretest on raamat ikka kohe täiesti vaba. Nii et veidi igavavõitu kokkuvõttes - hirmus suur kõigi peategelaste aastatepikkune ettevalmistumine ja siis lõpuks üks lühike äge "sutsakas" ja kogu lugu, ongi Impeerium jälle õigesse suunda pööratud.

Aga noh, kui kunagi peaks sarja neljas osa ilmuma, eks ma ilmselt loen ka selle läbi. Ju seal minnakse chessorite impeeriumi vallutama (endaga liitma) ja ehk seal on põnevust ja ootamatusi rohkem. Sellele raamatule siin nõrk neli kokkuvõttes.

Peatükk 1:

Viimaks Krys ärkas ja tõusis istuma. Tema pimedad silmad püüdsid ümbruses selgust saada ning ta teised meeled üritasid lünki täita. Krys tunnetas, et ta istub voodil ja ta nina püüdis kinni haiglalõhnu.
"On seal keegi?" üritas ta selgust saada.
"Mina olen siin," vastas kohe Terry Washburn, tema isiklik Kaitsja.
"Teata laevale, et me lahkume."
Washburn tõstis sideseadme suu juurde ja rääkis M'Sada, nende piloodiga. Krys tõusis voodist, kui Washburn oma jutu lõpetanud oli.
"Resolve on mõne minuti pärast siin. Mis toimub, Leedi?"
"Sinu kodumaailma rünnatakse. Kus mu riided on?"
.....

Knights of the Chosen

Lawrence P. White
Spirit of Empire 2
2011 a.
483 lk.

The Empire has collapsed. Aided by the Chessori, who wield an unbeatable mind weapon, Rebel domination of the sectors strengthens daily. Against such formidable opponents, hope dims among the Empire hierarchy.

The people of Earth are immune to the terrible mind weapon, but the Chessori know exactly where Earth is located. To save itself, Earth must save the Empire, but the process of pulling the politically fractured nations of Earth together cannot be forced. It must be led, and time is short.

Join your friends Ellie, Mike, Val, Reba, and Krys as they struggle to pull the remnants of a once great civilization from the ashes of defeat. Like the Phoenix, they will rise up, giving all that they are, and the galaxy will hear their call.

Arvamus:

Kui sarja esimeses osas seati mänguplats tegevuseks valmis, anti erinevat taustainfot ja tutvustati meid heade poole peategelastega, siis selles osas läheb juba mässuliste ja Kuninganna pooldajate vahelisteks kokkupõrgeteks. Inimesed on selles võitluses muidugi väga tähtsas rollis kui ainsad, kes on täielikult immuunsed chessorite nn psüühilise relva vastu. Selline anomaalia ja selle kasutamine Kuninganna kasuks seab aga lõppkokkuvõttes ka Maa mässuliste löögi alla.

Loo sündmustik hüppab meie galaktika ühest tähesüsteemist teise ning Kuninganna Rüütlitel on võitluse organiseerimise ja juhtimisega käed-jalad tööd täis. Lisaks peategelastele tõusevad tähtsasse rolli ka hulk Impeeriumi admirale ja muid asjamehi (kelle kõigi meelespidamine lõpuks juba mõningast pingutust nõuab), kuid autoril jätkub palju tähelepanu ka Maa vabatahtlike tegemiste ja võitluste jaoks.
Sarja mõlemas osas on mõningaid fantaasialugude elemente - näiteks Kuninganna Nägija (ennustaja, prohvet), kelle mõistatuslikke nägemusi lahti seletada püütakse ja mida siis oma tegevuses arvestatakse - katsu sa neid tulevikuvisioone mitte arvestada kui need pidevalt sajaprotsendiliselt täppi lähevad.

Minule raamat meeldis ja kindla nelja teenib ta hindeks küll.

Peatükk 1:

Gleason ründas nii kiiresti, et vaid vähesed Chandrajuski suures saalis viibinutest said üldse tema sealviibimisest aru. Enamus saalisolijaist kannatas veel chessorite psühho-relva järelmõjude käes. Kolm chessorit olid Mike'i ja Reba poolt tapetud, kuid Otis, Ellie Kaitsja lamas surevana põrandal, noahaav küljes. Ellie, Viimane Valitu, keda tabas nuga otse südamesse, oli surnud juba enne, kui ta põrandale kukkus.
Jessie, Mike'i Kaitsja ja ainus veel elusolev Suur Kass, hüppas saali tagaossa ja tulistas vahetpidamata gleasoni, et tema surmas täiesti kindel olla.
.....

Last of the Chosen

Lawrence P. White
Spirit of Empire 1
2011 a.
582 lk.

The Empire, hundreds of thousands of civilizations scattered across the galaxy, has been subtly invaded by the Chessori, diminutive creatures wielding a powerful mind weapon. No one can resist this terrible mind weapon, and the war is lost before anyone knows it began.

Ellandra of the Chosen, the youngest and last surviving leader of the Empire, flees the Chessori. In desperation, she lands on a little-known emerging world called Earth where she is rescued by Mike Carver, an innocent bystander. In the process, he discovers that he and the people of Earth are immune to the mind weapon.

Join Mike and Ellandra on their quest to restore the Empire to its former glory. Along the way they will enlist many others, including:

- Otis, a Great Cat, the most lethal Protector in the Empire.

- Jake, a Rider, an intelligent alien mass of protoplasm. If a person could be considered a commodity, Riders would be the single most valuable commodity in the Empire. Unfortunately for Mike, Riders can only survive inside a host body.

- George, a nearly sentient artificial intelligence.

- Krys, a young woman far across the galaxy who receives unwelcome visions of the future. She hears Ellandra’s call, but she is just an orphan. What can she do?

Arvamus:

Tohutus galaktikaimpeeriumis toimub mäss. Valitsevast dünastiast jäävad ellu vaid üks liige, kukutatud kuninganna tütar Ellandra. Mässuliste eest põgenedes satub Ellandra kosmoselaev juhuslikult Maale kus insener Mike Carver sama juhuslikult madinale jalgu jääb ja aitab Ellandral mõneks hetkeks jälitajatest vabaneda. Tehakse Mike'ile selgeks, kui tähtis on temal aidata kaasa Impeeriumi taastamisele (Maal pole keegi varem veel tulnukaidki näinud, mingi galaktilise impeeriumi eksisteerimise teadmiset pole üldse mõtet rääkidagi...)  ja võetakse kurss kauge Impeeriumi suunas tagasi, et legitiimne võim taastada. No ja lühidalt öeldes ongi sarja esimene osa sellest, kuidas troonipärija Ellandra koos oma sõprade ja liitlastega hakkab mässuga toimetulemiseks seaduslikule võimule ustavaksjäänuid jõude otsima, koondama ning organiseerima.

Kosmoseooper seega. Ja "epic sci-fi" nagu mitmed arvustajad internetis märgivad... üsna õigesti muidugi lähtudes sellest, et see sarja esimene osa on kahe tavalise romaani mahuga, erinevaid värvikaid tegelasi (inimesed, humanoidid pluss veel korralik "loomaaed" ka) on palju ning maailmu kus tegevus toimub on ka ohtralt, sündmused arenevad mitut liini pidi, tehakse ekskursse minevikku, on müstikat, kosmoselahinguid jne. jne. Mastaapne värk...

Raamatu esimene pool oli mulle üsna meele järgi, põnev ja haarav. Raamatu teine pool mulle enam niipalju ei meeldinud - tegevus kandus Impeeriumist pärit peategelaste minevikku ja muutus suurte tunnete ja ohtrate pisaratega seebiooperiks. Enne raamatu lõppu sai seebikas õnneks siiski enamvähem läbi ja lugu muutus raamatu esimese poolega võrreldavaks.
Mike'i arengut oli huvitav jälgida - tavalisest insenerist ja väikese firma omanikust kes rõõmustab oma firma projekti järgi Renosse ehitama hakatava maja üle kuni tuhandeid maailmu haarava Impeeriumi esialgu küll veel mitte võimul oleva valitsejanna Esimeseks Rüütliks ehk siis formaalselt Impeeriumi tähtsuselt teiseks isikuks.
Hindan: pool raamatut neli, teine pool kolm ja lõpp jälle neli. Veidi (minu) matemaatikat - annab nelja kokku küll :D. Ja kindlasti hakkan ka järgmist osa lugema - esimese osa kohatisele nutususele ja ülekaalulisusele vaatamata. Ja ei saa lõpuks märkimata jätta, et antud raamatu kaanepilt on ikka täiesti allpoole arvestust.

Koduleht ikka ka: http://www.spiritofempire.com/Home_Page.html

Algus:

Üle Nevada tumeneva õhtutaeva kihutas meteoor ning sundis Mike'i tähelepanu maanteelt kõrvale pöörama. Mike'i laisalt liikunud mõtted said äkilise ergutuse sellest ootamatust vaatepildist. Mõni hetk hiljem nägi ta aga veelgi haruldasemat vaatepilti - kaks uut meteoori järgnesid esimesele. Ja siis oli ta äkki täiesti erk ning ta silmad läksid imestusest pärani. Ta oleks võinud vanduda, et kolm heledat punkti taevas võtsid silmapilgu jooksul suuna alla ning siis vasakule. Aga see polnud ju võimalik. Meteoorid ju ei muuda oma langemissuunda, nad lihtsalt aurustuvad atmosfääris.
Mike keskendus jälle autojuhtimisele, kuid hetke pärast ilmus taevasse hääletu hele valguskiir ning kõrgemale suundudes puudatas midagi kõrgel üleval. See miski vilkus tähtedest heledamalt. Valguskiir muutus otsekohe roheliseks ja kiiresti pulsseeruvaks. Vilkuv sihtmärk valgustas eredalt öötaevast ja näis järsult suunda muutvat kuid ei suutnud enda külge kinnitunud rohelist pulsseeruvat kiirt endalt maha raputada.
.....

Star Road

Matthew Costello & Rick Hautala
2014 a.
336 lk.

A rebel and an outlaw lead an unsuspecting group of adventurers on a secret mission across the vastness of space, in Matthew Costello's Star Road

Ivan Delgato, a former leader of a rebel group called the Runners, is released from jail on the condition that he carry out a secret mission for the World Council. His assignment is simple: stay under cover, but do absolutely anything necessary to reach the planet Omega IX and offer the renegade Runners clemency if they surrender---which may be complicated since Ivan’s brutally violent brother has taken lead of the Runners in Ivan’s absence.

In search of the Runners, Ivan catches a ride out to the wildest reaches of the galaxy via a mysterious transportation system, the Star Road. His fellow passengers on Star Road Vehicle-66 are a suspicious group, all with their own hidden reasons for traversing the star road. As the travelers contend with increasingly deadly encounters, it isn’t long before suspicions build against Ivan.

And as the Runners must choose one brother over the other, on a planet filled with ancient secrets, those who survive will confront a mystery that changes the Star Road, and humanity, forever.

Arvamus:

Nagu ikka on mingid võimsad tulnukad kunagi kauges minevikus millegi vägevaga hakkama saanud. Seekord siis ülegalaktilise (üleuniversumilise?) transpordivõrguga - Star Road - mida mööda kosmoselaevad kui reisirongid tähesüsteemide vahel liiguvad. Ja nagu kunagi postitõldade, auruvedurite ja siis moodsamate liiklusvahendite ajal liigub mööda magistraali väga erinevaid inimesi väga erinevate eesmärkidega. Ning loomulikult on ka tulevikukosmoses olemas omad röövlid (piraadid) ja terroristid.
Ühe selise ideelise terroristiühenduse pealik on kinni võetud, elu lõpuni sunnitööle mõistetud, siis on valitsus temaga tehingu teinud ja saadab ta oma endiste võitluskaaslaste juurde amnestiaettepanekuga kui nood nõustuvad relvad maha panema.
Muidugi ei kujune endise piraadipealiku teekond Star Road Vehicle-66-ga oma sihtpunkti kuigi libedaks kuna nüüd piraate juhtiv mehe vend pole tema tagasitulekust mitte sugugi huvitatud. Ja nii algavadki endise pealiku Ivan Delgato ja tema reisikaaslaste probleemid kohe Maalt lahkumise järel.

Minu arvates on tegu ulmerüüsse topitud westerniga. Kauboid kosmoses... Tihedat tegevust ja paugutamist jätkub peaaegu igale leheküljele. Ei midagi erilist ega silmapaistvat aga ajaviiteks lugeda kõlbab. Hindeks rahuldav ehk 3.

3. peatüki algus:

VABASTAMINE

Maailmanõukogu Kohtu uks lendas lahti.
Väljas valitses täielik kaos.
Ohtratest valvuritest ümbritsetud Ivan Delgato, topeltlukkudega käeraudades ning ahelatega pahkluude ümber mis tal peaaegu liikuda ei lasknud, heitis pilgu avanevale vaatepildile.
Kõik on tulnud siia mind vaatama, lendas mõte läbi ta pea.
Reposterid täitsid Maailmanõukogu Kohtu graniittrepi mille ees seisid reas soomustatud furgoonmasinad. Tagapool kaameraterivi taga otsisid uudishimuliku paremat vaatamiskohta.
Kümnendi kohtuprotsess, tema protsess, oli lõppenud.
Delgato teadis, et tal polnud mingit võimalust peale seda kui ta oli tunnistanud end Runnerite juhiks.
.....

Planet Strike

Vaughn Heppner
Extinction Wars 2
2014 a.
347 lk.

Earth's last Assault Troopers storm an alien ship the size of a planet!

After escaping from the Jelk Corporation and hijacking a battlejumper, Creed thought he was free of the extraterrestrials and their war. Now the Lokhars want to hire him, offering advanced technology to clean the radioactive Earth and starships to defend the Solar System.

The mission? After untold centuries, an ancient, planet-sized vessel has gone online, opening a gateway to a collapsing universe. Anti-life aliens are coming through. Before it’s too late, the assault troopers have to storm the ship and seal the portal.

Creed will do anything to save the last remnants of humanity, but this will be a commando raid like no other against an enemy that shouldn’t exist. Creed will need all his cunning and determination if he hopes to bring his people back alive.

Arvamus:

Creed oma kommandostega maailma päästmas. No esmalt teeb ta relvade abil Lokharditele selgeks, et inimesi tuleks nendega võrdsetena kohelda. Ei mingeid elajaid. Mis tiigritele raskesti kohale jõuab aga kui Creed nende printsessi maha laseb, viimaks ikka selgeks saab. Sõlmitakse leping Maa taastamiseks ja kahele miljonile ellujäänud inimesele sõjalaevade andmisest, värvatakse väheste allesjäänud inimeste seast veel sada tuhat rünnakväelasteks ning suundutakse koos miljonite Lokhari sõduritega hüperruumi kus eelmises osas jalgalasknud Iidsete artefakt mingi portaali on tekitanud. Selle portaali kaudu püüavad ühe oma elupäevade lõppfaasis jõudnud universumi asukad sealt põgeneda ja on meie universumi oma uue elupaigana sihikule võtnud. Meie universumi põlisasukate jaoks nende tulnukate plaanis muidugi kohta ei ole.
Inimeste ja tiigrite ülesandeks on see portaal sulgeda, et igasugust jama sealt paralleeluniversumist meie omasse ei tuleks. Miljonitest tiigrisõduritest pole selle ülesande realiseerimisel küll suurt abi ega asja, aga moderniseeritud inimesed - rünnakväelased - saavad ülesandega lõpuks muidugi hakkama. Ja loomulikult on see Creed, kes Iidsete artefaktile - ilmselt mingile superarvutile - augu pähe räägib, et too sealt hüperruumist meie universumisse tagasi koliks (see sulgeks portaali) ja hoopis millegi huvitavama ja tema ülimõistusele sobivamaga tegeleks - no näiteks selliste erakordsete olendite kui inimeste uurimisega. Millega artefakt muidugi ka nõustub ja hüperruumist meie Päikesesüsteemi asteroidide vööndisse kolib.

Ohjah. Tänu minategelase robustsele ja lihtsakoelisele kuid jõulisele ja omal viisil kavalale ja õiglasele isikule on lugu ikka sama brutaalne ja lihtsake kui sarja esimenegi raamat. Aga no seekord häiris see mind veidi vähem kui esimese osa puhul, eks ma juba teadsin, mida raamatust oodata.

Näitena raamatu ulmelisest sisust toon ära selle, kuidas Creed paralleeluniversumitest ja hüperruumist aru sai.
Kujutage endale ette hulka ühte kimpu seotud õhupalle. Iga õhupall on üks universum ja selle sees on kõiksugu selle universumi galaktikad ja asukad. Kimpuseotud õhupallid on küll üksteise läheduses, aga nende "sisud" omavahel kokku ei puutu. Õhupallide vahele jääb aga vaba ruum, mis on siis hüperruum. Väga arenenud tehnika abil võib oma "õhupallist" välja tungida, siis õhupallidevahelises ruumis liikuda ja mõnda teise õhupalli (universumisse) siseneda. No ja see Iidsete artefakt liikuski meie õhupallist sinna õhupallidevahelisse ruumi ja millegi hea pärast tekitas siis portaali, mille kaudu ühe teise tühjaksjooksva õhupalli asukad pääsesid samuti sinna õhupallidevahelisse keskkonda. Kavatsusega sealt edasi mõnda uuemasse ja tervemasse õhupalli liikuda. Kas too Iidsete artefakt neile selleks samuti portaali avanud oleks ja miks ta seda teha oleks tahtnud või osanuks pahad tulnukad hüperruumist ise meie õhupalli tungida, sellest ma päris aru ei saanudki, aga ju siis vist. No ja Creed meelitas artefakti meie õhupalli tagasi ja portaal sellest rikkiläinud õhupallist õhupallide vahele (hüperruumi) igal juhul sulgus. Mis neist hüperruumi jõudnud tulnukatest sai, pole aimugi. Vot sedasi :D.

No mina ei saa sellisele loole üle kolme kuidagi hindeks panna. Esimese osaga võrreldes võtan kolme tagant ohtrate miinuste hulgast paar tükki vähemaks... :).

Sissejuhatus:

Peale Suurt Surma oli inimkond väljasuremise äärel. Kui võtame vastu valesid otsuseid, ei jää inimestst enam kedagi järele. Sellise reaalsuse tunnetamine muutis iga mu sammu keeruliseks.

Kui rääkida ründelaevastikust, siis oli Maal üksainus tänu minule Jelkilt äravõetud rünnakhüppaja (battlejumper - kuidas pagan seda tõlkida? :D). Probleem oli selles, et me olime liiga lollid paljudest tema võimalustest arusaamiseks. Tehnoloogiast arusaamise mõttes olime kui terasrotid (stainless steel rats) tulnukate vabrikus. Me möödusime aukartusega helendavatest konveieritest, robotvermijatest ning hüdraulilistest pressidest. Kõik oli tohutu ja hämmastust tekitav, kaugelt üle meie närilisemõistuse. Kui meid veel rottidega võrrelda, siis meil oli väga vähe aega kõigest asjadest arusaamiseks enne kui rotitapjad saabuvad ning meile lõpu peale teevad.

See "meie" tähendas sadat kuutkümmend kaheksat kosmose-ründeväelast. Minu nimi on Creed, lihtsalt Creed. Mu eesnimi pole mulle kunagi meeldinud. Too "meie" tähendas ka paari miljonit Maale jäänud inimest, väheseid ellujäänuid peale peale salakavalate tulnukate jõhkrat rünnakut.

Kas kõlab melodramaatiliselt? Aga seda see pole. Karm tõde universumi kohta on, et see osutus muidugi väga halastamatuks kohaks. Ma selgitan.
.....

Moon Wreck

Raymond L. Weil
The Slaver Wars 1
2013 a.
161 lk.

Disaster has struck the first Moon landing to be attempted in years. Commander Jason Strong and his fellow lunar explorer Greg Johnson have become stranded with no way home. In desperation, they set off in their lunar rover to check out an anomaly they discovered on their descent. What they find will shake their beliefs and what they know of human history. It is the beginning of an adventure that will take them far out into the Solar System and to a discovery that is beyond belief.

Arvamus:

Üle hulga aastate saadetakse kaks inimest jälle Kuule ja asi läheb veidi nihu. Kuule laskumisel segab miski laskumismooduli radarite tööd, satutakse mingi kraatrikese servale ja moodul keerab end külili. Mehed on terved, sidet Maaga miski ikka segab ja mooduli Kuult äralennuks püstiasendisse saamine on kahele mehele ülejõukäiv. Meestele näib, et nende päevad on peagi loetud. Et niisama tegevusetult hapniku ja toidu otsalõppemist pole ka just meeldiv oodata, otsustavad Jason ja Greg oma elu viimastel päevadel uurida, mis pagana signaal nende laskumist segas ja selle untsu ajas.

Veidi matkamist (kuukulguriga kulgemist) ja leitakse ühest suuremast kraatrist mingi kosmoselaeva jäänused. Ilmselt oli meeste mooduli sellest ülelend käivitanud vrakis mingi majaka.
Vrakk ise on suur ja laevast on järel ka suhteliselt terveid sektsioone. Mehed asuvad muidugi neid uurima, pääsevad tulnukate laeva sisse ja asi muutub aina põnevamaks, kuna laeva sisustus näib olevat täpselt inimestele mõeldud. Veel veidi nakitsemist ja jõutakse laeva sillale. Ning seal võtab oma viimaseid energiavarusid kasutades meestega ühendust laeva AI - kena noore naisterahva kujul... ühesõnaga inimene mis inimene.
Loomulikult saadakse seejärel peagi Maaga ühendust, antakse teada oma üllatuslikust leiust ja kõigest muust sellega seonduvast üliolulisest teabest.

Lugu on ladus ja parajalt põnev - selline korralik ajaviitekirjandus, aga on mõned sisulised asjad, mis mind kangesti närvi ajasid.
Kõigepealt see läbi kogu raamatu käiv meeste soigumine oma peredest. Kui mehed on vaid paar päeva Kuul olnud ja enamvähem selge, et nad niipea seal surema ikka ei hakka, siis on Gregil pidevalt probleem, et küll tahaks oma peret näha, kuidas neil küll ikka läheb jne., Jason soiub küll veidi vähem aga tal pole ka naist ega last, ainult õde ja vend, kuid nendegi pärast on ta pidevalt mures. Ma saan aru et perekond on ikka tähtis ja igaüks hoolib ja muretseb lähedaste pärast aga no mida kurat sa astronaudiks hakkasid, kui ei saa paar päeva pereta läbi? No hakanud raamatupidajaks, pääsenuksid igal õhtul peale kella viite koju naise ja lapse juurde. Või näiteks Jason kui talle peale Maale naasmist ja seal paar nädalat puhkamist tehakse ettepanek Kuule tagasi minna - oi kuidas ma sellest nüüd õele räägi, oi mida ta küll selle kohta öelda võib, kas ta on ikka nõus, et ma tagasi lähen? No mis kurat see õe asi on või mida Jason selle õe arvamuse pärast nii ähmis on? No tule taevas appi, kaalul on ilmselt kogu inimkonna tulevik ja mehel on probleem, mida õde tema tööst arvab. Lapsik jama ju.
Või Gregi pidevad küsimused iga uue asja kohta: "Are that safe?" No mis astronaut sa oled kui iga uut asja kardad?
On ka loogikavigu: näiteks Ceresele lennu eel käsib Jason AI-lt küsida, millised võivad sealse baasi  turvameetmed olla. Ja siis ei tunne AI vastuse vastu huvi enne, kui Ceresele jõudma hakatakse - ning siis on oi-oi-oi ja ai-ai-ai lahti. No mis sa selle vastu enne startimist huvi ei tundnud, et kas sind võidakse Cerese juures kohe pilbasteks tulistada ja kuidas seda ära hoida?

Ilma selle pideva ja tüütu perearmastuse rõhutamiseta pannuks ma loole ehk isegi neljakese hindeks aga nüüd jääb hindeks kolm. Kuid järgmise osa võtan ette küll, ehk on seal neid esimese raamatu lapsusi vähem.

Koduleht muidugi ka: http://www.raymondlweil.com/

Algus:

Ekspeditsiooni komandör Jason Strong põrnitses vigastatud laskumismoodulit ja tundis, kuidas tal kõhus keerama hakkab. Tema parim sõber ja teine piloot Greg Johnson seisis ta kõrval. Mõlemad kandsid Kuul viibimiseks mõeldud kohmakat valget skafandrit. Jason kuulis läbi skafandri raadio Gregi rasket hingamist. Jasonil endalgi oli olnud raske rahulikult hingata. Laskumine oli olnud täielik katastroof. Ning sellise olukorra puhuks ei olnud mingit varuplaani. Nad olid Kuul ning väljapääsmatus olukorras; võimalust kojupääsemiseks ei olnud.

"Neetud!" ütles Greg viimaks veidi ebakindla häälega. "Nüüd oleme küll täiesti plindris. Kuidas see juhtuda sai?"

Mõlemad mehed põrnitsesid nende laskumismoodulit mis toetus küljega vastu tillukese kraatri äärt. Kraater oli alla kahe meetri sügav, aga sellest oli olnud küllalt, et üks mooduli tugijalgadest libises ja moodul seetõttu külili vajus.

"Ma ei näe mingit viisi mooduli püstisaamiseks," kommenteeris Jason mõeldes sellele, mida neil selleks vaja läheks ja millised seadmed nende käsutuses on. "Sellise asja juhtumist ei peetud üldse võimalikuks."
.....

The Antaran Codex

Stephen Renneberg
Mapped Space 1
2014 a.
334 lk.

As mankind nears its goal of galactic citizenship, Sirius Kade, trader and Earth Intelligence Service deep cover agent, learns that wealthy and powerful leaders from across Mapped Space are vying for control of an alien relic they believe is the key to untold riches – unaware they are being deceived.

Sirius soon finds himself entangled in an interstellar plot to make humanity a cosmic outcast, denying it its place as the newest member of the vast and ancient community that has governed the galaxy for eons.

With mankind’s fate in the balance, Sirius must overcome ruthless alien adversaries and deadly human rivals as he seeks to discover the secret of The Antaran Codex and safeguard man’s future among the stars.

Arvamus:

Inimkond on viimaks ülegalaktilisse ühendusse pääsemas, ilma selle liikmeks olemata pole sa aga keegi. Selle ühenduse liikmeks oldi ka juba kord varem saamas, aga siis korraldasid mingid usufanaatikud terrorirünnaku ühele tulnukate planeedile, inimkonnale kuulutati tuhandeaastane embargo millele järgnes viiesajaaastane katseaeg. No ja see katseaeg ongi nüüd läbi saamas.
Aga need tulnukad, keda kunagi rünnati, on inimeste ühendusse pääsemise vastu ja võtnud nõuks korraldada inimesi ära kasutades ühe korraliku provokatsiooni, mis inimeste ühenduse liikmeks saamise tuhandeteks aastateks edasi lükkaks.

Sirius Kade, ametlikult kaupmees ja kosmoselaeva kapten ning tegelikult veel lisaks ka Maa Luureteenistuse salaagent, saab ülesandeks see sigadus nurja ajada. Niigi keerulise ülesande teeb raskemaks veel see, et inimesed on ühed noorimad kosmoselendudeni jõudnud Linnutee mõistuslikest olenditest ja ka neist pahatahtlikest tulnukatest arengu poolest aastatuhandeid maas. Aga eks proovi toime tulla olenditega, kelle tehnikale su enda oma ligilähedalegi ei küüni
Mis muidugi ei tähenda, et kapten Kade enda luureameti poolt parandatud võimeid kasutades ja leidlikkust ilmutades lõpuks ülesandega toime ei tuleks.

Millegipärast tuli raamatu lugedes kuidagi tuttav ette, ju olen ma kunagi varem mõnd sarnast ulmepõnevikku lugenud... Kokkuvõtvalt: ei midagi uut ega enneolematut serveerituna keskmise annuse põnevusega. Vastu ei hakanud, vaimustust ei tekitanud... nõrk neli.

No ja on muidugi ka härra Rennebergil koduleht olemas: http://www.stephenrenneberg.com/index.html

Algus:

Navigeerimispunkt
Süsteemiväline kosmos
Vulpecula Piirkonna välisosa
1068 valgusaastat Päikesest
Automaatmajakad

"Silver Living, lülitage mootorid välja ja olge valmis pardaletulekuks!" andis range Demokraatliku Liidu hääl käsu kohe, kui olime mullist väljunud ja asusime sooritama manöövrit võtmaks kurss Macaulay Jaamale. "Ärge üritage taaskäivitada oma hüppemootorit või me tulistame!"

See on just see, mida iga kaubalaeva piloot kardab: olla kursi muutmise ajal kinni peetud. Kui oleme mullis ja liigume valguse kiirusest kiiremine, oleme me pimedad aga turvatud. Kui me tavakosmosesse naaseme, sensorid on veel laeva sisse tõmmatud ja autopiloot alles planeerib järgmist kurssi, oleme täiesti abitud. Sensorid on valgusest kiiremini lennates aga alati laeva sisse tõmmatud, et kaitsta neid mulli kuumuse eest ja see annab hästipaigutunud ründajale võimaluse oma ohver nokauti saata siis, kui too veel pime on.
.....

Fluency

Jennifer Foehner Wells
Confluence Book 1
2014 a.
381 lk.

NASA discovered the alien ship lurking in the asteroid belt in the 1960s. They kept the Target under intense surveillance for decades, letting the public believe they were exploring the solar system, while they worked feverishly to refine the technology needed to reach it.

The ship itself remained silent, drifting.

Dr. Jane Holloway is content documenting nearly-extinct languages and had never contemplated becoming an astronaut. But when NASA recruits her to join a team of military scientists for an expedition to the Target, it’s an adventure she can’t refuse.

The ship isn’t vacant, as they presumed.

A disembodied voice rumbles inside Jane’s head, "You are home."

Jane fights the growing doubts of her colleagues as she attempts to decipher what the alien wants from her. As the derelict ship devolves into chaos and the crew gets cut off from their escape route, Jane must decide if she can trust the alien’s help to survive.

"Author Jennifer Wells’ writing genius comes from her vast knowledge of the highly technical subject matter and her ability to put the reader in the middle of it without losing him/her in technical jargon while creating characters that seem completely natural and believable." --reviewer, Jean Fisher for Independent Publisher News

Arvamus:

Raamatu tegevus toimub tänapäeval. NASA on aga juba 60 aastat olnud teadlik asteroidide vööndis triivivast ning mitte mingeid elumärke andvast tulnukate kosmoselaevast. Kuid senini pole inimeste tehnilised võimalused lubanud laeva uurima minna. Parim mida siiani teha on suudetud, on Marsi uurimise sildi varjus tulnukate alust Marsi juurest pildistamas käia. Nüüd on aga üks asteroid paari aasta pärast laevaga kokku põrkumas, seega viimane võimalus laeva üldse uurida on peagi kätte jõudmas ja ka tehnika on aastakümnetega sedavõrd arenenud, et kohalelendamine on juba napilt võimalik, seega saadabki NASA kapsli 6-liikmelise meeskonnaga asteroidide vööndi poole teele.

Kapsli meeskond on selline, nagu oodata võibki: komandör (sõjaväelane), piloot, radist, arst, tehnikaspets ja ainsa tavatusena lingvist (dr. Jane Holloway) - juhuks kui kuidagi laeva sisse pääsetakse ja seal elusaid tulnukaid eest leitakse (mõlemaid võimalusi peetakse küll üsna minimaalseteks), aga eks nii tähtsa ja keerulise ettevõtmise puhul püütakse kõigiks ootamatusteks juba varem valmistuda.

Pärast kümnekuist lendu tillukeses plekkpurgis jõuavad astraonaudid laeva juurde, ning ennäe imet - laeva tuled süttivad ja maandumisdoki luugid avanevad... Peale väikest kõhklust maandatakse kapsel laevas ja seiklused algavad...

Kes võinuks arvata. et juba 60 aastat liikumatu ja väljasurnuna näiv laev polegi nii väga elutu, ja veel enam seda, et sündmuste võtmeisikuks saab geniaakne lingvist dr. Holloway...

Tegemist on Jennifer Wellsi debüütromaaniga ja minu arvates väga kõva sõnaga sel aastal ilmunud ulmeraamatute seas (no minu loetute seas igatahes... :D).
Mis mulle raamatus meeldis: NASA kapsli Providance meeskond on kõik lihast ja kuust inimesed (ja eriti käib see muidugi raamatu peategelase dr Holloway kohta). Tulnukate kosmoselaeva Speroancora navigaator Ei'Brai on üks huvitavamaid ja autori poolt läbimõeldumaid tulnukakujusid kellest ma viimasel ajal lugenud olen. Olgugi et raamat kuulub kosmoseooperi kategooriasse, on selles küllalt palju ka teadusulme elemente ja Wells on nende käsitlemisega hästi hakkama saanud. Raamatus on inimsuhteid, on eetiline dilemma... No ja raamat on lihtsalt huvitav ja haarav, mida veel tahta.

(Kui nüüd päev hiljem loetule rahulikumalt vaadata, siis võib tegelikult küll veel tahta. Nimelt originaalsust.  Seda oli loos ikka napivõitu, et mitte öelda et ega ei olnudki :D. Raamatu kõik põhilised ideed - iidne galaktiline ühiskeel; inimesed on Maale eksperimendi korras istutatud: Roswell muidugi; tuleb suvaline homo sapiens Maalt ja saab kõrgeltarenenud tulnukate kosmoselaeva kapteniks jne - tulevad nüüd varemloetud raamatutest tuttavatena ette... Lähen hinde kallale, esialgu veel kergelt.)

Seega minult hindeks viis (miinusega) ja jään  huviga sarja järgmise raamatu ilmumist ootama.

PS. Autoril on ka koduleht: http://www.jenniferfoehnerwells.com/

Algus:

Jane võitles iiveldusega kui moodul ta ümber värises ja üritas kaela sirutas et paremini näha laeva, mille poole nad kihutasid. Sihtmärki.

"See on suur," sosistas Tom Compton, piloot.

Jane kuulis, et komandõr ja piloot klõpsasid lüliteid, klõbistasid konsoolidel ja vahetasid omavahel kiireid fraase NASA žargoonis. Kõigi meeskonnaliikmete pilgud olid naelutatud ekraanile mis näitas nende kiiresti suuremaksmuutuvat eesmärki. Jane oli surutud kokpiti all oleva istmeterea juurde, nii et tema vaadet ekraanile varjutasid osaliselt tase kõrgemal olevate nelja inimese jalad. Lennu selles faasis oli tema pardalolijatest kõige vähemtähtis isik.

"Olgu ma neetud... nad panid just eeskoja tuled meie jaoks põlema!" kraaksatas Walsh. "Ava kanal Houstoniga," järgnes talt käsk.
.....

Contingency

Florian Nagy
2014 a.
ca 160-180 lk.

Contingency is a story set thousands of years in the future. The human Imperium, whose dominance was long taken for granted, suddenly finds itself resting on pillars of sand as unexpected occurrences rise to challenge the order and status of the galaxy.

Contingency is set in Earth's year 3987. The human Imperium, based around its homeworld of Earth, has been dominant in the galaxy for centuries. This apparent sovereignty is violently shattered in a mound of confusion as Earth is besieged by an alien race called the Skyrrnians. Delve into the background of the peoples of the galaxy, as they discover hidden secrets among the stars in their strive for dominance.

Arvamus:

Tegemist on oktoobri lõpus Smashwordsis ilmunud ja tasuta allalaetava looga.
Loomulikult on autor täiesti tundmatu, pildil paistab küllalt noor poiss olema ja elukohaks märgib Saudi Araabia (kuigi ega araablasena ta nüüd küll välja ei näe...).

Mida loo kohta öelda? Kirjutatud oli ladusalt ja loetavalt. Kohati ehk liigagi üksikasjalikult aga inimeste arengust viienda aastatuhande alguseks pildi saime (üle mitme aja ka lugu, kus inimesed on galaktika valitsejad, mitte aga õnnetud kolgitavad). Põnevust oli. Moraal oli - ei maksa üle oma pea hüpata ja end võõraste sulgedega ehtida (skyrrnianid), areng peab toimuma loomulikul teel või muidu võib see väga kurvalt lõppeda.

Aga midagi sellist oli loos ka, mis mind häiris ning mis see oli, ei saa ma praegu veel õieti aru. Mul on selline tunne, et see on üks harvadest mu loetud raamatutest, mille kohta mu hinnang võiks muutuda kui ma peaksin ta kunagi veel uuesti lugeda võtma (mida ma muidugi ei tee). Aga praegu saab mu hinne siiski vaid/lausa(?) kolm olema.

Sissejuhatus:

The Earth Defense Fleet’s ships zipped around the amassing enemy armada. At its head loomed the oncoming dreadnaught. The Skyrrnian flagship advanced slowly among the intense exchange of firepower. Deadly eruptions of light and destructive energy flashed all over the view screen of the EFS Vigilante. From inside, the crew of the now dwindling supply of Earth frigates could see the enemy behemoth. It picked off the fighters who were valiantly trying to hinder its advance by focusing fire on one of its windows or power relays. Unfortunately, the Skyrrnian flagship had blast shutters drawn over almost every sensitive component and was fully prepared for the assault. Its turrets took down the small strike craft like flies.
.....

Assault Troopers

Vaughn Heppner
Extinction Wars 1
2014 a.
326 lk.

The Earth died when aliens rained thermonuclear warheads on her cities and sprayed the surface with a bio-terminator. A deadly poison drifted to every corner of the planet, threatening the last survivors with annihilation.

For a soldier in Antarctica like Creed, there is only one way to keep breathing untainted air. He must join the Jelk Corporation as an assault trooper, leaving the planet for outer space. In return for his and other people’s services, the Jelk will house the last humans for as long as the assault troopers keep winning.

For the price of living and the chance to save humanity, Creed has to wear a shock chip in his neck—Jelk discipline is harsh—and he has to don a symbiotic battlesuit that feeds off his sweat. Human life is cheap in the vast alien war. The assault troopers are little more than suicide soldiers, but for humanity to escape extinction, they must survive. But Creed didn’t agree to the bargain in order to remain a dog to the aliens. He has a plan, and he’ll need all his cunning to beat the extraterrestrials and begin the road to freedom for the human race.

Arvamus:

Tulevad ühed tulnukad ja löövad Maal platsi peaaegu puhtaks. Siis tulevad teised tulnukad, ajavad esimesed minema ja võtavad endale väheste ellujäänud inimeste seast veel tuhandeid, et nad enda sõduriteks muuta.
Üheks selliseks, kellest tulnukad sõduri teevad on ka raamatu peategelane Creed, kriminaalse minevikuga lihtsakoeline, arenenud õiglustundega tegelane, kelle ainsaks eesmärgiks saab Maa hävitanud tulnukatele kättemaksmine ja paari miljoni ellujäänud inimese baasil Maa uuesti elluäratamine.
Kuigi tulnukad peavad inimesi loomadeks, elajateks, õnnestub Creedil tasapisi oma eesmärgi suunas liikuma hakata ja tulnukatele ebameeldivaid üllatusi pakkuda.

Et raamatus toimuvat nähakse läbi Creedi silmade, siis on lugu veidi robustne, veidi brutaalne, üsna lihtsakoeline (et mitte öelda lapsik), kõiksugu tulnukad on üsna grotesksed, loomulikult vaid omakasu peal väljas olendid jne.
"Karmi" tegevust on raamat algusest lõpuni täis aga mind see kõik eriti kaasa ei haaranud ja Creedi sugusele tegelasele ei osanud ma ka tõsiselt kaasa elada. Suutsin raamatu küll kuidagi läbi lugeda aga head muljet mulle tamast ei jäänud. Hindeks kolm hulga miinustega.

Sissejuhatus:

Ma mäletan päeva kui see viimaks juhtus - päeva kui tulnukad inimestega ühendust võtsid.

Presidendivalimiste kampaania oli just täie hooga käimas. Lõputud rahajõed voolasid reklaamifirmadele ning õhk oli poliitilistest hüüdlausetest paks.

Niipalju kui ma tagantjärele mäletan, polnud ükski astronoom märganud läbi Päikesesüsteemi reisinud tulnukate kosmoselaeva mis möödus Saturnist, Jupiterist, Marsist ja parkis end Maa orbiidile. Ühel hetkel polnud sellest midagi teada. Ja järgmisel hetkel tulid CNN, Fox News, iga telejaam planeedil, välja uskumatu looga sellest, et meile on tõeline UFO külla tulnud.

Laev oli vapustavalt suur: ühe kommentaatori sõnul Rhode Islandi suurune. See oli sama kui keegi oleks ühe suurema asteroidi seest ära tühjendanud ja sinna mootorid sisse toppinud. Aga see asi ei olnud asteroid. See oli metallist ning kellegi poolt ehitatud: must, ovaalne, tohutute väljaulatuvate stabilisaatoritega kui 57nda aasta Chevy.

Poliitilised reklaamid lõppesid ja TV-jaamad näitasid 24/7 tulnukate kosmoselaeva.
.....

Rise of the Alliance

Ryk Brown
The Frontiers Saga 12
2014 a.
383 lk.

A new ally providing aid…
An old ally joining the fight…
Their resources growing with each passing day…
Their homeworld finally on the road to recovery…

Things finally seem to be coming together for Captain Scott and the Alliance, as he takes his forces on the offensive. However, the Jung may in turn give him more trouble than he bargained for.

Arvamus:

Lugu jätkub oma vanas tuttavas headuses.
Maale hakkab tasapisi liitlastelt abi kohale jõudma.
Kapten Scott püüab samal ajal hävitada teist Jungi orbitaalplatvormi (seda peaks ka raamatu kaanepilt kujutama) enne kui see oma alalisest baseerumiskohast üldse liikvele läheb aga katse ebaõnnestub.
Platvorm võtab suuna Maale ja Aurora ning Celestia püüavad seda tema teekonna jooksul korduvalt hävitada, aga ikka ebaõnnestunult. Jungi lahingplatvorm jõuab Päikesesüsteemi ja toimub viimane ning otsustav jõukatsumine. Lahingu tulemust ma ei ütle, aga... sarjale on veel osasid tulemas :D:D

Midagi pole öelda, mulle see sari lihtsalt meeldib. Ja ma pole sellise arvamusega maailmas sugugi erandlik nähtus... Lugesin raamatu üsna ühe hooga läbi, lihtsalt põnev oli. Kuigi pean tunnistama, et võrreldes sarja esimeste osadega on toimuva tempo suurusjärgu võrra langenud. Kuid huvitaval kombel see suurt ei sega, vanade tuttavate kangelaste tegemistele on ka ilma pideva võitluseta huvitav kaasa elada.

Minul loole märkimisväärseid etteheiteid ei ole. Hinne seega 5!

Algus:

Vaatamata kõigele toimunule polnud Maxwell Dumaril olnud kunagi erilist usku ideesse, et Nathan Scott on Legend Esimestest kirjeldatud Na-Tan. See oli ju ikkagi ainult legend. Laste unejutt, mis oli kuidagi pseudoreligiooniks muutunud ja Caius Ta’Akari maniakaalse režiimi ajal tugevnenud.

Komandör Dumar muigas omaette kui ta mööda koridore Karuzara asteroidi juhtimiskeskuse poole kõndis. Na-Tan. See mõte ajas teda naerma. Aga teisalt oli Jalea mänginud Esimestesse uskujat meisterlikult ning pannud noore kapteni hästi oma osa täitma. Kui isegi mitte üle ootuste hästi. Naine oli endast probleemi kujutanud. Dumar oli taibanud seda otsekohe naist esimest korda kohates ja tal oli hea meel, et kaptenleitnant Nash oli sellest samuti aru saanud... ning oli Jaleaga asjad ära klaarinud, kui naine enam kasulik ei olnud.

Ja siiski ei saanud Dumar jätta imestamata, kui palju asju näis just õigel momendil Kapten Scotti puhul legendiga kokku langevat. 
.....

Trial by Ice

Casey Calouette
A Star Too Far 1
2013 a.
281 lk.

William Grace awoke to a world of agony and ice.

The opening shots in a Galactic Civil War. A man commands. Another finds his lost humanity. A fresh new military science fiction novel that’s more than just aliens and lasers. A brutal story. Gut wrenching. Visceral.

When a catastrophic starship crash wipes out nearly 2000 troops, Midshipman William Grace finds himself commanding a handful of ravaged Soldiers and Marines.

Pursued by the relentless cold, the survivors find treachery, betrayal, and war. Not only are their lives at stake but those of an entire planet.

Arvamus:

Ühinenud Kolooniad on mingile planeedile korra loomiseks oma vägesid saatmas - suure transpordialuse 2000 sõduri ja merejalaväelasega. Ülesanne peaks lihtne olema kuna planeedil puudub kosmoselaevastik ja mingeid välisjõude ei teata ka seal viibivat. Nagu tihti, osutuvad luureandmed aga puudulikeks ja transpordilaev sõduritega tulistatakse kohalejõudes otsekohe alla. Ja raamat algabki sellega, kuidas üksikud katastroofi üleelanud sõdurid William Grace'i juhtimisel seejärel elus üritavad püsida ning siis ka oma algset ülesannet täita asuvad.

Raamatu esimene pool on üsna ebatüüpiline militaarulme, selles mõttes et ei mingit paugutamist. Allatulistamise üleelanud käputäis mehi tegeleb (ant)arktilistes oludes ellujäämisega ja soojemasse kliimasse liikumisega. Tegu on sellise militaristliku variandiga Scotti ekspeditsiooni naasmisest lõunapooluselt, ainult et erinevalt Scottist ja tema meestest õnnestub raamatukangelastel sealt lumepõrgust ka eluga pääseda (Amundseni ekspeditsiooniga ei saa raamatutegelasi võrrelda, selleks oli Amundsen liiga hästi ette valmistatud ja varustatud...). No ja siis järgneb juba üsna traditsioonilises stiilis militaarulme ehk vaenlase klobimine.

Veidi omapära loos ikka on - kas lugu nüüd just jõuliseks saab nimetada, aga ma ütleks et üsna naturalistlik oli ta küll. Võis lugeda ja sarja järgmiselegi osale tuleks pilk peale heita... Hinne on umbes selline nõrgemapoolne neli.

Ahjaa, härra Calouette'il on koduleht ka olemas: http://caseycalouette.com

Algus:

William Grace ärkas agooniat ja jääd täis maailmas.

Ta hingas sügavalt sisse ja köhis seejärel kaua kui õhk ta kopsudesse jõudis. Kogu ta kehast kiirgas vastu valu - põlvedest ja seljast alates. Ta pilgutas silmi, et need lumest vabastada ning pühkis näolt prahi ja pisarad. Ta värises kontrollimatult.

Tuul kihutas sõmerat lund üle maa kus puruksrebitud kaljutükid olid segunenud terase, sulamite ja suitsevate rusudega. Suuremate rusutükkide ette ja taha hakkas tuul lumehangi kuhjama. Üksik püssipauk häiris tuule ulgumist. Seejärel ümbritse meest jälle vaid hallus ja kõledus.
.....

Seeds of Earth

Michael Cobley
Humanity's Fire 1
2012 a.
640 lk.

The first intelligent species to encounter mankind attacked without warning. Merciless. Relentless. Unstoppable. With little hope of halting the invasion, Earth's last roll of the dice was to dispatch three colony ships, seeds of Earth, to different parts of the galaxy. The human race would live on ... somewhere.

150 years later, the planet Darien hosts a thriving human settlement, which enjoys a peaceful relationship with an indigenous race, the scholarly Uvovo. But there are secrets buried on Darien's forest moon. Secrets that go back to an apocalyptic battle fought between ancient races at the dawn of galactic civilization. Unknown to its colonists, Darien is about to become the focus of an intergalactic power struggle where the true stakes are beyond their comprehension. And what choices will the Uvovo make when their true nature is revealed and the skies grow dark with the enemy?

Arvamus:

No on õnnetu lugu - ma pean silmas mitte raamatut ennast vaid selle lugemise protsessi. Raamat (ning sari) peaks iseenesest ju asjalik olema kuna ta on mitmel suurel ulmesaidil ära mainitud. Teisalt Amazonis on ta lugejatelt saanud keskmiseks hindeks küll vaid veidi üle kolme, Goodreadsis on hinne samuti vaid kolm kopikatega...

Mina olen seda raamatut viimasel kahel aastal kolm korda lugema hakanud. Iga kord olen alustanud sealt, kus eelmisel korral lugemine pooleli jäi. Nüüd kolmandal katsel jõudsin lugemisega viienda peatükini (Catriona) ja nüüd loobusin lõplikult.

Võib-olla kusagilt alates läheb lugu põnevaks, tempokaks, kaasahaaravaks (s.t. lihtsalt huvitavaks) ja ilmneb, et tegu on väga asjaliku ulmesarjaga. Mina kolme katse tulemusel kahjuks nii kaugele ei jõudnud - kõik mu eespool nimetatud asjad sinnamaale kuhu ma lugemisega jõudsin, puudusid. Täielik piin oli end neist vähestestki loetud lehekülgedest läbi närida. Selge see, et korralik raamat algas korraliku sissejuhatusega aga kas see sissejuhatus peab siis just selline olema, mis lugejat eemale peletab? Ja lisaks sellele, et loetu oli lihtsalt igav, oli seal minu jaoks ka üks teine probleem, millest veidi hiljem.

Olgugi et ma lugemisega kaugele ei jõudnud, siis sarja süšeest mõningase ettekujutuse ikka sain.

Kunagi ründavad maad mingid tulnukad ja näib et inimkond on hukule määratud. Kiiruga jõutakse ehitada kolm suurt laeva ja jõutakse need mingi hulga inimestega eri suundades galaktikasse lennutada. Et ehk õnnestub ühelgi laevadest elamiskõlblik planeet leida, see asustada ja seega inimesed väljasuremisest päästa. Raamatu sündmused algavadki sellisel planeedil kuhu üks inimeste laev 150 aastat tagasi jõudis ja kus inimesed nüüd sõbralikult koos sealsete asukatega koos elavad. Planeeti juba ammu enne inimesi asustanud tegelased on sündmuste alates nii rohelise maailmavaatega kui veel olla annab, nende minevikus on aga midagi väga sünget ja pahaendelist mis küll hetkel juba täielikult ajaloohõlma on kadumas.
Ühel päeval saadakse planeedil aga teade, et inimeste kosmoselaev Maalt on kohe sinna jõudmas. Selgub et ülejäänud inimkond Maal ei saanudki omal ajal hukka vaid mingi galaktiline suurvõim jõudis viimasel hetkel jaole ja päästis inimesed hävitamisest. Inimesed Maal on nüüd selle suurvõimu väikesed liitlased. Selgub ka, et planeet, kuhu põgenike laev omal ajal maandus, asub just selle suurvõimu ja ühe teise galaktilise tegija piiride vahel. Vaevalt need galaktilised suurjõud ühe tühise planeedikese vastu erilist huvi tunneksidki, kui poleks seda planeedi esma-asukate kauges minevikus olevat tumedat saladust, mis mõlemale poolele suurt huvi pakub. Ja kui suurte huvid on mängus, siis kes hoolib väikestest. Aga siin on vist lugu nii, et seekord võib väike ohtlik olla ja valusasti hammustada.

Ja nüüd siis see teine asi, mis pani lugemist pooleli jätma. Raamatu sissejuhatavas alguses on palju juttu planeedist ja seda enne inimesi asustavatest tegelastest ning nende eluviisist. Ja see on pannud raamatu autori igavese hulga "aborigeenide" sõnu ja mõisteid välja mõtlema. Millest mina aru ei saa, ja kui sõna tähendus ongi teksti põhjal aimatav, siis need kuradi sõnad ei jää meelde ja kui sama sõna järgmine kord vastu tuleb, siis ma vahin seda jälle nagu vasikas uut aiaväravat. Ning lisaks neile väljamõeldud sõnadele on tekst üldse sellises inglise keeles, mis minul üle jõu ning viitsimise kippus käima. Ma olen sadu inglise keelseid romaane lugenud ja ikka tuleb aegajalt pilk sõnaraamatusse heita, aga seda, et ma tükati ilma sõnaraamatuta tekstist üldse midagi aru ei saa, pole mul küll ammu juhtunud. Nüüd ja siin oli selliseid kohti igatahes ohtralt.

Seepärast lõpetasin viimaks enesepiinamise ja kandsin raamatu (ja seega ka kogu sarja) loetamatute nimekirja. Ja poolelijätmist jääb minu hindeskaalas märkima 1.

Out of the Black

Evan Currie
Odyssey One 4
2014 a.
447 lk.

Deep in blackest space, the Drasin have watched humanity’s journey to the stars—and determined that a species as barbaric as ours has no place in the cosmos.

The wreckage of the starship Odyssey, once Earth’s greatest guardian, lies strewn across New York City. Abandoned by all but its captain, Odyssey’s sacrifice covered the withdrawal of countless troops as the Drasin assault ravaged the planet. When Captain Eric Weston finally emerges from the rubble, impossibly alive thanks to the mysterious “Gaia,” he knows with the Drasin it’s kill or be killed.

But not all of the heavens have proven hostile. The Priminae have felt the full brunt of Drasin aggression on their own home world, and they won’t leave humanity to face annihilation alone. Together with what’s left of the crews of the Odyssey and other starships, they race to join Weston and his group of Earth-bound survivors for a desperate last stand.

Arvamus:

See oli juba mõnes mõttes nagu poolvägisi sarjale juurdesobitatud osa. Pean silmas seda, et kui eelmise raamatu lõpus Currie äkki Gaiat (Maal elav iidne müstiline mittemateriaalne olend) mängu poleks toonud, olnuks pagana raske üldse kuidagi selle osani jõuda. Nüüd siis Gaia päästis/elustas Westoni kui too Odüsseaga Maale prantsatas ja käib nüüd ringi ning elab selles osas "oma" inimestele kaasa aga et ta mittemateriaalne on, siis palju võimalusi tal inimeste konkreetseks aitamiseks ei ole - ühesõnaga küllalt mõttetu tegelane aga Westoni päästmiseks ja sarja neljanda osa tekitamiseks oli ta muidugi vajalik.

Selles osas toimub siis suur enamus madinast Maal kus inimesed peavad üsna lootusetut võitlust Drasini replikaatoritega kelle eesmärgiks on maa inimeste jalge alt nahka pista. Ja kosmosest allasadanud Weston on ka muidugi üks tähtis ning aktiivne tegelane inimeste võitluses.
Samal ajal Odüssea allatulistamisega Päikesesüsteemist põgenenud inimeste viimane kosmoselaev jõuab liitlaste juurde Ranquilile, inimeste ja priminae tehnoloogia liidetakse ning liitlased asuvad uusi võimsaid sõjalaevu ehitama. Esimesed vastvalminud tehnikaimed antakse inimeste käsutusse ja juba kuu(!) aja pärast on Maalt põgenenud inimestega ja priminae vabatahtlikega mehitatud seitsmest laevast koosnev eskadrill Maa juures tagasi, seal aga peavad inimesed vaatamata tohututele kaotustele ikka veel vastu.

Ei olnud parem ega nõrgem raamat kui sarja eelmised osad. Imemees Weston klobib seekord Drasineid Maal ja raamatu lõpuks saavutatakse ikka selline tulemus, et oleks põhjust ka sarjale järgmist osa kirjutada. Kui ma poleks Currie sarja hakanud lugema samal ajal koos Ryk Browni Frontier sarjaga, siis oleks ma ilmselt Currie loomingu vastu leebem aga praegu nende kahe küllalt sarnase loo võrdluses jääb Brown minu arvates kõvasti peale ja seepärast on Currie minult hindeks vaid kolmesid saanud.
Aga et Brownilt pole juba tükk aega sarja järgmist osa ilmunud, siis olen seekord Currie vastu leebem ja annan sellele raamatule siin hindeks nõrga nelja.

Sullivan's War

Michael K. Rose
Sullivan Saga 1
2012 a.
326 lk.

On Earth, a powerful politician has been murdered. When he's assigned to the case, Agent Frank Allen soon discovers that the man responsible, Rick Sullivan, is not yet finished killing. But Allen will also discover that Rick Sullivan is not the man he appears to be, and the war he's fighting, a war to rid his home planet of its oppressive government, is not his only battle.

As Allen pursues Sullivan across the known galaxy, he begins to question his own beliefs and loyalties. Will Allen be able to stop Rick Sullivan before he kills again? Does he really want to? As their lives become increasingly intertwined, both men realize they must face truths about themselves that neither of them are prepared for. And some of those truths will have consequences that neither of them could have ever imagined.

Arvamus:

Amazonis on raamatu keskmiseks hindeks 4,4... Seltsimehed, nalja teete või?!? See raamat oli ju ikka täielik möga.

Rick Sullivan on endine sõjaväelane kes astub oma koduplaneeti valitsevate sõjaväelaste vastu. Lööb paar tegelast koduplaneedil maha, siis saadab Maal paar korrumpeerunud poliitikut loojakarja, päästab seejärel kena ning rikka printsessi kurikaelade käest - loomulikult puhkeb vastastikune suur armastus - printsessi rikkurist isa rahakoti toel läheb oma koduplaneedile revolutsiooni korraldama ja et just samal ajal seal planeedil rahutused toimuvad, siis riigipööre muidugi õnnestub ja Sullivan naaseb töö ärateinuna oma printsessi juurde.

Teine raamatu peategelane, Frank Allen, on mingi Büroo (no sellise FBI analoogi) agent kes peab Maal sooritatud mõrvade eest Sullivani kinni püüdma, Sullivaniga lähemalt suheldes leiab aga, et mees ajab õiget rida... lahkub lõpuks Büroost ja asub Sullivani tema riigi(planeedi)pöördekatses toetama.

No oli ikka lapsik raamat küll, rohkem ei hakkagi midagi ta iseloomustamiseks ütlema. Ja sarja järgmist kahte raamatut ka lugema ei kipu. Kaks!

The Honour of the Knights

Stephen J. Sweeney
The Battle for the Solar System 1
2009 a.
348 lk.

When starfighter pilot Simon Dodds is enrolled in a top secret military project, he and his wingmates begin to suspect that there is a lot more to the theft of a legendary battleship and an Imperial nation's civil war than either the Confederation Stellar Navy or the government are willing to let on.

Within weeks of being reassigned to the Confederate border system of Temper, the five would begin to untangle a web of lies and a cover-up that seemed to span the length of the entire galaxy. And it would not be long before they themselves would come face to face with that which destroyed an empire: an unforgiving, unstoppable, and totally unrelenting foe.

There seemed to exist only one glimmer of hope of driving back the darkness: The ATAF Project - a secretly developed set of starfighters that may well just harbour some terrible secrets of their own.

Arvamus:

Meie galaktikas on kaks inimeste suurvõimu: Mitikase Impeerium ja Heliose Konföderatsioon pluss hulk inimestega asustatud sõltumatuid tähesüsteeme.
Mitikases tekib konflikt imperaatori ja Senati vahel (kusjuures imperaator - hea, Senat - halb), puhkeb kodusõda, Senat hakkab alla jääma ja viimases hädas loob (hangib?) Senat endale superrelva - üliinimlike võimetega sõdurite armee. Edasi läheb kõik ludinal, imperaator saab lüüa ja Senati armee vallutab kogu Mitikase. Ainult et kas lihtsalt vallutab või seejuures tapab ka kõik Impeeriumi miljardid tavakodanikud? Ja kas Senatil on enam mingitki kontrolli enda loodud armee üle?
Igatahes hakkab see superjõud (nimetatakse pandoralasteks) üle Impeeriumi piiri läbi puhvertsooni moodustavate sõltumatute tähesüsteemide Konföderatsiooni poole liikuma ja näib, et miski ei suuda neid peatada. Kusjuures pandoralasi ei tundu huvitavad tähesüsteemide endale allutamine vaid lihtsalt hävitamine ja asukate mahanottimine. Sealt kust nad läbi on läinud, ei jää kedagi elusat järele.

Konföderatsiooni olukord on meeleheitlik ja suht lootusetu ja ainus lootus näib olevat ülisalajasel ATAF (Advanced Tactical Assault Fighter) projektil - sellel poolel siis salapärasel erivõimetega hävitajal. Konföderatsiooni kodanike eest hoitakse aga pandoralaste lähenemist saladuses (vaid vähesed kõrgemad poliitikud ja sõjaväelased on neid üldse kuulnudki) ja ATAF on veel salajasem värk...

Raamatu peategelasteks on viis White Knight nimelise eskadrilli pilooti keda algul koolitatakse ATAF-il lendama, siis võistlevale eskadrillile allajäänutena saadetakse kuhugi pärapõrgusse patrullima (no et oleks vähem võimalust saladusi välja lobiseda), kes seal Konföderatsiooni piiril ootamatult satuvad ikkagi ATAF-e piloteerima ja kel paari päeva jooksul tuleb pandoralastega nii lähivõitlusse astuda kui ATAF-idel nende laevastikuga võidelda ja kel õnnestub isegi ellu jääda.

Arvestades, et tegu oli autori debüütromaaniga, pole tulemus ju üldse paha. Erinevalt paljudest mu viimasel ajal loetud militaarulme raamatutest kus põhitähelepanu on ikka lahingutel, relvadel, kus sageli iga üksikut lasku eraldi kirjeldatakse ja iseloomistatakse ning kus inimesed on romaanis vaid selleks, et nad relvad tööle paneks ja kus sõdimise taustast, põhjustest saab äärmiselt napi ja uduse ülevaate, siis Sweeney'l on just vastupidi: esikohal on inimesed ja sündmused oma põhjustega, paari toimuvat vastaste kosmoselaevade kokkupõrget kirjeldab autor küllalt lühidalt, üldiselt ega lasku detailidesse. Vahelduseks igatahes värskendav teistpidine lähenemine. Peategelastest piloodid on ka kõik lihast ja luust inimesed, igaüks erinev isiksus oma tugevate külgede, nõrkuste, eesmärkide ja soovidega.
Siinses esimeses osas jääb muidugi palju otsi lahtiseks, eriti mis ATAF-i ja pandoralastesse puutub... muide pandoralased olid autoril kurjuse sümbolina küll naljakalt šabloonsed (nagu mu ühes hiljuti loetud raamatus kuuejalgsed kaheksajalad :D) välja kukkunud - üleni musta riietatud, kiivriga ja seal punased silmad hiilgamas - pagana Darth Vaderi kloonid :).

Aga ühesõnaga kõlbas raamat lugeda küll ja mulle palju virisemisainet ei andnud (no tempokam oleks sündmustik minu arvates võinud küll olla), seega neli hindeks.

PS. Triloogial on ka oma sait aadressil http://www.battleforthesolarsystem.com/

The Lost Starship

Vaughn Heppner
2014 a.
370 lk.

Ten thousand years ago, a single alien super-ship survived a desperate battle. The vessel's dying crew set the AI on automatic to defend the smashed rubble of their planet. Legend has it the faithful ship continues to patrol the empty battlefield, obeying its last order throughout the lonely centuries.

In the here and now, Earth needs a miracle. Out of the Beyond invade the New Men, stronger, faster and smarter than the old. Their superior warships and advanced technology destroy every fleet sent to stop them. Their spies have infiltrated the government and traitors plague Earth’s military.

Captain Maddox of Star Watch Intelligence wonders if the ancient legend could be true. Would such an old starship be able to face the technology of the New Men?

On the run from killers, Maddox searches for a group of talented misfits. He seeks Keith Maker, a drunken ex-strikefighter ace, Doctor Dana Rich the clone thief stuck on a prison planet and Lieutenant Valerie Noonan, the only person to have faced the New Men in battle and survived to tell about it.

Maddox has to find a place hidden in the Beyond and bring back a ship no one can enter. If he fails, the New Men will replace the old. If he succeeds, humanity might just have a fighting chance…

Arvamus:

Kanadas sündinud ja nüüd Californias elava kirjaniku hiljuti ilmunud igati korralik militaarulmeromaan.
Raamatu süžee pole küll eriti originaalne ega uudne - inimestest kõigiti üleolev vaenlane, "mission impossible" mida asub täitma veidi salapärane kapten koos oma geniaalsete ning elu hammasrataste vahele jäänud raskestiallutatavate meeskonnakaaslastega, inimkonda hävingust päästa võiv müütiline artefakt (ammu väljasurnud tulnukate võimas sõjalaev) mis tuleb iga hinna eest kätte saada - aga loo tegelaskujud olid huvitavad ning kirjutatud oli raamat samuti hästi ja kaasahaaravalt.

Lugesin loo üsna ühe hooga läbi ja viiega ei lase teda hinnata vaid originaalsuse vähesus ja mõned (minu arvates) lahtiseks jäänud teemaliinid. Nii et neli.

PS. Minu kurdetud lahtised otsad tulid ilmselt sellest, et raamatule ilmus järg. Nii et seda mu kriitikanoolt ei tule enam arvestada. Ja ilmselt kui oleksin seda järje tulekut lugemise ajal teadnud, olnuks hinne raamatule vist 5, nüüd aga hinnet muutma enam ka ei hakka... (5.2.2015)

Swallow the Sky

Chris Mead
2014 a.
336 lk.

Travel forward in time to a galactic civilization eight thousand years from now; and travel back to good old-fashioned science fiction!

Galactic culture is still reverberating from the nanotech disaster that destroyed Earth. But this is ancient history to Carson, an inter-stellar mailman and a collector of antique technology, until he learns of the secret location of Earth’s lost treasurers. Carson is not alone in his discovery and becomes embroiled with a wealthy megalomaniac determined to capture the bounty for himself. As their race across the galaxy accelerates it becomes chillingly clear that far more is at stake than ancient artifacts, leading to the protagonists’ final confrontation in the ruined kingdom of Sol.

"Somewhere, EE Smith, Gene Roddenberry, and Iain Banks are sitting around wishing they'd written a Space Opera as entertaining as Swallow the Sky. Intelligent world-building, strong characterization, and settings that are just rip-roaring good fun! It tells a tale the old-fashioned way - brilliantly!"
Chris Garcia, Hugo award-winning editor

Arvamus:

Maal toimub tehnokatastroof, mingist laborist pääsevad lahti isepaljunevad nanorobotid. Vidinate paljunemisfunktsioon töötab suurepäraselt, enesehävitusmehhanism aga millegipärast mitte. Katsed nanorobotitega nakatunud piirkondi tuumapommidega "puhastada" toob kaasa vaid plahvatustes ellujäänud robotite veel kiirema levimise üle kogu maakera kus nad jätkavad endasse programmeeritud tegevust ehk siis intensiivset paljunemist. Uute nanorobotite tegemiseks on muidugi materjali vaja ja selleks näib nanorobotitele üsna palju kõlbavat - inimesed kaasa arvatud - ja väga kiiresti söövad nad paljaks nii Maa, Maalähedased orbitaaljaamad pluss Kuu ja Marsi takkapihta. Kogu see jama toimus kusagil aastal 22xx mil inimesed olid tegemas esimesi samme Päikesesüsteemist väljapoole liikumiseks. Nanorobotite eest jõuab põgeneda vaid üks kosmoselaev tuhande inimesega pardal kes siis kusagil lähedases tähesüsteemis inimkonna arengut uuesti alustavad - õnneks küll mitte päris nullist ja kiviaja tasemest.

Raamatu tegevus toimub 8 tuhat aastat peale seda eelpoolmainitud katastroofi. Nende tuhandete aastate jooksul on inimkond tasapisi arenenud, laienenud kogu meie galaktikasse ja elab üsna rahulikku ning mitmekülgset elu. Ning järgib Pakti - katastroofijärgset 8 tuhat aastat vana lepet mis keelab teatud kõrgtehnoloogiad (no näiteks igasugused nano-värgid muidugi...). Maa on aga nii kauge antiikaeg, et sellest ei teata enam suurt midagi ja muistselt Maalt pärit esemeid on inimeste käes säilinud veel ainult alla paarikümne - pole raske arvata, milline nende hind on.

Raamatu peategelaseks on galaktiline postiljon ja antiigikaupmees Carson, kes äkki teada saab, et võivad olemas olla paar ladu katastroofieelselt Maalt pärit tarbeesemetega mille kunagi Maalt põgenenud ainus laev paari tähesüsteemi võimaliku koloniseerimise kergendamiseks tuhandete aastate eest sinna maha jättis. Selge see, et selline hulk võimalikku ehtsat antiikkraami paneb Carsonil mitte ainult kõrvad liikuma ja rahanumbrid silme eest läbi jooksma vaid loomulikult ka tegutsema. Aga muidugi on olemas ka teine jõud kes samuti tolle kraami võimalikku eksisteerimist teab ja asju endale himustab ja nendeni jõudmiseks Carsonit igati ära püüab kasutada. Nii et algab võidujooks ja teineteise ülekavaldamine selle nimel, kes selle üüratu varanduse omanikuks saab...
Muidugi on lugu eelpooltoodust hulga nüansirikkam (ja millest ma siin vaikin), aga põhimõtteliselt on tegemist siiski üsna selge ja sirge sündmustikuga, minu jaoks loos küll ühtegi tõeliselt üllatavad sündmustepööret ei olnud. Loo lõpus oli autoril ilmselt äkki meelde tulnud, et korralik raamat tuleks ikka mingi puändi/üllatusliku finaaliga lõpetada, aga tal vaesekesel polnud eelnevast loost selliseks lõpuks mingit ainest võtta. Nii et autori "grande finale" üritus jäi äärmiselt lahjaks ja äraarvatavaks ning ei andnud raamatule küll midagi juurde.

Ladusalt kirjutatud, keskmiselt põnev kosmoseooper - "ei midagi erilist" oleks minu kokkuvõte. Hinne ka sellele vastav: kolm.

Retribution

Sudipto Majumdar
Shaitan Wars 3
2014 a.
498 lk.

The triumphant victory of humanity, turned into its biggest holocaust within the matter of a day. Never before had so many humans been killed in a single day, or a single year, or a single war ever. For months, humanity was numb with shock, fear and grief. Slowly that numbness gave way to something else. A deep anger and hatred at a level that transcended all boundaries to unite the human species as one. If there ever was anything that united the human species, the ‘Great Kinetic Holocaust’ would be on top of that list.

Humans realized that they were facing an existential threat. If a few more of these ‘Kinetic Ships’ were launched against Earth, humanity would be sent back to the stone ages, if anyone survived at all. Then it would take no time for the Shaitans to come and wipe out the remaining humans off the face of Earth. This was no way to live – under constant fear and threat of extinction. If this was to be the end of humanity, then there would be only one way humans would die – fighting.

It is never wise to let the war happen in your own home. It is far better to let the battle happen in your enemy’s home. But humans were constrained by their technology. Humans could not reach out and attack the Shaitan home world like they could reach ours. An unexpected gift from an unexpected source gives humans that ability. It finally enables humanity to strike Alpha Shaitan.

When humans reach the dark but beautiful worlds of Alpha Shaitan, they show the Shaitans what the combined wrath of humanity can do to their worlds. The human campaign on Alpha Shaitan was about revenge, it was also about deterrence. It was about sending a message that if the Shaitans even thought of causing grief to humanity, the Shaitans would suffer a hell lot more than they could imagine. The human campaigns were about neutralizing the ability of the Shaitans to mount attack on Earth.

Later historians would generally agree that the Alpha Shaitan campaign went a lot further than it was originally intended to. It probably was a lot more excessive than it should have been. The unimaginably terrible outcome of the Alpha Shaitan campaign is now generally accepted as the beginning of humanity’s reputation as such a terrifying and ruthless species to its enemies and detractors.

Whatever the peace loving, left wing historians might say in the future, to the men and women who fought the Alpha Shaitan campaign, they were fighting for a just cause. Tens of thousands of men and women sacrificed the best years of their lives to make sure that the Earth never suffered another Kinetic Holocaust at the hands of the Shaitans. Many of those Navy crew and Marines were themselves the ‘children of the Holocaust’. For them the campaign of Alpha Shaitan was a lot more personal. For them it was all about retribution.

Arvamus:

Ei tea kas ma hakkasin loost ära tüdinema või oli kirjutatu lihtsalt igavam kui eelmiste osade puhul, aga see raamat kippus mind veidi tüütama.
Igale vähemgi tõsisem tegevus ja ettevõtmine oli varustatud ülipika tehnilise sissejuhatusega sellesse. Mõni selline hard-sf valdkonda kuuluv selgitus oli huvitav, osa aga üsna tüütud nii et kui eelselgitusest läbinärinuna tegevuseni jõudsin, oli minu huvi selle tegevuse enda (military-sf) vastu juba üsna maha jahtunud.

Raamatu sündmustik on üsna lihtne ja sirgjooneline: minnakse saatanate koduplaneedile neile kätta maksma ja mitmesuguste tehniliste uuenduste toel see ka õnnestub, vähemalt selle saatanate kolooniaga saadakse lõpuks ühele poole.

Vahepeal häiris mind kõvasti see, et kui eriti sarja esimeses osas vaadati sündmusi ka saatanate pilgu läbi (ja teises osas oli seda vähe), siis kolmandas osas tundus see saatanate vaatenurk täielikult puuduvat. Saatanate ajaloo ja Ka värgi saime küll teada... Raamatu finaalis annab autor siiski lõppsõnaks ka saatanatele võimaluse, aitäh autorile sellegi eest.

Sarja see osa mõjus jah veidi igavalt, kuivalt ning tüütult ja üle kolme minult hindeks ei saa. Aga sarja esimesed kaks osa jätsid mulle siiski küllalt positiivse mulje ja järgmine kord asun juba julgemalt mõne ulmekirjanduses eksootilise maa autori teost lugema (ja India autori raamatut muidugi eriti :D).